Kirjandusosakond: "Libakass"

 

Alustuseks...

..teatan, et Eesti esimene kassiulme kogumik siis ühe erandiga läbi loetud ja... muljetagem. 

Võib-olla tulekski alustuseks öelda, et tegelikult oli kogumiku üldhinne ja üldine mulje parem, kui jutud eraldi võttes. Paratamatus on lihtsalt see, et tegelikult ma ei leidnud siit ühtegi, mis mullle väga meeldinud oleks. Talumatuid oli üks, ebameeldivaid oli üks, suti mõttetuid üks, ülejäänud varieerusid vahemikus keskmine-oki.

Aga, üksipulgi lahti...

...võttes, alustame esimesega, milleks oli Indrek Hargla lugu "Kassi nimi." Tuleb tunnistada, et Hargla paremad päevad jäävad kuskile horisondi tagusesse minevikku ja kui päris aus olla, siis...ah, see selleks.

Igal juhul ootaks Eesti ulme suurmeistrilt veidi rohkem kui liiga pika sissejuhatusega leebet erootikat. Ootaks, kui töötaks, aga nagu ütlesin - ei tööta juba ammu enam. Igav.

Jana Raidma "Libakass" on selline humoorikas lugu, mis loo huumoriga vastavuses olevate näärmete puhul võib vist vaimustada. Mina ei haakunud väga, AGA - oli siiski muhe, aga mitte tobe. Selline kena lobe tükike, mis kunagisel jutuvõistlusel kellegitega kolmandat kohta jagas. 

"Prügikala" oli minu enda tagasihoidlik panus ja Miikael Jekimovi "Viis minutit enne südaööd" kujunes minu jaoks selle kogumiku pärlilähedaseimaks looks. Hea atmosfäär on juba miski, mida tuleks ilmtingimata mainida. 

Muuseas, ütlesin kunagisel Estconil Maailma Kirjanduslukku minevad sõnad, et:"Jekimov pole küll minu veregrupp, aga temast saab kunagi populaarne kirjanik." Tundub, et eksisin. Lause esimeses pooles.

Aga edasi läks suht õnnetuks, sest mul ülilühivormide sooolikas reeglina puudub. Et Laura Loolaiu "Meiega ei jää sa kunagi nälga" oli arvestava püändiga tore laastuke ja ma ei taha öelda, et laast on kuidagi alaväärtuslik, aga ma ütlen, et keskmine laast on kuidagi liimumatu. Loed ja ununeb... koheselt. 

Nagu hell, ma olen lugenud Loolaiu "Öö laulupeomuuseumis" ja nüüd ka hopepungi kogumiku jaoks saadetud lugu "Kiirituskuu sõnnik" ja need mõlemad meeldisid mulle. Eriti viimane.
Kõnealune laastuke aga liigitub kategooriassse "suti mõttetu."
Kahjuks. 

Igal juhul selline õnnetu moment kogumiku keskel, mis venis paraku pikemaks, sest Meelis Krafti laeks jääb ilmselt veel mõneks ajaks romaan "Veealused". Ülejäänu on ikka trepijagu madalama astme kraam. Nii ka lugu "Lähetus," mis kujutas endast head näidet kraftistlikust kirjandusest. Mulle teadupärast meeldib väga narratiivipõhine kirjandus ja narratiivipõhine kirjandus kosneb seostest, mis haakuvad. Mõnda (isegi) huvitavat ideepojukest, mis heal tasemel kirjutatud sõnjadaga poolmeelevaldselt kokku on litsutud, keeldub mu kätepaar seosteks kirjutamast ja seega lähme aga heaga edasi ning jõuame otsaga pseudo-jaapanisse. Rait Piir ja tema "Lumeõitel" oli lugu, mille kirjatehnilist poolt ilmestas üldiselt sujuvus, aga... paraku aga üsna kaheldavad sõnavalikud. Lisaks peab selleks, et mind jaapani surma- ja kuulekuskultuuri külge liita ikka midagi üsna head kirjutama. Mann Loper "Kellest luuakse laule," näitena. 

See lugu seda ei olnud. Alguse templimõrv oli hea, isegi vägas hea. Keskosa bordellis tikkus juba tüütuks ning lõpumadin oli umbes 3x liiga pikk, nii et jõuamegi viimase vähegi nauditava looni ja selleks on "Varjukasside tund," mille autoriks tuntud Rõngu-noir'i kirjutav  krimikirjanik Johann Jensen, tuntud ka kui Joel Jans. Lugu siis Jansilik jant, miles loitsitakse, kakeldakse ja meelelahutust on kapaga. Kirjakunsti natuke vähem. Sealt ka minu otsus paigutada seee lugu pjedestaalil Jekimovi omast pügala võrra madalamale, aga see ka kena päikseküllane kohake, nii et jätame selle loo sinna ja siirdume viimase, saja aasta pikkuse arvutmängukirjanduseni, mida esindab siin kogumikus Maniakkide Tänava lugu "Nagu kodutu koer" ja alastuseks norin pisut õlale koputamise mõttes. "Libakassi" esitlusel lausus Maniakkide Tänav, et põlgab lühivorme, kuna tahab minna ikka süviti. No esiteks - kirjanik, kes ei oska lühivormis süviti minna on pehmelt öeldes esktreemselt sitt kirjanik. Teiseks - ManT, kui sa tahad minna süviti, siis mine, palun, tee seda! See, et peategelasel on sissevilksatav sõjatrauma ja et sa mingit vanamees kahel lehel kolm korda kõhnaks nimetad, ei tee neid väga sügavamaks.
Lisaks käib mul ManTi sõnaloome 70% juhtudest närvidele... Kosmik, kõhnik ja nii edasi, ehk üks pasak või oksek kõik. 236-l leheküljel loobusin edasi lugemisest. Valus oli, sest sellised "toimub palju, aga ei juhtu mitte midagi" lood pole üldse muu teetass.

Hinnetest...

..niipalju, et nagu mõist antud, saab kogumik ise kindla ja rasvase nelja ning Raidmale ja Jensile lähevad tänusõnad väärt kogumiku väljaandmise eest, Liis Rodenil laekub esikaane eest kindel viis ja lood üksipulgi...

"Viis minutit enne kümmet": 4-/5

"Varjukasside tund": 4-/5

"Kassi nimi": 3+/5

"Libakass": 3+/5

"Meiega ei jää sa nälga": 3/5

"Lumeõitel": 3/5

"Lähetus": 2/5

"Nagu kodutu koer": Loetamatu

 - Kalmsten, side lõpp

Kirjandusosakond: "Götterdämmerung" on käes!

 

Asi...


Tuleb vist ülevoolaava pidulikkuseta teada anda, et mu uus võsuke nimega "Götterdämmerung" on trükikojast välja veerenud ja peagi võib teda leida ka poodidest. 


Tegemist siis...


... mu viimaste aastate loomingut koondava kogumikuga, kus siis kokku kaheksa lugu, mille temaatika varieerub urban-fanasy'st kuni postapokalüptikani, vahepeatustega näiteks aurupunkil ja (anti-)kangelasfantaasial. 

Ma ei oska võrrelda mu eelmise täieverelise segajutukogu "Raske vihma" ja "Göttedämmerungi" tippude kõrgust ja madalamate kohtade madalsust, aga võin jugelt öelda, et tegemist on kindlasti tasemelt ühtlasema kogumikuga.

Eks olen ma ju ise kogenum ja vilunum ning paratamatus on see, et eemise kogumiku lood olid kirjutatud ca kümme+ aastase perioodi jooksul. Seekord oli ajaauk väiksem ja sealt ka lugude ühtsus.

Aga olge rahulikud, pole vaja karta, et lood seetõttu üksteise saranased on, ei. Valisin siia välja lood just selle järgi, et oleks mitmekihilisem pilt ja et kangutada endalt korrakski "traditsioonilise fantasy'i autori" kuulsusrikas oreool, mis mulle paraku siin-seal omistatud  on.



Aeg tänada ja ...



.. seega, tänan veel ülevoolava tänulikkusega Lüülit ja Käärameest. Esimest emotsionaalse toe ja motivatsioonipisikute eest rasketel perioodidel ja teist nii mõnegi inspiratsioonisädeme süütamise eest  - illegitimi non carborundum!


Lisaks neile lähevad ränusõnad veel Mairi, Elo, Silja, Erkki, Tarzi, Kilpkonna, Triinu, Katrini, Kristo, Jaile, Krafinna ja Metsavana aadressile, kes on olnud lugude valmismisperioodie väsimatute testlugejate rollis ja looulikult ka kõiki sõpru-tuttavaid, kes mind ühte- või teistviisi toetanud on.


Ja last but not least - mu tänusõnad lähevad ka Eva, Atsi, Kati ja Liisi suunas, kes selle kogumiku ilmumise tehniliselt võimalikuks tegid.

Aitähh.


- Kalmsten, side lõpp

                                            Esikaas: Liis Roden

Krjandusosakond: Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused

Alustuseks

"Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused" näol on siis tegemist Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistluse esikümmet koondava ja keskmisest tugevama Täheaja kogumikuga.

Lähemalt räägin sel korral vaid kolmest loost, kuna tunnistan, et päris kõiki mul lõpuni lugeda ei õnnestunud.
Mu aeg on nimelt piiratud, lugemisenergiat napib ja kui lugu mulle igal tasandil risti vastu hakkab, siis pooleli see ka jääb või diagonaalugemine algab. Uudishimu rahuldamiseks mainin, et pooleli jäi vaid üks lugu ja diagonaalis läbisin samuti lõviosa ühest loost.

Võib öelda, et ülejäänutes eristusid tugevamalt kaks lugu ja siis veel üks. Esimese kahe puhul võin öelda, et hoolimata oma kärsitust meelest ei vaadanud ma kordagi, et mitu lehekülge veel lõpuni jäänud on. Kolmanda koha loo puhul ma seda korra tegin. 

Ka mainimata jäävad neljas ja viies koht eristusid ülejäänutest ja rasvaseid küsimärke, teemal, et mis loogika järgi need lood esikümnesse jõudsid, kerkis mu pea kohale vaid kahel korral. Nii et kokkuvõttes päris hea kogumik.

Aga asjast

...ja seekord lühidalt.

1. Andrei Samoldin "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.

9/10

2. Lüüli Suuk "Vikatimees" oli siis teine tõeliselt tugev lugu. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.

P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi. 

9/10

Nüüd tuleb pikem vahemaa ja... 

... koht number 3. Kaido Tiigisoon "Kullake" oli selline cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.

Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski. 

7/10

Niipaljukest siis seks korraks ja seega ....

- Kalmsten, side lõpp.



Jutuvõstluse esikümme, koos žürii antud punktidega:

1. Andrei Samoldin “Vennad nüüd kokku said!” 36 punkti

2. Tim Hornet “Kuningatütre vari” 26 punkti

3. Jaagup Mahkra ja Joel Jans “Mobilis in mobili” 25 punkti

3. Marek Liinev “0,01%” 25 punkti

5. Martin Leis “Ajastutruudus” 24 punkti

6. Kristi Reisel “Gurmee tee” 17 punkti

7. Karri Tiigisoon “Kullake” 16 punkti

8.-10. Piret Frey “Pööriöö” 14 punkti

8.-10. Lüüli Suuk “Vikatimees” 14 punkti

8.-10. Manfred Kalmsten “Igaviku väravale” 14 punkti

Kirjandusosakond: Veri mäletab

Lyyli Suuk
"Veri mäletab"
Esikaas: Sirje Papstel
Fotoait, 2022
192 lk-d



Alustuseks


Kui autorile ütlesin, et ma selle raamatu vastu huvi tunnen, siis ta hoiatas mind, et tegemist on naistekaga. Kena. Paraku, ei saa ma eriti täpselt aru, et mis asi on naistekas. "50 halli varjundit" pidavat olema naistekas. Kena. Enamuse, mu tuttavatest naistest, arvates on see varjundiraamat naeruväärselt halb või miski, mis tekitab õigustatult okserefleksi. 

Seega - naistekas on raamat, mis on naiste arust naeruväärselt halb või tekitab õigustatult okserefleksi?

Ok, tundub lihtne, aga ... aga ... aga ... Robin Hobb, ka tema raamatuid nimetatakse ju naistekateks? Kas need ka kedagi oksele ajavad?
Ok, mind, hästi natuke, sest need on enam-jaolt minu jaoks üliigavad lapsukesest maailmapäästjaks kujunemise lood ja ma vihkan selliseid, aga see on juba mu isiklik kala ja ei tohiks kedagi huvitada.

Aga, probleem, et ka minu enda "Kaarnalaulu" on nimetatud naistekaks ... Ohtlik jää, millel kõnnin ühesõnaga.

Igal juhul, selle pika sissejuhatuse mõte on rahuliku südamega kinnitada, et ehkki romaani "Veri mäletab" on nimetatud naistekaks, ei aja see oksele, ega ole ka naeruväärselt halb.
Kas just täpselt vastupidi, sellest kohe järgnevalt, aga enne veel natuke möla. Andestust, palun.

Nimelt vastasin ma autorile, et kui tegemist on raamatu/jutuga, mis on vähemalt keeleliselt hästi kirjutatud ja loo endaga on ka kõik korras, siis suudan ma lugeda enam-vähem ükskõik mida peale moodsa skandinaavia noir-porno ning Agatha Christie'like krimide.

Ja nii ongi ning seega,..


Asjast ....


... ehk siis raamat on kirjutatud nii minu, kui ka paljude teiste jaoks üsna vastuvõetamatus mina vormi olevikuvormis ja vaata sellega on tõesti nii, et kui autor suudab mind kohe alguses teksti külge kinnitada, siis OK. Ma kulgen kaasa, aga see on selline harvaesinev võimalus.

Kuna lugu algas sellega, et keegi daame põgenes kuhugi varjatud pühamusse ja see oli keeleliselt heal tasemel kirjutatud, siis konksu otsa ma just ei jäänud, aga kaasa libisemiseks sellest piisas.

Tegelikult piisas isegi selleks, et taluda lehekülgi (mälu järgi) 30-100, mille jooksul asetleidnud tegevuse kohta võiks öelda isegi, et "palju kära ei millestki," ainult et seda va kära ka polnud. Oli heal tasemel kirjutatud, kuid paraku mitte just kuigi huvitav tants mõlema peategelase abiellumise ümber. Koosnes see peamiselt mõtteuitudest ja tegelaste tegevusetusest.

Ok, vahepeal küll jahmerdati väljavalituste, võitlusõpetajate ning valitsusasjadega, aga tee mis tahad, see ei pääsenud mõjule ning see armastusliin kulges alguses suti liiga kiretult, Polnud nagu sädet, mille lõõmama löömist oodata ja ehkki mulle meeldib VÄGA kui tegelased mõtlevad, teeb küll küllale liiga küll.

Soovitan seega Suukil karmimat toimetajat või kriitilisema meelega testlugejaid kasutada, sest minimaalselt neljandiku sellest mõtteuitude pudrust ja kapsast oleks saanud ja olekski tulnud välja rookida. Et kuni tajutava piirina aitab tegelaste mõtete edasiandmine tegelaskujudele liha luudele kasvatada ja neid täieõiguslike homo sapiensidena esitada, aga ... jah, nagu öeldud  - küll teeb .... 

Veel ühe miinusena toon välja, et ehkki meile kirjeldati pühendunud põhjalikkusega neidsamu tundeid ja tundmusi, siis maailmakirjeldusi, miljöökirjeldusi jms jäi väheks.
Et ma tõesti ei mäleta, kas neid oli esimesel 30-l lehel rohkem, aga siis see mind veel ei häirinud.
Umbes leheküljed 30-100 ongi selle raamatut Achilleuse kand, sest ma mõtlesin sügavalt, et kuidas lootustandvale autorile võimalikult vähepatroniseerivalt selgitada lausete tempostamise põhi- ja algtõdesid, kuni ... 


Läks järsku huvitavaks


Kuskil leheküljel 100-115 ma juba avastasin, et lugu pole enam lihtsalt hea lauseseade ja rikkaliku sõnavara baasil kirja pandud miskisugusus, vaid on juba huvitav.
Peategelaste suhtesse oli siginenud kirge. Lausete tempo on olukorrale vastavalt kiirem või aeglasem. Dialoogid veenvad ja kuna tegelaste vaheldumine ka loomulikum, siis tundus, et autor on jõudnud lõpuks sinna, millest ta tegelikult tahtis jutustada.
Lugu edenes, maailm ja kogu elementalismi teema, mida kahjuks oli liiga vähe, sai endale mõtte ja üldse ... Viimased 50 lehekülge oli juba põnev.
Nii põnev, et lugesin tapvalt eredas laelambivalguses kuni lõpuni ja olekssee vaid ilma selle kuradi epiloogita lõppenud, siis mu käsi ei väärataks hinde andmisel, aga .... 


Kokkuvõtteks ....


.... Oli tegemist laheda, ehkki natuke liiga taustale jäänud omamaailma ja keeleliselt heal tasemel raamatuga, millel oli kahjuks liiga pikk käivitusperiood ja - sorry - aga minu jaoks ka äärmiselt halb epiloog, mis mõjus hästi kaasavedava proloogi vastandina.

Aga ok, pole(!) tegelikult minu või meie asi otsustada, kuidas autor on tahtnud oma lugu jutustada, vaid hinnata ja muljetada, kuidas see tal õnnestunud on. Ja ma ütleks, et kuna ma just lõpetasin, siis üldmulje oli rohkem kui postiivne.

Et hindaks seda viie punkti skaalal neljaga, aga ... Tänu sellele pikale veninud abiellumise ümber tiirlemisele ei taha nagu niisama nelja panna ning seega lisan, et see on tegelikult avansi korrras neljaks ümardatud 3,75.

Nagu ausalt, usun siiralt, et sellelt alasilt on veel kõvemat rauda tulemas, aga esialgu ... jäägu miinusega neli. Pika miinusega neli.


- Kalmsten, side lõpp

«Бурштинове сяйво» ehk «Merevaiguvalgus. Eesti ulmejuttude antoloogia»

 

Kurjad keeled sosistavad ja teadlikumad meeled teavad, et trükki on minemas (või juba läinud?) Ukraina keelne Eesti ulmejuttude antoloogia "Merevaiguvalgus...".

Ilmutajate ritta kuuluvad kirjastus Vydavnytstvo, Kirjastus Viiking, Eesti Kultuurkapital ja ilmub see koostöös Eesti saatkonna, Eesti välisministeeriumi ja võib olla veel kellegi või millegiga. Kõike ei jõua ju teada ning ma pole kunagi väitnud, et kvaliteetajakirjandust pakun. Seega see selleks ning nagu ma aru saan on nüüdseks teie peades tekkinud õigustatud küsimus, et Eesti ulme Eesti ulmeks, aga miks selline info mu blogis kajastub?

Põhjus on lihtne - antoloogias ilmub ka mu 2013 aasta trükidebüüt, ehk lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." mille on tõlkinud Irena Peterson. Ja kuna kellegile ei tohiks üllatusena tulla, et ma uudishimulik ja peast soe olen, siis võin vast öelda, et lugesin selle Google translatoriga Ukraina - Inglise tõlkes läbi ja jäin loo tõlkega väga rahule, sest atmosfäär ja kõik mis vaja oli täiesti paigas ning minupoolt eeldatud kitsaskohad polnud üldse kitsaskohtadena välja kukkunud.

Ja jumala eest kallid tõlkijad, ärge nüüd vihastage! Ma ei üritagi väita, et see oleks mingi eriti õige viis tõlkekvaliteedi hindamiseks. Ei, lihtsalt, mingit pilti ma tahtsin ja mingi pildi ma sain. Rahulolu.

Igal juhul, nagu ka allolevast sisukorrast näha, on lugu väga heas seltskonnas ning seega -  pöialdume ja ootame.

Lisan veel olulise infona, et antoloogia koostajaks oli Raul Sulbi, illustreeris muidugi meie oma kodumaine esiliiga ehk Liis Roden ja tõlkekoondisesse kuulusid: Irena Peterson, Sofia Bregman, Katerina Novak, Jevgenia Starodub. 

Lugu "Põgeneda Rottidelinnast..." on ilmunud ka minu esikkogus "Raske vihm," millest pajatan natuke SIIN ja SIIN ning lisaks ka kogumikus "Täheaeg 12 - Musta Roosi Vennaskond."

Kel huvi kogu projekti toetada, siis raamatut saab ettetellida kirjastuse kodulehelt, mis asub SIIN

Arvustusi loole "Põgeneda Rottidelinnast" saab lugeda ka Ulmekirjanduse Baasist..

- Kalmsten, side lõpp


Sisukord:

Raul Sulbi: Eesti ulme 150 aastat (eessõna)

Veiko Belials: Häilitud puu (2021)

Indrek Hargla: Raudhammas (2010)

Siim Veskimees: Merevaiguvalgus (2004)

Heinrich Weinberg: Patrioot (2019)

Mann Loper: «See linn on meile kalliks maksma läinud...» (2017)

Maniakkide Tänav: Ajudega töötajad (2011)

Jaagup Mahkra: Šeikide maal (2023)

Manfred Kalmsten: Põgeneda rottidelinnast… (2013)

Joel Jans, Veiko Belials: Neli kohta peale koma (2016)

Meelis Friedenthal: Kõik äratatakse ellu (2020) 

Kirjandusosakond: Musträstas

"Musträstas," Maarit Leijon
Tõlkinud: Arvi Nikkarev
Esikaas ja illustratsioonid: Meelis Krošetskin
Kirjastus: Skarabeus, 2022
284 lk-d





Alustuseks


" OOOOOO...." tahaks ma öelda ja venitada selle oo-tamise nii pikaks, et terve ekraan seda täis oleks, aga ... annaks see edasi tegelikku emotsiooni? Mu vaimustust? Üldse midagi peale ilmselge vihje järjekordsele meeltesegadushoole?
Vaevalt, eks ole. Või kui siis aint seda va viimast - meeltesegadust.
Seega, jätame, piirdume juba ülal kirjapandud kuue o-ga ja katsume asja natuke mõistlikumas vormis edasi anda.


Üldiselt


Esiteks, mu senine kogemus Soome ulmega piirdus ühe kogumiku ja ühe romaaniga. Romaan mulle enam-vähem meeldis, aga jutukogu kergitas küll enesehinnagut, mõttes, et kui see on parim, mis Soomel pakkuda on, siis on sealse ulme näolt tegemist küll kohaliku ulme suurema venna, ent sellise ... äbarikumat tüüpi suurema vennaga. Sellise, kelle peale heatahtliku põlgusega ülalt alla vaadata. Vat nii... 

Ja nüüd tuli siis keegi Maarit Leijon, kes elab ja kirjutab Soomes ja virutas asjad hoobilt pahupidi, sest teist nii head kogumikku pole ma aastaid lugenud. Nagu ausalt. Lood on kõik erinevad, ent klapivad üksteisega ja sulanduvad kokku üheks pikaks verest, hirmust, valust ja/või spermahõngulisusest täidetud lugemiselamuseks ja kui viimane lugu otsa saab, siis...
Siis on siiralt kahju, et läbi sai.

Juba esimese loo peategelanna juhatab sisse ka järgmiste lugude peategelas-tšikid, kes on sellised ... katkised, omade traumade ja agendadega.
Aga samas, vähemalt minu jaoks nii mõistetavad kui ka kaasaelatavad. Sellele lisaks on neil üks ühine nimetaja - nad on, raisk, huvitavad. Ühegi puhul ei teki hetkekski mõtet, et tema eesmärk ei morjenda mind vähimalgi määral, ei, autor oskab lugejat tegelase külge naelutada ja mingit lahtirappumist lugude pööretes ei toimu. Esmaklassiline.


Lugudest, aga lühidalt


Südametu - Vampiirižanris midagi vähegi uut ja huvitavat kirjutada on raske. Tean, sest olen seda ise korra üritanud (ja vist isegi õnnestunud) ja Leijon saab sellega samuti hakkama. Ei mingeid etteheiteid ja tegemist ei ole üldse kogumiku tugevaima tekstiga! 

Öö - hämar ja põnev, valus ja hirmus ning see lugu oli see hetk, mil tajusin täie kindlusega, et olen selle raamatu näol sattunud kullasoonele.

Must vürst - Geniaalne. Lahe tegevuskeskkond, omalaadsed tegelaskollid ja näpuotsaga ajalugu ning kulbiga seksi, vägivalda ja draamat. Minu lugu number üks.

Viimane sangar -  Ei saa öelda, et võmmitööromantika päris minu pärusmaa oleks ja seda eksootilist idanaabrireaalsust ja ühiskondlikku hoolimatust mäletan ma veel 90-e aastate Tallinnastki. Soomlasele vbla erutav, minu jaoks.... midagi muud. Ütleme nii, et lugu kiskus mind pidevalt tagasi oma noorpõlve hämarate radade poole. Mitte, et ma telepaat, politseinik või organitöötaja oleks olnud, ei, lihtsalt ... atmosfäär ja üleüldise minnalaskmise hõng olid niivõrd tugevad. 
Tegemist ongi minu hinnangul paremuselt teise looga selles kogumikus.

Musträstas - Ajaloolise ainesega ja kogumiku nimilugu, mis oli minu hinnangul kogumiku nõrgim. Mitte, et kaasa poleks tõmmanud või külmaks oleks jätnud, ei, kordan, selliseid lugusid siin raamatus polegi. Lihtsalt, oli väga hea, aga mitte nii hea kui eelnevad. 


Lõpetuseks

Lõpetuseks tõden, et alguses sai nii palju jahvatatud, et mul polegi lõpetuseks midagi öelda. Seega...

 
- Kalmsten, side lõpp

"Täheraua saaga" lahkamisaruanded ja natuke muud juttu

 

Niisiis, praeguseks on minu viimane võsuke, nimega "Täheraua saaga" (olen kirjutanud sellest natuke SIIN) juba  jupimat aega  raamatupoodide riiulitel laiutanud ning inimeste kodusesse seigelnud ja seega aeg väikeseks kokkuvõtteks.

Esimese asjana tuleb tunnistada, et lühijtutustusest "Valrafn" lühiromaaniks kosunud "Täheraua saaga" on üllatavalt hästi vastu võetud. Seda kohe päris ausalt. Pidasin seda lootusetult nišikraamiks, milleni tuleb lugejaid kättpidi vedada ja seejärel nende pettumust väljendavas reaktsioonis omakorda pettuda. Fun fact on muidugi see, et täpsemalt seda nišši määratleda ei suuda ma siiani... 

Aga ei, hinded ja muljed siit ja sealt hoopis kinnitavad, et see saagade ja muinasjuttude pool piidlev ja neile autori poolt ette ja taha kummardusi tegev kirjatükk läheb inimestele korda ja peale küll ning seega võtan endale meelevaldse õiguse noppida siia mõned katked raamatule kirjutatud arvustustest.

Lisan, etteruttavalt ja rahustuseks, et noppisin välja ainult avalikest blogidest jms pärist arvustused. Kinniste gruppide postid ja omavahel öeldud kraam jääb puhtal sinna kuhu see kuulub, ehk siis kinnistesse gruppidesse ja omavahelisusesse.

Ent see pole veel kõik -  kuna Täheraua Tartu kirjanike maja esitlusel tehtud video läks 13-le reedele omaselt pekki, siis jagan hoopis mitteametlikul esitlusel tehtud videomaterjali, kus minu küsitlejaks on Kääramees ja kus tuleb natuke juttu nii saagadest, "Täheraua saagast" ja ka paar sõna minu edasistest plaanidest.


                         

Videosalvestus Ulmeklubi "Bolgraavia" ja Era-Kultuuriklubi "Moldaavia" koostöös toimunud "Täheraua saaga" mitteametliku esitluse intervjuust.

Kordamine on tarkuse ema, ehk siis sisututvustus:


Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit...
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud...
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks...
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe...
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad...



Lahkamine:


Loterii (kolm): "Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu." Goodreads (Seili): "Igatahes kes ei karda verd, intriige ja noh igat masti erootilisi stseenikesi siis andke tuld! Väga selline ma ütleks teistmoodi ja värskendav vahelugemine tavapärasele."

Reaktor (Elar Haljas): "Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku."

Loterii (Väga väga naine): "Väga omamoodi raamat. Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud." 

Tilda ja Tarkanid (Tilda): "Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev."

Goodreads (Lyyli Suuk): "Sujuvalt kulgev tekst, mis haaras algusest peale kaasa."

Goodreads (Jaagup Mahkra): "Lugesin kahe ja poole tunniga läbi. Igati suupärane amps, vanade saagade hõngu oli tõesti tunda. "

Bukahooliku märkmed: "Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema."

Pärdikute Päevaraamat (Rents): "Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt.
"
Lugemisoovituste blog (Tiina Sulg): "Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat."

Reaktor (Kalver Tamm): "Olen ka varasemalt Manfredi tekstidest kirjutades ära märkinud tunnet, et teda köidavad pigem ideed, miktte nende pikk ja põhjalik lahtikirjutamine. Maailm tema enda peas on suur ja lai ning paari täpselt sihitud lausega visandab ta selle maailma ka paberile."

Goodreads (Astra Schults):  "Kuna ma pole Skandinaavia saagasid lugenud, meenutas see teos mulle enim “Iidsete aegade lugusid”.

Tallinna keskraamatukogu blogi (Reet Ojasoo):  "Raamat on õhtuseks, pimedaks ja külmaks ajaks ülipõnev lugemine, pisut õudne ja müstiline. See sobib kõigile neile, keda köidavad põhjamaiste müütide ja legendide stiilis jutustused." 

Kirjanduslik päevaraamat (Oskar Helde): "Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida."

Mööda Netti (Ingvar Sedman)  "Et juba esimestel lehekülgedel voolab verd ja purskub seemnevedelikku, tähendab, et vagatesmist ja lihasuretamist ei tasu siit raamatust otsida. Küll aga leiab siit saatusele julget vastuhakku ja pööraseid elutee käänakuid." 

Digital Nerdland (KJR): "Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel."

Reaktor (Jüri Kallas) Tuleb vist autorit tunnustada, sügavalt kummardada jne, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas… Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat on!

Goodreads (Tõnis Hallaste):"Ent loo tugevused on jätkuvalt need, mis panevad autorist mõtlema kui huvitavate juttude garantiist. Kui mõtlen Kalmsten, mõtlen: kvaliteet meie ulmes."



Lõpetuseks:


 - Et siis nii on lood ja minu siiras tänu kõigile, kes on vaevunud lugema või veel enam, oma mõtteid kirjasõnaks raiuma. Lisatänud lähevad hõumidele ja ansamblitele Falkenbach ja Otyg, kellede muusika saatel ma nii "Valrafni" kui "Täheraua saaga" paberisse raiusin. Tähh.


- Side lõpp, Kalmsten



Ülaoleva sisupildi autoriks Liis Roden ja aloleva esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin:


Bio:


"Täheraua saaga," Manfred Kalmsten 

Kirjastaja: Kirjastus Fantaasia (2022)

Sari: Orpheuse Raamatukogu

Toimetaja: Kati Metsaots

Toetas Eesti Kultuurkapital.

Kirjandusosakond: Täheraua saaga

                                   
"Kalmstenil on õnnestunud väga hästi jäljendada viikingisaagade igavust"

- Raul Sulbi,  Õlleministeeriumis, aastal 2022

Ehk siis...


Nii, raske südamega annan teada, et minult on taas midagi ilmumas. Ehk siis järgnev on häbitu promo ja ma palun seda just sellisena võtta.
Raamatu ilmutajaks on kirjastus Fantaasia, sarjaks on Raul Sulbi kureeritud "Orpheuse raamatukogu," ülaloleva esikaanepildi tegi Meelis Krošetskin ja illustratsioonid (allpool kompana) tegi seekord Liis Roden. 
Ilmuma peaks see veel sel aastal nii et ... varuge veel natuke kannatust.



Jaagup Mahkra: "Minu arust pole mõtet üritada kirjutada uut "Sõrmuste isandat."
Kalmsten: "Ma üritangi kirjutada paremat "Murtud mõõka." 

- Dialoogikatke Õlleministeeriumi eest, 2022


Misasi siis...


Nime "Täheraua saaga" kandva kurja ja põhjamaise lühiromaani näol on siis tegemist minu aupakliku kummardusega põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele. Olen nimetatute, eriti esimeste, suur austaja olnud maast madalast ja õnneks on mul ka väga hea sõber, kes seda vaimustust jagab. Jah, Kääramees, jutt käib sinust.
Igal juhul tuligi mul kuskil 2021 aasta lõpul idee kirjutada midagi peamiselt mulle ja juba mainitud isikule.
Et lihtsalt, selline, peamiselt siseringile mõeldud ja saagasid jäljendavas stiilis mõeldud lugu, mille tulemusel sündis siinolevast veid enam kui kaks korda lühem lühijutustus „Valrafn“.
Juhtus aga see, et lugu hakkas mulle tohutult meeldima ja ma leidsin, et see oleks väärt laiemat auditoorimit, kui lihtsalt mina või minu siseringi inimesed ning kuna testlugejate tagasiside oli ka ootamatult positiivne, siis leidsin, et OK, ma mudin seda pisut. Et toon sisse rohkem enda käekirja, paar kõrvaltegelasliini ja kirjutan seda üldse pisut n-ö. ilukirjanduslikumaks.

Aga teame ju kõik, mis juhtub kui lumepall veerema lükata. Jep, teame. Ja nii läkski, et „Valrafn“ muutus rohkem kui kaks korda pikemaks „Täheraua saagaks.“
Endiselt jäin truuks oma katsetele saagasid jäljendada, endiselt jäi lugu ise laias laastus samaks, aga... See ei ole enam sama. Midagi sündis ja midagi hävis muutmise käigus ja seega ei ole „Täheraua saaga“ all enam tegemist ainult kahele inimesele mõeldud looga, ega ka mitte siseringile mõeldud looga, vaid ehkki tegemist on siiski nišškirjanduse niššiga, on selles pretensioonikust, et olla enamat.
Vat nii...


 -Kalmsten, side lõpp.

Lõpetuseks muusikat ka. 

Kirjandusosakond: Saskia läheb metsa

 

Häli Kivisild

„Saskia läheb metsa“

Kirjastus Fantaasia, 2021

222 lk-d

 

Ma olen kindel, et kui ma poleks sõltumatustest allikatest kuulnud, et tegemist on äärmiselt hea romaaniga, siis oleks see lugemata jäänud. No et ma pole kunagi suurema asi noortekate fänn olnud ja raamatu pealkiri ja esikaas (rääkimata tagakaanetekstist) olid ka sellised, et pigem „ei“, kui „ja.“ Lisa-motivatsioonilõhestaja oli veel see, et sama autori kirjutatud ja jutuvõistlusel esikohale tulnud lugu ei kõnetanud mind kohe üldse. Aga, pika hamba ja eelarvamusega, ent siiski, võtsin selle „Saskia...“ siiski ette.

 

Tunnistan ausalt, et mind lummas autori käekiri algusest peale. Samuti lummas mind see, kuidas kolm lugu olid kindla käega kokku põimitud ja ainuke asi, mis segas mul selle teose täiel rinnal nautimist, oli see, et – nagu juba öeldud - ma pole iial moodsa noortekirjanduse fänn olnud.

 

Et Kakspealohe ja Nösliku (No mida nime?!) lugu tundus ikkagi liiga lapsik, ehkki ma saan aru, et see oli mõeldud 12 aastasele Liinale jutustamiseks. Paraku ma veel(!) mäletan, et 12 aastaselt olin ma juba sukeldunud traagilistesse ajalooromaanidesse ning ulmesse ja nimi Nöslik oleks mus okserefelksi esile kutsunud.

 

Et Kaskpealohe eneseohverdused olid küll, jah, traagilised, aga see oli selline lastele suunatud lahjendatud kraam. Mitte, et ma siit nüüd mingit erilist grim-darkilikku veristamist oleks oodanud, ent pigem oli see selline leebem, aga mitte Grimmi muinasjuttude kanti lugu, ehkki taotlust paistis nagu olevat. Ok, lõpetan selle osa enne kui päris segast peksma hakkan ja lausun vaid, et eelneva tõttu tundubki mulle, et ehkki Saskia ja tema perekonna loo dramaatilisus oli suunatud teismelistele, siis meemäkrade ja Kakspealohe oma jälle eelteismelistele. Ah, vahet pole. Vänderdas nende kahe sihtgrupi vahel, mis ta vänderdas, ent lõpule ta kenasti jõudis.

 

Hea raamat oli kokkuvõttes. Ja justnimelt eelpool mainitud kaks tehnilist aspekti ei võimalda mul sellele alla viie palli anda, ehkki kümnepallisüsteemis oleks see hinne 9/10.

 

Mis aga peamine, tegemist on uue ja rohkem kui lootusandva autoriga ning seega jään huviga järgmisi teoseid ootama.

Estcon 2022 ja minu neljas Stalker

                                                  

Alustuseks:


Ulmekirjandusauhinnad, ehk Stalkerid siis jagatud ja Estconist saanud juba justkui kauge ähmane unenägu. Ulmekirjandushuviliste kokkutulek, elik Estcon, toimus siis sel aastal 25-t korda. Mulle oli see järjekorras 11-s.

Ja nagu tavaliselt, elasin üle reedeöise kräu, laubase päeva ja pühabase pohmaporno. Kohtusin uute, vanade ja väga vanade tuttavatega, saunatasin, magasin keskmiselt kolm ja pool tervisetundi ööpäevas ja tarbisin mõõdutundetult alkohoolseid jooke. Alkolemb olen, noh.



Stalker


Stalkerite jagamisel läks ootamatult hästi. Väga tugevas konkurentsis õnnestus mul skoorida "Parim eesti lühiromaan või jututustus" kategoorias, