Tumedates Tundides...

 

Hei!

Kui keegi veel ei tea, mi asi on Tumedad tunnid, siis harigem....
Tegemist on Priit Öövli veetud podcastiga, kus loetakse ette Eesti- ja välismaiseid ulmelugusid. Tegutsemisaega on juba umbes-kuskil kümme aastat ja rammu näikse veel häälepaeltes olevat.

Asjast ja endast räägib mulle ka Priit Öövel ise ja seda siis Tallinna südalinna raamatukogus toimunud vestlusõhtu Õhtus on ulmet raames - LINK.
Aga ka Veiko Belialsile ning seda siis juba Tartus ja üritusel Õhtud Eesti ulmega - LINK.


Aga, milles kala? Kala selles, et läbi aegade on Tumedates Tundides ette loetud nii mõnedki minu lood ja kuna kell on täpselt kuus hommikul, siis mis võiks olla veel targem tegu, kui nende kõikide siia reastamine ning linkidega varsutamine. Saagu tehtud!

Kõige esimeseks looks oli kättemaksulugu "Kaarnalaulu" nimelisest lugude kolmikust või kolaaž-lühiromaanist. Ehk siis lugu on mõistetav üksikuna, aga soovituslik on lugeda ka järgmisi raamatust "Kaarnalaul". Tegelikult olen kirjutanud ka sarjale, kui seda nii võib juba nimetada, ka neljanda osa ja selleks on eellugu nimega "Kaarnasüda" kogumikus "Götterdämmerung".

Aekadioni pärand - LINK






Järgmisena ilmutus Tumedates Tundides selline žargoonihõnguline pätipõnevik-aurupunk lugu "Vari Albatrossosel," mis on ilmunud kogumikus "Götterdämmerung" ja mis oli ka Tumedate Tundide oma aasta kuulatuim lugu. Bueno. Tõesti hea esitus on. Kuulake ise!

Vari Albatrossosel -  LINK






Kolmandana tuli suvise järjejutuna ettekandele minu alternatiiv-ajalooline ja müstiline õudus(?)-põnevik "Murtud süda". 
Tegemist siis looga minu esimesest kogumikust "Raske vihm".

Murtud süda 1 - LINK

2. osa
3. osa
4. osa
5. osa

Neljanda loona ilmus aga ulmehuvililise ühiskonnaosa kõrvapaaridele minu ja Lüüli Suuki ühine pastla-fantaasialugu "Seitse saavad äratatud", mis siis lugu sellest kuidas kõige lõppu ära hoida üritades võib end korralikult sisse mässida. Ehk siis head kavatsused ja põrgutee.


Seitse saavad äratatud - LINK

Ja hetkel viimaseks on lugu "Raske vihm", mis on vist üks mu hinnatuimaid ja kuulsamaid lugusid. Või nohl mitte vist, vaid päris kindlasti. Lisaks hinnati see ka ulmeauhinna Stalkeri vääriliseks. Eks näis kuidas see kuuldemänguna töötab. 
Juttu tuleb seal pisisulist, kes enda neiu järel nuhkides mässib end tõsisesse jamasse. Väga tõsisesse. Asjasse sekkuvad Raudronk ja Õnnelik-Morri ning kaalule läheb elunatuke ja muud sellist.

Raske vihm - LINK




Sellega siis praeguseks kõik.
Tänud lähevad Priit Öövlile ja jõudu ning jaksu talle edaspidiseks!


- Kalmsten, side lõpp

Projekt "Susikiuste" ehk saatusehundi vastu

Alustuseks...

...nagu teate või kohe teada saate, jõudis Hooandjasse mu romaanikäsikiri "Susikiuste" ja esimene verstapost sai nüüd ka ületatud. Aga, päris-päris alustuseks alustan ma kuskilt algusest.
Näiteks sellest, et viimastel aastatel loen ma romaane haruharva, peaaegu mitte üldse ning tellise paksust romaani nähes pistan üldse pastlad pahupidi jalga ja jooksen selg ees metsa. Seega ei olnudki mul kunagi plaanis ühtegi romaani kirjutada, sest miks teha midagi alal, mis sind end pea üldse enam ei kõneta.
Paraku tegi elu omad korrektiivid, ehk olin Tallinnas Eesti ulmekirjanduse päeva üks korraldajatest ja sain aru, et kui ma ka tahaks, siis vastavalt kaaskorraldajate arvamusele ma selle üritusele ise esinema ei kõlbaks.


Miks, küsite 

Seks, et olenemata sellest, et olen avaldanud viis lühivorme sisaldavat raamatut ja koostanud kaks ulmeantoloogiat, ei klassifitseeru ma kirjanikuks, kuna pole kirjutanud ühtegi romaani. No aken pähe, eks ole?
Ühesõnaga vihastasin selle puhtinimliku lolluse peale ühe südametäie ja otsustasin, et enne midagi muud ei kirjuta, kui romaan valmis.
Romaani puhul oli mul endale kolm nõudmist, et peab olema enam-vähem ikka kosmosevärk, hoogsalt äge ja vastama kõgile romaaninduse kriteeriumitele. Ahjaa, ja viikingid!
Ehk siis kui juba, siis ikka juba.


Kuidas, siis...


Käsikirja mustandi valmimine võttis aega umbes kuu või natuke peale, mis on oluliselt vähem kui ma tavaliselt ühe lühiromaani mustandi peale kulutan.

Point lihtsalt, et kui ikka ülemist piiri pole, siis mölla kuidas tahad ja tuleb tunnistada, et kogu protsess kulges vähemalt esiotsa lihtsamalt kui oodanud olin. Tulemusega olen see-eest aga vägagi rahul.

Misasi siis...

Hüppan nüüd veel korra ajas tagasi ja mainin, et olin selleks hetkeks juba kirjutanud "kosmoseviikingite" loo "Ema südant,.." mis ilmus minu ja Lüüli Suuki ühiskogumikus "Elekter meie vahel"  ja nüüd ka Ulmejakirjas "Reaktor."(Reaktori link) Loos siis kujutatakse tulevikku, kus viikingiaeg endiselt kestab.

Igal juhul tundus mõistlik laiendada seda viikingpunk-maailma, kus lennatakse maailmade vahel ja jageletakse nii inimeste kui jumalatega. Sellist fantaasiamaailma, kus maagia ja tehnoloogia toimivad koos ja mis on kontrollitud viikingite nimelise inimrassi poolt, kuni ... kõi suuresti kokku kukub ja keegi enam eriti midagi ei kontrolli. 

Lugu...

...ise räägib, sellest kuidas peategelaselt röövitakse kättemaksuks loos "Ema südant..." toime pandud tegude eest tema 15 aastane poeg ning järgnebki halastusevaene ja metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra.
Ja kuna tulevikku ette jutustav Ruuniraamat väidab, et Ragnarök on ka lähemal kui seni arvatud, siis on lisaks saatusehundile, kelle hambad peategelasele risti vastu irvitavad, mängus ka põhjala panteonist tuntud jumalad.
Ning loomulikult selgub sammhaaval, et mängus ja kaalul on tunduvalt rohkem kui esmapilgul tundub. 
Selline värk siis linnulennult.


Seonduv:

Hooandja projekt - LINK

Järelsõna on kirjutanud ulmespets Raul Sulbi.

Esikaane ja võimalike illustratsioonide eest vastutab Liis Roden.

Käsikirja on toimetanud Sash Veelma ja avaldab selle vajaliku hoo kogunemisel Kirjastus Fantaasia, sarjas Sündmuste Horisont.

Lühilugu "Ema südant..." Ulmeajakirjas Reaktor - LINK

- Kalmsten, side lõpp

Foto autor :Vladimir Cech. Kirjad lisas Liis Roden.
Ülevalolev pilt samuti Liisi tettü.

Manfred Kalmsten "Götterdämmerung" - Lahkamisaruanne ja taustajutt

Kui "Kaarnalaulu" ja "Täheraua saaga" puhult tegin ma ka nn. lahkamisaruanded, kus tsiteerisin arvustajaid, siis Göteka puhul ma seda enam ei teinud. Miks? 

Alustame algusest. Götekast pidi saama minu The Esinduskogu. Raudnael Eesti ulmelukku. Käega katsutav tõestus, et Eestis kirjutatakse väga heal tasemel ja mitmekülgset fantasy-t, mida oleks võimalik ka välismaailmale häbita esitada. Oh, seda autoripimedust.

Klappisin seda pikalt paika ja valisin välja lood, mille kohta minu hinnangul kellelgi midagi kobisemist ei oleks tohtinud olla ja... Okei, piisab vaid kui öelda, et minu silmis kolmest kogumiku tipploost - "Vari Albatrosssosel", "Tugevaim on armastus" ja "Götterdämmerung" - on viimased kaks siin-seal ikka päris maatasa tambitud. 

Tagantjärel tarkusena ebaõnnestusin ma selle kogumiku puhul ka koondpealkirjaga. Poleks osanud arvatagi, et suurele osale potentsiaalsetest lugejatest on see sõna tundmatu ja ei seostu millegagi. 

Suured plaanid, aga ootamatult nõrk tulemus. Juhtub.

Et jah, kui "Raske vihm," "Kaarnalaul" ja eriti "Täheraua saaga" on ikka üldiselt positiivselt vastu võetud, siis Göteka puhul kaldub seier pigem sinna negatiivse-alasse.


Aga, et lõpetada positiivse noodiga, siis tänan KÕIKI arvustajaid ja kinnitan, et väga hästi on ka öeldud:





Elar Haljas: "Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi."

Tilda Word: "Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks."

Karl Martin Sinijärv: "Nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida ka muudel novellivõistlustel, ja edukalt."




- Kalmsten, side lõpp

"Kaarnakirjas 2: Lumetüdruk" - läbi ühe koostaja silmade

 

Servus!



On ilmunud esimesed muljetused ja on kerkinud ka esimesed küsimused, et miks üks või teine lugu sisse läks ja seetõttu otsutasin veidi vett sogastada või selgistada või kuidas iganes.

Alustuseks räägin üldsüsteemist, ehk siis lugesime kahes ringis. Esimeses ringis jäi välja kolm lugu, mida me koos kaaskoostaja Lüüli Suukiga ei suutnud siduda teemaga romantiline sünkfantastika või siis milles ei olnud selget ja põnevat narratiivi.

Ülejäänud lood saatsime julgustavate kommentaaride ja/või muudatusettepanekutega tagasi, sest need olid tõesti kõik sellised, et oleks tahtnud väga avaldada, aga… Pole olemas kogumikku kuhu kõik lood mahuks ja nii oli ka “Lumetüdrukuga.”
Seega pidime raske südamega nii mõnegi väga meeldinud loo välja jätma. Mõni neist on juba siin või seal avaldatud ja paar trükki esinesid tugevalt Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia ulmejutvõistlusel. Et siis selle nüansi näol ka selge kinnitus, et saadetud lugude tase oli kõrge.

Aga asjast ja edasi… Nagu Kaarnakirjas antoloogiate süsteem ette näeb valis kumbki koostaja kolm lugu enda raudkolmikusse, ehk siis kummagi kolm lugu kuulusid kogumikku, ilma igasuguse vastu kobinata ja ülejäänute osas siis vaidlesime ja sobitasime, kuni tulemusega rahule jäime.

Et siis mis ja umbes miks...


Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi”


Reisel on üldse üks andekamaid autoreid, keda viimaste aastate tuuled Eesti ulmesse on toonud. Kui tema meeletult hästi vastu võetud “Vein Naanil”, mis ilmus kogumikus “Kaarnakirjas #1: Lootusekeskne ulmekogumik – Kübeke elutervet vihkamist”, oli stiilne ning humoorikas kelmilugu, siis kõnealuses kogumikus näitab Kristi, et suudab ka teistmoodi.
“Ma valin 6 grammi” on tehniliselt lugu otse minu teetassi. Korraliku faabulaga, pikk ja ladusalt ülesehitatud süžee ja vähene arv tegelasi, ehk siis ka teadusulme võib minu silmis rokkida. Lugu minu raudkolmikust.


Timo Talvik “Zen-tri-fuuga”

Lugu mis eelenvalt eelmisest pole päris minu kraam. Ma lihtsalt ei huvitu sellest lit-rpg või kuidas iganes kirjandusest, aga sisse läks kuna isiklikku maitset kõrvale jättes tuleb tunnistada, et lugu on tempokas, tegelaste omaheline dünaamika paigas ja ka lool endal pole tegelikult ju viga mitte kui midagi. Et keda selline hea huumoriga vürtsitatud arvutimängulik kirjandus veidigi rohkem huvitab, on kindlasti rahul.


Veiko Belials “Koonemani õnn”


Jaburalt hea pealkirjaga lemmiklugu ja loomulikult minu lemmik Eesti ulmeautorilt. On korralik lugu, on tõsiselvõetavad tegelased, on maailm ja kõik jookseb ilusas ja kenas sünksuses vältimatu lõpu poole. Kole maailm, koledad inimesed ja killuke armastust sünkmustas. Ehk siis - polnud küsimustki, minu raudkolmik.


Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda”

…ei kuulunud ka minu lemmikute hulka. Käin üldse etnovärgist tihtipeale kaarega mööda, aga kuna jälle - faabula mitte ainult ei olnud olemas, vaid oli ka omapärane ja kenas kirjas, siis polnud suuremat kahtlust, et kummale poole kogumiku piiri ta jääb.


Krafinna “Ei laps, ei lind”

Ma olen täiesti kindel, et umbes 30% lugejatest läheb see lugu kahjuks suti mööda, sest Krafinna loomingut tuleb üldiselt lugeda selle õiges rütmis, õige kiirusega, õige tunnetusega. Üks komistus ja lumm kaob. Vähemalt osaliselt. Aga, iga koostaja koostab natuke ka endale ja kuna meie kuulusime nende hulka, kelle puhul ka loo idee töötas, siis läks see loomulikult sisse.


Siim Veskimees “Lumetüdruk”

Antoloogiale nime andnud lugu on hea teadusulme selle kõige paremas mõttes. Põhjalik taustamaailm ja toimivad tegelased. Eks mul endalegi ole Veskimehe loominguga selline love või hate suhe, aga “Lumetüdruku” puhul ütles mu peas töötava algoritm, et see lugu peaks igate pidi toimima ja mitte ainult mulle.


Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda”

Kuna ma ise täpselt ei mäleta ja kaaskoostaja magab veel, siis ütlen, et see vist oli kolmas lugu minu raudkolmikus. Võib-olla ei olnud ka, aga igal juhul võlus mind selle loo puhul mitte ainult käekiri ja faabula ise, vaid ka mitmed muud nüansid, nagu näiteks huvitav omamaagia, tempokas loo algus, mis hiljem sujuvaks kulgemiseks muutus jne.


Häli Kivilsild “Siidisärki-kuldakörti”

Kaaskoostaja absoluutne lemmik. Korralik etno-fantaasia, mis on ladusalt ülesehitatud ja ka igatepidi stiilipuhas. On töötavad tegelased, on hea lugu, on äge maailm. No mida veel vaja?


Toomas Krips “Joakim”

Tunnistan, et võtsime selle loo sisse võtmisega riski. Tegemist siis kohandatud katkendiga romaanist ja seega jäävad mõned loos esinevad tükid õhku rippuma, aga … kuna lugu ise oli stiiliselt tipp-topp ja ka tumeda armastuse osa oli veenev, siis pikka kobinat polnud kummalgi.


Meelis Kraft “Teiselpool maski”

On kättemaksu-õudus ja ehkki minu isiklikest žanrieelistustest läheb see suure kaarega mööda, oli lugu nii põnevalt-sujuvalt üles ehitatud ja väga kenasti kirja pandud, et unustasin koheselt selle, et ma õudusest väga lugu ei pea. Pealegi, tuleb tunnistada, et Kraft on pannud kirja stiilipuhta õudusloo, mis ei tohiks eriti kedagi külmaks jätta.  


Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad”

Kuigi Koidu alguses ütles, et tema lühivorme kirjutada ei oska, otsutas ta siiski end proovile panna ja tulemus on veenev. “Ahelmurdjad” on põhjaliku faabulaga ja ladusalt kulgeva stooriga ulme-lühiromaan, mis võiks iga ulmesõbra maitsenäärmeid kõditada. Tipp-topp töö!



- Kalmsten, side lõpp




Kaantepildid ja sarja kujundus: Liis Roden

Kirjanduspromo: Kübeke elutervet vihkamist - lootusekeskne ulmekogumik (Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees)

Apolloga tundub veel paar päeva aega minevat, aga Rahva Raamatus, Raamatukois ja loomulikult ka Kirjastus Fantaasia kodulehel (www.kirjastusfantaasia.ee) on raamat juba olemas.

Loetagu!

Lisaks on valmimisjärgus ka sarja Kaarnakirjas koduleht, www.kaarnakirjas.ee,www.kaarnakirjas.ee, kus siis info olevate ja edasiste plaanide kohta.

"Kübeke elutervet vihkamist" on Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud fantastikakogu, milles rõhutakse jonnakale ja igipüsivale lootusele ühiskondades või olukordades, kus aeg on end huvitavaks ja tulevik inimvaenulikuks kirjutanud.

Apaatiale, künismile ja üleüldisele minnalaskmisele heidavad seekord kinda: Meelis Friedenthal, Häli Kivisild, Veiko Belials, Artur Räpp, Kristi Reisel, Kristjan Sander, Maarja Kruusmets, Miikael Jekimov, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk ja Triinu Meres.

Sarja on kujundanud ja raamatu illustreerinud Liis Roden.

Projekti rahastati läbi Hooandja. Tänud toetajaile ja Hooandjale!

Kirjandusosakond: Kübeke eluterve vihkamist

 

Alustuseks

 "Kübeke elutervet vihkamist" on Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud fantastikakogu, milles rõhutakse jonnakale ja igipüsivale lootusele ühiskondades või olukordades, kus aeg on end huvitavaks ja tulevik inimvaenulikuks kirjutanud.

Apaatiale, künismile ja üleüldisele minnalaskmisele heidavad seekord kinda:

Meelis Friedenthal, Häli Kivisild, Veiko Belials, Artur Räpp, Kristi Reisel, Kristjan Sander, Maarja Kruusmets, Miikael Jekimov, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk ja Triinu Meres.  

Kääramees kirjutas ka Reaktoris täpsemalt et mis asi see on, mida me umbes ootame ja mida me ka saime - "Lood, lootus ja mäss!

Kogumikku

...rahastatakse teatud ja arusaadavatel põhjustel läbi Hooandja. Rohkem infot ja toetamisvõimalus asub seal: OTSELINK HOOANDJASSE

Kaarnakirjas

....on  uus alustav ja kodumaist ulmekirjandust propageerida ja toetada üritav ulmesari, mille järgmiseks teemaks on romantiline sünkfantaasia. Ehk siis ootame tumedates toonides ULMELUGUSID, kus segunevad näiteks veri, armastus ja sünged toonid.

Täpsemad andmed - peagi siin blogis ja Reaktoris ja igal pool, kus vähegi võimalik!

Pildimaterjali autoriks on muidugi Liis Roden (@Lab7115)

- Kalmsten, side lõpp

Kirjandusosakond: "Libakass"

 

Alustuseks...

..teatan, et Eesti esimene kassiulme kogumik siis ühe erandiga läbi loetud ja... muljetagem. 

Võib-olla tulekski alustuseks öelda, et tegelikult oli kogumiku üldhinne ja üldine mulje parem, kui jutud eraldi võttes. Paratamatus on lihtsalt see, et tegelikult ma ei leidnud siit ühtegi, mis mullle väga meeldinud oleks. Talumatuid oli üks, ebameeldivaid oli üks, suti mõttetuid üks, ülejäänud varieerusid vahemikus keskmine-oki.

Aga, üksipulgi lahti...

...võttes, alustame esimesega, milleks oli Indrek Hargla lugu "Kassi nimi." Tuleb tunnistada, et Hargla paremad päevad jäävad kuskile horisondi tagusesse minevikku ja kui päris aus olla, siis...ah, see selleks.

Igal juhul ootaks Eesti ulme suurmeistrilt veidi rohkem kui liiga pika sissejuhatusega leebet erootikat. Ootaks, kui töötaks, aga nagu ütlesin - ei tööta juba ammu enam. Igav.

Jana Raidma "Libakass" on selline humoorikas lugu, mis loo huumoriga vastavuses olevate näärmete puhul võib vist vaimustada. Mina ei haakunud väga, AGA - oli siiski muhe, aga mitte tobe. Selline kena lobe tükike, mis kunagisel jutuvõistlusel kellegitega kolmandat kohta jagas. 

"Prügikala" oli minu enda tagasihoidlik panus ja Miikael Jekimovi "Viis minutit enne südaööd" kujunes minu jaoks selle kogumiku pärlilähedaseimaks looks. Hea atmosfäär on juba miski, mida tuleks ilmtingimata mainida. 

Muuseas, ütlesin kunagisel Estconil Maailma Kirjanduslukku minevad sõnad, et:"Jekimov pole küll minu veregrupp, aga temast saab kunagi populaarne kirjanik." Tundub, et eksisin. Lause esimeses pooles.

Aga edasi läks suht õnnetuks, sest mul ülilühivormide sooolikas reeglina puudub. Et Laura Loolaiu "Meiega ei jää sa kunagi nälga" oli arvestava püändiga tore laastuke ja ma ei taha öelda, et laast on kuidagi alaväärtuslik, aga ma ütlen, et keskmine laast on kuidagi liimumatu. Loed ja ununeb... koheselt. 

Nagu hell, ma olen lugenud Loolaiu "Öö laulupeomuuseumis" ja nüüd ka hopepungi kogumiku jaoks saadetud lugu "Kiirituskuu sõnnik" ja need mõlemad meeldisid mulle. Eriti viimane.
Kõnealune laastuke aga liigitub kategooriassse "suti mõttetu."
Kahjuks. 

Igal juhul selline õnnetu moment kogumiku keskel, mis venis paraku pikemaks, sest Meelis Krafti laeks jääb ilmselt veel mõneks ajaks romaan "Veealused". Ülejäänu on ikka trepijagu madalama astme kraam. Nii ka lugu "Lähetus," mis kujutas endast head näidet kraftistlikust kirjandusest. Mulle teadupärast meeldib väga narratiivipõhine kirjandus ja narratiivipõhine kirjandus kosneb seostest, mis haakuvad. Mõnda (isegi) huvitavat ideepojukest, mis heal tasemel kirjutatud sõnjadaga poolmeelevaldselt kokku on litsutud, keeldub mu kätepaar seosteks kirjutamast ja seega lähme aga heaga edasi ning jõuame otsaga pseudo-jaapanisse. Rait Piir ja tema "Lumeõitel" oli lugu, mille kirjatehnilist poolt ilmestas üldiselt sujuvus, aga... paraku aga üsna kaheldavad sõnavalikud. Lisaks peab selleks, et mind jaapani surma- ja kuulekuskultuuri külge liita ikka midagi üsna head kirjutama. Mann Loper "Kellest luuakse laule," näitena. 

See lugu seda ei olnud. Alguse templimõrv oli hea, isegi vägas hea. Keskosa bordellis tikkus juba tüütuks ning lõpumadin oli umbes 3x liiga pikk, nii et jõuamegi viimase vähegi nauditava looni ja selleks on "Varjukasside tund," mille autoriks tuntud Rõngu-noir'i kirjutav  krimikirjanik Johann Jensen, tuntud ka kui Joel Jans. Lugu siis Jansilik jant, miles loitsitakse, kakeldakse ja meelelahutust on kapaga. Kirjakunsti natuke vähem. Sealt ka minu otsus paigutada seee lugu pjedestaalil Jekimovi omast pügala võrra madalamale, aga see ka kena päikseküllane kohake, nii et jätame selle loo sinna ja siirdume viimase, saja aasta pikkuse arvutmängukirjanduseni, mida esindab siin kogumikus Maniakkide Tänava lugu "Nagu kodutu koer" ja alastuseks norin pisut õlale koputamise mõttes. "Libakassi" esitlusel lausus Maniakkide Tänav, et põlgab lühivorme, kuna tahab minna ikka süviti. No esiteks - kirjanik, kes ei oska lühivormis süviti minna on pehmelt öeldes esktreemselt sitt kirjanik. Teiseks - ManT, kui sa tahad minna süviti, siis mine, palun, tee seda! See, et peategelasel on sissevilksatav sõjatrauma ja et sa mingit vanamees kahel lehel kolm korda kõhnaks nimetad, ei tee neid väga sügavamaks.
Lisaks käib mul ManTi sõnaloome 70% juhtudest närvidele... Kosmik, kõhnik ja nii edasi, ehk üks pasak või oksek kõik. 236-l leheküljel loobusin edasi lugemisest. Valus oli, sest sellised "toimub palju, aga ei juhtu mitte midagi" lood pole üldse muu teetass.

Hinnetest...

..niipalju, et nagu mõist antud, saab kogumik ise kindla ja rasvase nelja ning Raidmale ja Jensile lähevad tänusõnad väärt kogumiku väljaandmise eest, Liis Rodenil laekub esikaane eest kindel viis ja lood üksipulgi...

"Viis minutit enne kümmet": 4-/5

"Varjukasside tund": 4-/5

"Kassi nimi": 3+/5

"Libakass": 3+/5

"Meiega ei jää sa nälga": 3/5

"Lumeõitel": 3/5

"Lähetus": 2/5

"Nagu kodutu koer": Loetamatu

 - Kalmsten, side lõpp

Kirjandusosakond: "Götterdämmerung" on käes!

 

Asi...


Tuleb vist ülevoolaava pidulikkuseta teada anda, et mu uus võsuke nimega "Götterdämmerung" on trükikojast välja veerenud ja peagi võib teda leida ka poodidest. 


Tegemist siis...


... mu viimaste aastate loomingut koondava kogumikuga, kus siis kokku kaheksa lugu, mille temaatika varieerub urban-fanasy'st kuni postapokalüptikani, vahepeatustega näiteks aurupunkil ja (anti-)kangelasfantaasial. 

Ma ei oska võrrelda mu eelmise täieverelise segajutukogu "Raske vihma" ja "Göttedämmerungi" tippude kõrgust ja madalamate kohtade madalsust, aga võin jugelt öelda, et tegemist on kindlasti tasemelt ühtlasema kogumikuga.

Eks olen ma ju ise kogenum ja vilunum ning paratamatus on see, et eemise kogumiku lood olid kirjutatud ca kümme+ aastase perioodi jooksul. Seekord oli ajaauk väiksem ja sealt ka lugude ühtsus.

Aga olge rahulikud, pole vaja karta, et lood seetõttu üksteise saranased on, ei. Valisin siia välja lood just selle järgi, et oleks mitmekihilisem pilt ja et kangutada endalt korrakski "traditsioonilise fantasy'i autori" kuulsusrikas oreool, mis mulle paraku siin-seal omistatud  on.



Aeg tänada ja ...



.. seega, tänan veel ülevoolava tänulikkusega Lüülit ja Käärameest. Esimest emotsionaalse toe ja motivatsioonipisikute eest rasketel perioodidel ja teist nii mõnegi inspiratsioonisädeme süütamise eest  - illegitimi non carborundum!


Lisaks neile lähevad ränusõnad veel Mairi, Elo, Silja, Erkki, Tarzi, Kilpkonna, Triinu, Katrini, Kristo, Jaile, Krafinna ja Metsavana aadressile, kes on olnud lugude valmismisperioodie väsimatute testlugejate rollis ja looulikult ka kõiki sõpru-tuttavaid, kes mind ühte- või teistviisi toetanud on.


Ja last but not least - mu tänusõnad lähevad ka Eva, Atsi, Kati ja Liisi suunas, kes selle kogumiku ilmumise tehniliselt võimalikuks tegid.

Aitähh.


- Kalmsten, side lõpp

                                            Esikaas: Liis Roden

Uus lugu: "Aegade lõpuni" ( Tasuta lugemiseks kuni aegade lõpuni, loodetavasti)

 




Nädal-kaks tagasi hullutasin FB-s rahvamasse katkendiga kirjutamisel olnud lühiloost. Nüüd on see lugu valmis ja loetav uuest "Reaktorist."

Tegemist on siis müstilise lühilooga, mis räägib kahest mehest, kes ajavad sõjast laastatud kõrbes smugeldajabisnessi, kuni leiavad enda lasti hulgast väikese tüdruku, kes end Bellaks nimetab ... 

Edasi liiguvad nende asjad teisele rajale ... 

P.S. Kuna ma seadsin endale eesmärgi kaks korda aastas  "Reaktoris" mõni lugu avalda, siis võin selle aasta kordaläinuks lugeda. 

Pildi tegi mulle StarryAi, sest kui on valida, et kas AI genereeritud pilt või üldse mitte pilt, siis valin esimese. Vihake mind nüüd.

Link loole "Aegade Lõpuni" Reaktoris on SIIN.

Krjandusosakond: Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused

Alustuseks

"Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused" näol on siis tegemist Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistluse esikümmet koondava ja keskmisest tugevama Täheaja kogumikuga.

Lähemalt räägin sel korral vaid kolmest loost, kuna tunnistan, et päris kõiki mul lõpuni lugeda ei õnnestunud.
Mu aeg on nimelt piiratud, lugemisenergiat napib ja kui lugu mulle igal tasandil risti vastu hakkab, siis pooleli see ka jääb või diagonaalugemine algab. Uudishimu rahuldamiseks mainin, et pooleli jäi vaid üks lugu ja diagonaalis läbisin samuti lõviosa ühest loost.

Võib öelda, et ülejäänutes eristusid tugevamalt kaks lugu ja siis veel üks. Esimese kahe puhul võin öelda, et hoolimata oma kärsitust meelest ei vaadanud ma kordagi, et mitu lehekülge veel lõpuni jäänud on. Kolmanda koha loo puhul ma seda korra tegin. 

Ka mainimata jäävad neljas ja viies koht eristusid ülejäänutest ja rasvaseid küsimärke, teemal, et mis loogika järgi need lood esikümnesse jõudsid, kerkis mu pea kohale vaid kahel korral. Nii et kokkuvõttes päris hea kogumik.

Aga asjast

...ja seekord lühidalt.

1. Andrei Samoldin "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.

9/10

2. Lüüli Suuk "Vikatimees" oli siis teine tõeliselt tugev lugu. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.

P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi. 

9/10

Nüüd tuleb pikem vahemaa ja... 

... koht number 3. Kaido Tiigisoon "Kullake" oli selline cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.

Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski. 

7/10

Niipaljukest siis seks korraks ja seega ....

- Kalmsten, side lõpp.



Jutuvõstluse esikümme, koos žürii antud punktidega:

1. Andrei Samoldin “Vennad nüüd kokku said!” 36 punkti

2. Tim Hornet “Kuningatütre vari” 26 punkti

3. Jaagup Mahkra ja Joel Jans “Mobilis in mobili” 25 punkti

3. Marek Liinev “0,01%” 25 punkti

5. Martin Leis “Ajastutruudus” 24 punkti

6. Kristi Reisel “Gurmee tee” 17 punkti

7. Karri Tiigisoon “Kullake” 16 punkti

8.-10. Piret Frey “Pööriöö” 14 punkti

8.-10. Lüüli Suuk “Vikatimees” 14 punkti

8.-10. Manfred Kalmsten “Igaviku väravale” 14 punkti

Kirjandusosakond: Veri mäletab

Lyyli Suuk
"Veri mäletab"
Esikaas: Sirje Papstel
Fotoait, 2022
192 lk-d



Alustuseks


Kui autorile ütlesin, et ma selle raamatu vastu huvi tunnen, siis ta hoiatas mind, et tegemist on naistekaga. Kena. Paraku, ei saa ma eriti täpselt aru, et mis asi on naistekas. "50 halli varjundit" pidavat olema naistekas. Kena. Enamuse, mu tuttavatest naistest, arvates on see varjundiraamat naeruväärselt halb või miski, mis tekitab õigustatult okserefleksi. 

Seega - naistekas on raamat, mis on naiste arust naeruväärselt halb või tekitab õigustatult okserefleksi?

Ok, tundub lihtne, aga ... aga ... aga ... Robin Hobb, ka tema raamatuid nimetatakse ju naistekateks? Kas need ka kedagi oksele ajavad?
Ok, mind, hästi natuke, sest need on enam-jaolt minu jaoks üliigavad lapsukesest maailmapäästjaks kujunemise lood ja ma vihkan selliseid, aga see on juba mu isiklik kala ja ei tohiks kedagi huvitada.

Aga, probleem, et ka minu enda "Kaarnalaulu" on nimetatud naistekaks ... Ohtlik jää, millel kõnnin ühesõnaga.

Igal juhul, selle pika sissejuhatuse mõte on rahuliku südamega kinnitada, et ehkki romaani "Veri mäletab" on nimetatud naistekaks, ei aja see oksele, ega ole ka naeruväärselt halb.
Kas just täpselt vastupidi, sellest kohe järgnevalt, aga enne veel natuke möla. Andestust, palun.

Nimelt vastasin ma autorile, et kui tegemist on raamatu/jutuga, mis on vähemalt keeleliselt hästi kirjutatud ja loo endaga on ka kõik korras, siis suudan ma lugeda enam-vähem ükskõik mida peale moodsa skandinaavia noir-porno ning Agatha Christie'like krimide.

Ja nii ongi ning seega,..


Asjast ....


... ehk siis raamat on kirjutatud nii minu, kui ka paljude teiste jaoks üsna vastuvõetamatus mina vormi olevikuvormis ja vaata sellega on tõesti nii, et kui autor suudab mind kohe alguses teksti külge kinnitada, siis OK. Ma kulgen kaasa, aga see on selline harvaesinev võimalus.

Kuna lugu algas sellega, et keegi daame põgenes kuhugi varjatud pühamusse ja see oli keeleliselt heal tasemel kirjutatud, siis konksu otsa ma just ei jäänud, aga kaasa libisemiseks sellest piisas.

Tegelikult piisas isegi selleks, et taluda lehekülgi (mälu järgi) 30-100, mille jooksul asetleidnud tegevuse kohta võiks öelda isegi, et "palju kära ei millestki," ainult et seda va kära ka polnud. Oli heal tasemel kirjutatud, kuid paraku mitte just kuigi huvitav tants mõlema peategelase abiellumise ümber. Koosnes see peamiselt mõtteuitudest ja tegelaste tegevusetusest.

Ok, vahepeal küll jahmerdati väljavalituste, võitlusõpetajate ning valitsusasjadega, aga tee mis tahad, see ei pääsenud mõjule ning see armastusliin kulges alguses suti liiga kiretult, Polnud nagu sädet, mille lõõmama löömist oodata ja ehkki mulle meeldib VÄGA kui tegelased mõtlevad, teeb küll küllale liiga küll.

Soovitan seega Suukil karmimat toimetajat või kriitilisema meelega testlugejaid kasutada, sest minimaalselt neljandiku sellest mõtteuitude pudrust ja kapsast oleks saanud ja olekski tulnud välja rookida. Et kuni tajutava piirina aitab tegelaste mõtete edasiandmine tegelaskujudele liha luudele kasvatada ja neid täieõiguslike homo sapiensidena esitada, aga ... jah, nagu öeldud  - küll teeb .... 

Veel ühe miinusena toon välja, et ehkki meile kirjeldati pühendunud põhjalikkusega neidsamu tundeid ja tundmusi, siis maailmakirjeldusi, miljöökirjeldusi jms jäi väheks.
Et ma tõesti ei mäleta, kas neid oli esimesel 30-l lehel rohkem, aga siis see mind veel ei häirinud.
Umbes leheküljed 30-100 ongi selle raamatut Achilleuse kand, sest ma mõtlesin sügavalt, et kuidas lootustandvale autorile võimalikult vähepatroniseerivalt selgitada lausete tempostamise põhi- ja algtõdesid, kuni ... 


Läks järsku huvitavaks


Kuskil leheküljel 100-115 ma juba avastasin, et lugu pole enam lihtsalt hea lauseseade ja rikkaliku sõnavara baasil kirja pandud miskisugusus, vaid on juba huvitav.
Peategelaste suhtesse oli siginenud kirge. Lausete tempo on olukorrale vastavalt kiirem või aeglasem. Dialoogid veenvad ja kuna tegelaste vaheldumine ka loomulikum, siis tundus, et autor on jõudnud lõpuks sinna, millest ta tegelikult tahtis jutustada.
Lugu edenes, maailm ja kogu elementalismi teema, mida kahjuks oli liiga vähe, sai endale mõtte ja üldse ... Viimased 50 lehekülge oli juba põnev.
Nii põnev, et lugesin tapvalt eredas laelambivalguses kuni lõpuni ja olekssee vaid ilma selle kuradi epiloogita lõppenud, siis mu käsi ei väärataks hinde andmisel, aga .... 


Kokkuvõtteks ....


.... Oli tegemist laheda, ehkki natuke liiga taustale jäänud omamaailma ja keeleliselt heal tasemel raamatuga, millel oli kahjuks liiga pikk käivitusperiood ja - sorry - aga minu jaoks ka äärmiselt halb epiloog, mis mõjus hästi kaasavedava proloogi vastandina.

Aga ok, pole(!) tegelikult minu või meie asi otsustada, kuidas autor on tahtnud oma lugu jutustada, vaid hinnata ja muljetada, kuidas see tal õnnestunud on. Ja ma ütleks, et kuna ma just lõpetasin, siis üldmulje oli rohkem kui postiivne.

Et hindaks seda viie punkti skaalal neljaga, aga ... Tänu sellele pikale veninud abiellumise ümber tiirlemisele ei taha nagu niisama nelja panna ning seega lisan, et see on tegelikult avansi korrras neljaks ümardatud 3,75.

Nagu ausalt, usun siiralt, et sellelt alasilt on veel kõvemat rauda tulemas, aga esialgu ... jäägu miinusega neli. Pika miinusega neli.


- Kalmsten, side lõpp

Lugu ja tegu: Götterdämmerung - Jumalate Hukk

Alustuseks 

.... ehk annan teada, et mu uus ja minu tavapärases mõõtkavas ikka ülilühilugu avaldus siis tuliuues Reaktoris ja loomulikult täiesti tasuta ja igasuguse reklaamivabana lugemiseks nagu kogu ülejäänud ajakirigi. Lugeda saab seda lugu siis SIIT.

Loost ...

...ehk järgnevat teksti võtta, kui autori ees- või muidusõna.

Tunnistan ausalt, et minu algne idee oli kirjutada üks n-ö. põhjala western, ehk segu 19 sajandi Eestist ja siin askeldavatest karmidest jumalatest ning muudest ringi paterdavatest monströössustest. Aga juhtus nagu ikka, ehk siis tahtsin parimat, aga hälbisin nagu alati ning juba üsna alguses muteerus lugu mu peas nii põhjalikult, et kella üheksa ajal õhtul lihtsakoelise northsternina alanud tekst oli kella viieks hommikul muutunud milleksksi hoopis paremaks ja sügavamaks. 

Probleem, mille ma mõni päev hiljem tuvastasin seisneski selles, et lugu oli nii-öelda nii sügav, et ma ise ei suutnud enam täpselt aru saada, et mida ja fakki ning kas üldse, eks ole. Niisiis, esimese asjana kaotasin sügavuse ja asendasin sisuga. Siis struktueerisin ümber, andsin lonkavale loogikale kargu, mudisin veel siit ja sealt ning sidusin meelevaldselt kokku seotud seosed päris seosteks ning jäin ja olen tulemusega sigarahul.

Ja nagu mulle kombeks, ei oska ma tulemust muud moodi žanriliselt liigitada, kui paigutada see järjekordselt nordic-fantasy nimelisse paljuütlevasse kastikesse. Aga olgu, see selleks, ehk - loetagu Reaktorist ja Reaktorit!

Plaan ...


...et lugu sai küll äge ja puha, aga paraku kohtusin ma ühe oma testlugejaga, kes teatas mulle tere asemel ja hilinenud tagasisidestusena kohe ning resoluutselt, et: "See liin seal ei tööta! Pole usutav!"
Kliinilise hälvikuna kohmasin vastuseks midagi stiilis, et "Noh-jah, aga paremini vist ei saagi, sest põhjused." ja lisasin lõppu: " ... aga ma ei välista, et ma selle pikemaks kirjutan."

Ja kui õlled joodud, siis astusin ma kodu poole ning juba Reaktori postkasti suunas teele saadetud lugu hakkas mu peas uuesti elama. Eellugu muutus värvikamaks, kesklugu väändus ja määndus teistsuguseks ja tekkis ka uus lõpp ja veel ühtteist ning kogu mu puhkus läks põhimõtteliselt lamatisteohtu trotsides klavituuri klõbistamise alla. 

Selle tulemusena on siis valmimisjärgus julmalt põhjala mütoloogiaga mängiv ja omavahel kisklevate mütoloogiliste peletistega täidetud lühitromaan.
Ei, see ei ole see sama lugu pikemalt välja kirjutatuna, ehkki suuremaid ja väiksemaid kokkulangevusi on, vaid ikkagi midagi uut ja ilmub see siis mingil kujul kunagi ja kusagil. 


Varia

Ülaoleva pildikese valmimiseks piitsutas Metsavana oma uut suurt sõpra, MidJourneyt, aga kuna MidJourney on veel suti tuutu, siis pidi korraks sekkuma veel Eero Viljandist, kes Sleipnirile puuduolevad jalad külge kleepis. Tänud ja õlled teile. 
Alumise pildi autor on samuti MidJourney, kes arvas, et laua taga istuv kaabuga mees ja laual lebav revolver peaks pildil välja nägema kuidagi niimoodi.

Ja kuna üks testlugeja ütles, et mu loo fiil on sama, mis alloleval videol ning ma ise seda seetõttu terve loo viimistlemise aja non-stopina kuulasin, siis jagan ka seda.



- Kalmsten, side lõpp.

«Бурштинове сяйво» ehk «Merevaiguvalgus. Eesti ulmejuttude antoloogia»

 

Kurjad keeled sosistavad ja teadlikumad meeled teavad, et trükki on minemas (või juba läinud?) Ukraina keelne Eesti ulmejuttude antoloogia "Merevaiguvalgus...".

Ilmutajate ritta kuuluvad kirjastus Vydavnytstvo, Kirjastus Viiking, Eesti Kultuurkapital ja ilmub see koostöös Eesti saatkonna, Eesti välisministeeriumi ja võib olla veel kellegi või millegiga. Kõike ei jõua ju teada ning ma pole kunagi väitnud, et kvaliteetajakirjandust pakun. Seega see selleks ning nagu ma aru saan on nüüdseks teie peades tekkinud õigustatud küsimus, et Eesti ulme Eesti ulmeks, aga miks selline info mu blogis kajastub?

Põhjus on lihtne - antoloogias ilmub ka mu 2013 aasta trükidebüüt, ehk lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." mille on tõlkinud Irena Peterson. Ja kuna kellegile ei tohiks üllatusena tulla, et ma uudishimulik ja peast soe olen, siis võin vast öelda, et lugesin selle Google translatoriga Ukraina - Inglise tõlkes läbi ja jäin loo tõlkega väga rahule, sest atmosfäär ja kõik mis vaja oli täiesti paigas ning minupoolt eeldatud kitsaskohad polnud üldse kitsaskohtadena välja kukkunud.

Ja jumala eest kallid tõlkijad, ärge nüüd vihastage! Ma ei üritagi väita, et see oleks mingi eriti õige viis tõlkekvaliteedi hindamiseks. Ei, lihtsalt, mingit pilti ma tahtsin ja mingi pildi ma sain. Rahulolu.

Igal juhul, nagu ka allolevast sisukorrast näha, on lugu väga heas seltskonnas ning seega -  pöialdume ja ootame.

Lisan veel olulise infona, et antoloogia koostajaks oli Raul Sulbi, illustreeris muidugi meie oma kodumaine esiliiga ehk Liis Roden ja tõlkekoondisesse kuulusid: Irena Peterson, Sofia Bregman, Katerina Novak, Jevgenia Starodub. 

Lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." on ilmunud ka minu esikkogus "Raske vihm," millest pajatan natuke SIIN ja SIIN ning lisaks ka kogumikus "Täheaeg 12 - Musta Roosi Vennaskond."

Kel huvi kogu projekti toetada, siis raamatut saab ettetellida kirjastuse kodulehelt, mis asub SIIN

Arvustusi loole "Põgeneda Rottidelinnast" saab lugeda ka Ulmekirjanduse Baasist..

- Kalmsten, side lõpp


Sisukord:

Raul Sulbi: Eesti ulme 150 aastat (eessõna)

Veiko Belials: Häilitud puu (2021)

Indrek Hargla: Raudhammas (2010)

Siim Veskimees: Merevaiguvalgus (2004)

Heinrich Weinberg: Patrioot (2019)

Mann Loper: «See linn on meile kalliks maksma läinud...» (2017)

Maniakkide Tänav: Ajudega töötajad (2011)

Jaagup Mahkra: Šeikide maal (2023)

Manfred Kalmsten: Põgeneda rottidelinnast… (2013)

Joel Jans, Veiko Belials: Neli kohta peale koma (2016)

Meelis Friedenthal: Kõik äratatakse ellu (2020) 

"Täheraua saaga" lahkamisaruanded ja natuke muud juttu

 

Niisiis, praeguseks on minu viimane võsuke, nimega "Täheraua saaga" (olen kirjutanud sellest natuke SIIN) juba  jupimat aega  raamatupoodide riiulitel laiutanud ning inimeste kodusesse seigelnud ja seega aeg väikeseks kokkuvõtteks.

Esimese asjana tuleb tunnistada, et lühijtutustusest "Valrafn" lühiromaaniks kosunud "Täheraua saaga" on üllatavalt hästi vastu võetud. Seda kohe päris ausalt. Pidasin seda lootusetult nišikraamiks, milleni tuleb lugejaid kättpidi vedada ja seejärel nende pettumust väljendavas reaktsioonis omakorda pettuda. Fun fact on muidugi see, et täpsemalt seda nišši määratleda ei suuda ma siiani... 

Aga ei, hinded ja muljed siit ja sealt hoopis kinnitavad, et see saagade ja muinasjuttude pool piidlev ja neile autori poolt ette ja taha kummardusi tegev kirjatükk läheb inimestele korda ja peale küll ning seega võtan endale meelevaldse õiguse noppida siia mõned katked raamatule kirjutatud arvustustest.

Lisan, etteruttavalt ja rahustuseks, et noppisin välja ainult avalikest blogidest jms pärist arvustused. Kinniste gruppide postid ja omavahel öeldud kraam jääb puhtal sinna kuhu see kuulub, ehk siis kinnistesse gruppidesse ja omavahelisusesse.

Ent see pole veel kõik -  kuna Täheraua Tartu kirjanike maja esitlusel tehtud video läks 13-le reedele omaselt pekki, siis jagan hoopis mitteametlikul esitlusel tehtud videomaterjali, kus minu küsitlejaks on Kääramees ja kus tuleb natuke juttu nii saagadest, "Täheraua saagast" ja ka paar sõna minu edasistest plaanidest.


                         

Videosalvestus Ulmeklubi "Bolgraavia" ja Era-Kultuuriklubi "Moldaavia" koostöös toimunud "Täheraua saaga" mitteametliku esitluse intervjuust.

Kordamine on tarkuse ema, ehk siis sisututvustus:


Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit...
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud...
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks...
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe...
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad...



Lahkamine:


Loterii (kolm): "Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu." Goodreads (Seili): "Igatahes kes ei karda verd, intriige ja noh igat masti erootilisi stseenikesi siis andke tuld! Väga selline ma ütleks teistmoodi ja värskendav vahelugemine tavapärasele."

Reaktor (Elar Haljas): "Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku."

Loterii (Väga väga naine): "Väga omamoodi raamat. Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud." 

Tilda ja Tarkanid (Tilda): "Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev."

Goodreads (Lyyli Suuk): "Sujuvalt kulgev tekst, mis haaras algusest peale kaasa."

Goodreads (Jaagup Mahkra): "Lugesin kahe ja poole tunniga läbi. Igati suupärane amps, vanade saagade hõngu oli tõesti tunda. "

Bukahooliku märkmed: "Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema."

Pärdikute Päevaraamat (Rents): "Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt.
"
Lugemisoovituste blog (Tiina Sulg): "Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat."

Reaktor (Kalver Tamm): "Olen ka varasemalt Manfredi tekstidest kirjutades ära märkinud tunnet, et teda köidavad pigem ideed, miktte nende pikk ja põhjalik lahtikirjutamine. Maailm tema enda peas on suur ja lai ning paari täpselt sihitud lausega visandab ta selle maailma ka paberile."

Goodreads (Astra Schults):  "Kuna ma pole Skandinaavia saagasid lugenud, meenutas see teos mulle enim “Iidsete aegade lugusid”.

Tallinna keskraamatukogu blogi (Reet Ojasoo):  "Raamat on õhtuseks, pimedaks ja külmaks ajaks ülipõnev lugemine, pisut õudne ja müstiline. See sobib kõigile neile, keda köidavad põhjamaiste müütide ja legendide stiilis jutustused." 

Kirjanduslik päevaraamat (Oskar Helde): "Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida."

Mööda Netti (Ingvar Sedman)  "Et juba esimestel lehekülgedel voolab verd ja purskub seemnevedelikku, tähendab, et vagatesmist ja lihasuretamist ei tasu siit raamatust otsida. Küll aga leiab siit saatusele julget vastuhakku ja pööraseid elutee käänakuid." 

Digital Nerdland (KJR): "Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel."

Reaktor (Jüri Kallas) Tuleb vist autorit tunnustada, sügavalt kummardada jne, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas… Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat on!

Goodreads (Tõnis Hallaste):"Ent loo tugevused on jätkuvalt need, mis panevad autorist mõtlema kui huvitavate juttude garantiist. Kui mõtlen Kalmsten, mõtlen: kvaliteet meie ulmes."



Lõpetuseks:


 - Et siis nii on lood ja minu siiras tänu kõigile, kes on vaevunud lugema või veel enam, oma mõtteid kirjasõnaks raiuma. Lisatänud lähevad hõumidele ja ansamblitele Falkenbach ja Otyg, kellede muusika saatel ma nii "Valrafni" kui "Täheraua saaga" paberisse raiusin. Tähh.


- Side lõpp, Kalmsten



Ülaoleva sisupildi autoriks Liis Roden ja aloleva esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin:


Bio:


"Täheraua saaga," Manfred Kalmsten 

Kirjastaja: Kirjastus Fantaasia (2022)

Sari: Orpheuse Raamatukogu

Toimetaja: Kati Metsaots

Toetas Eesti Kultuurkapital.

Kirjandusosakond: Täheraua saaga

                                   
"Kalmstenil on õnnestunud väga hästi jäljendada viikingisaagade igavust"

- Raul Sulbi,  Õlleministeeriumis, aastal 2022

Ehk siis...


Nii, raske südamega annan teada, et minult on taas midagi ilmumas. Ehk siis järgnev on häbitu promo ja ma palun seda just sellisena võtta.
Raamatu ilmutajaks on kirjastus Fantaasia, sarjaks on Raul Sulbi kureeritud "Orpheuse raamatukogu," ülaloleva esikaanepildi tegi Meelis Krošetskin ja illustratsioonid (allpool kompana) tegi seekord Liis Roden. 
Ilmuma peaks see veel sel aastal nii et ... varuge veel natuke kannatust.



Jaagup Mahkra: "Minu arust pole mõtet üritada kirjutada uut "Sõrmuste isandat."
Kalmsten: "Ma üritangi kirjutada paremat "Murtud mõõka." 

- Dialoogikatke Õlleministeeriumi eest, 2022


Misasi siis...


Nime "Täheraua saaga" kandva kurja ja põhjamaise lühiromaani näol on siis tegemist minu aupakliku kummardusega põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele. Olen nimetatute, eriti esimeste, suur austaja olnud maast madalast ja õnneks on mul ka väga hea sõber, kes seda vaimustust jagab. Jah, Kääramees, jutt käib sinust.
Igal juhul tuligi mul kuskil 2021 aasta lõpul idee kirjutada midagi peamiselt mulle ja juba mainitud isikule.
Et lihtsalt, selline, peamiselt siseringile mõeldud ja saagasid jäljendavas stiilis mõeldud lugu, mille tulemusel sündis siinolevast veid enam kui kaks korda lühem lühijutustus „Valrafn“.
Juhtus aga see, et lugu hakkas mulle tohutult meeldima ja ma leidsin, et see oleks väärt laiemat auditoorimit, kui lihtsalt mina või minu siseringi inimesed ning kuna testlugejate tagasiside oli ka ootamatult positiivne, siis leidsin, et OK, ma mudin seda pisut. Et toon sisse rohkem enda käekirja, paar kõrvaltegelasliini ja kirjutan seda üldse pisut n-ö. ilukirjanduslikumaks.

Aga teame ju kõik, mis juhtub kui lumepall veerema lükata. Jep, teame. Ja nii läkski, et „Valrafn“ muutus rohkem kui kaks korda pikemaks „Täheraua saagaks.“
Endiselt jäin truuks oma katsetele saagasid jäljendada, endiselt jäi lugu ise laias laastus samaks, aga... See ei ole enam sama. Midagi sündis ja midagi hävis muutmise käigus ja seega ei ole „Täheraua saaga“ all enam tegemist ainult kahele inimesele mõeldud looga, ega ka mitte siseringile mõeldud looga, vaid ehkki tegemist on siiski nišškirjanduse niššiga, on selles pretensioonikust, et olla enamat.
Vat nii...


 -Kalmsten, side lõpp.

Lõpetuseks muusikat ka. 

Kirjandusosakond: Saskia läheb metsa

 

Häli Kivisild

„Saskia läheb metsa“

Kirjastus Fantaasia, 2021

222 lk-d

 

Ma olen kindel, et kui ma poleks sõltumatustest allikatest kuulnud, et tegemist on äärmiselt hea romaaniga, siis oleks see lugemata jäänud. No et ma pole kunagi suurema asi noortekate fänn olnud ja raamatu pealkiri ja esikaas (rääkimata tagakaanetekstist) olid ka sellised, et pigem „ei“, kui „ja.“ Lisa-motivatsioonilõhestaja oli veel see, et sama autori kirjutatud ja jutuvõistlusel esikohale tulnud lugu ei kõnetanud mind kohe üldse. Aga, pika hamba ja eelarvamusega, ent siiski, võtsin selle „Saskia...“ siiski ette.

 

Tunnistan ausalt, et mind lummas autori käekiri algusest peale. Samuti lummas mind see, kuidas kolm lugu olid kindla käega kokku põimitud ja ainuke asi, mis segas mul selle teose täiel rinnal nautimist, oli see, et – nagu juba öeldud - ma pole iial moodsa noortekirjanduse fänn olnud.

 

Et Kakspealohe ja Nösliku (No mida nime?!) lugu tundus ikkagi liiga lapsik, ehkki ma saan aru, et see oli mõeldud 12 aastasele Liinale jutustamiseks. Paraku ma veel(!) mäletan, et 12 aastaselt olin ma juba sukeldunud traagilistesse ajalooromaanidesse ning ulmesse ja nimi Nöslik oleks mus okserefelksi esile kutsunud.

 

Et Kaskpealohe eneseohverdused olid küll, jah, traagilised, aga see oli selline lastele suunatud lahjendatud kraam. Mitte, et ma siit nüüd mingit erilist grim-darkilikku veristamist oleks oodanud, ent pigem oli see selline leebem, aga mitte Grimmi muinasjuttude kanti lugu, ehkki taotlust paistis nagu olevat. Ok, lõpetan selle osa enne kui päris segast peksma hakkan ja lausun vaid, et eelneva tõttu tundubki mulle, et ehkki Saskia ja tema perekonna loo dramaatilisus oli suunatud teismelistele, siis meemäkrade ja Kakspealohe oma jälle eelteismelistele. Ah, vahet pole. Vänderdas nende kahe sihtgrupi vahel, mis ta vänderdas, ent lõpule ta kenasti jõudis.

 

Hea raamat oli kokkuvõttes. Ja justnimelt eelpool mainitud kaks tehnilist aspekti ei võimalda mul sellele alla viie palli anda, ehkki kümnepallisüsteemis oleks see hinne 9/10.

 

Mis aga peamine, tegemist on uue ja rohkem kui lootusandva autoriga ning seega jään huviga järgmisi teoseid ootama.

Estcon 2022 ja minu neljas Stalker

                                                  

Alustuseks:


Ulmekirjandusauhinnad, ehk Stalkerid siis jagatud ja Estconist saanud juba justkui kauge ähmane unenägu. Ulmekirjandushuviliste kokkutulek, elik Estcon, toimus siis sel aastal 25-t korda. Mulle oli see järjekorras 11-s.

Ja nagu tavaliselt, elasin üle reedeöise kräu, laubase päeva ja pühabase pohmaporno. Kohtusin uute, vanade ja väga vanade tuttavatega, saunatasin, magasin keskmiselt kolm ja pool tervisetundi ööpäevas ja tarbisin mõõdutundetult alkohoolseid jooke. Alkolemb olen, noh.



Stalker


Stalkerite jagamisel läks ootamatult hästi. Väga tugevas konkurentsis õnnestus mul skoorida "Parim eesti lühiromaan või jututustus" kategoorias, ehk rabada endale esikoht "Kaarnalaulu"(kirj. Fantaasia) nimelises kogumikus peituva lühiromaaniga "Aekadioni hukk".



Parima lühijutu kat-is tõusin "Aekadioni pärandiga" teisele kohale ja kaotasin ühe punktiga Eesti ulme vanameistrile, Veiko Belialsile (Kogumik: Surnud mehe käsi. Lugu siis "Häilitud puu" ja Kirj. Lummur.)  ning "Kaarnalaulu" kolmas lugu, "Aekadioni viimane vereliin" tõusis meeldiva üllatusena  viiendale kohale. Tore.

Parima kogumiku kategoorias tõusis "Kaarnalaul" neljandale kohale, jäädes alla esikohale  tõusnud Veiko Belialsile ("Surnud mehe käsi"), Neil Gaimanile ("Suits ja peeglid"), ja Rait Piirile ("Hinged mõõgateral"). Aga, kuna konkurents oli kõva, pole põhjust ka neljanda koha pärast nutta.

Lisaks, lõpuks ometi naeratas hääletajaskond ka Meelis Kraftile, kes sai "Veealustega," (Kirj. Sooroheline) oma esimese Stalkeri kategoorias "Parim Eesti autori romaan" ja seda igati ärateenitult, loetagu!





Ülejäänud stalkerid

Parim tõlkeromaan: Andy Weir "Ave Maria" (Kirj. Tänapäev, tõlkinud Tiina Randus)

Parim tõlkelühiromaan või jutustus: Neil Gaiman "Mõrvamüsteeriumid." (Kirj. Fantaasia, tõlkinud Triin Loide)

Parim tõlkelühijutt. Isaac Asimov "Küülikut püüdes" (Fantaasia, tõlk.  Martin Kirotar)



Tänusõnad

Peamised tänusõnad lähevad kirjastusele "Fantaasia" raamatu avaldamise ja Kati Metsaotsale "Kaarnalaulu" toimetamise eest. Kati Metsaots toimetas muuseas ka Meelis Krafti "Veealuseid," nii et ehkki toimetajatele Stalkereid ei jagata, on tal nüüd kaks mõttelist Stalkerit. :)

Ülejäänud tänusõnad lähevad Liisa Berezkinile (illustratsioonid) ja Meelis Krošetskinile (esikaanepilt) "Kaarnalaulu" visuaalse poole kirgastamise eest, hääletajatele nende häälte eest ja hõumidele, nende igakülgse supporti eest.
Tänud!

Mis edasi:

Hetkel ootab Kulka rahastust minu järgmine lühiromaan nimega "Täheraua saaga," mille näol on tegemist  kurja ja äärmiselt põhjamaise fantaasialooga. Ilmuma peaks see Raul Sulbi koordineeritud sarjas "Orpheuse raamatukogu", kirjastuses "Fantaasia." Nii et kui Kultuurkapital peaks naeratama, siis võib juba sel aastal järgmist raamatut oodata. Pöidlad pihku!



Muu: 


Kaarnalaulu esimene lugu "Aekadioni pärand" on kuulatav ka kuuldemänguna Tumedates Tundides, ehk SIIN ja seda siis Aikky ja Priit Öövli suurepärases esituses. Raamatut ennast saab osta kas kõigist hästivarustatud raamatupoodidest või kirjastus "Fantaasia" kodulehelt, mis asub SIIN

Autorid toimetajaga. :)



Taustaks mängib: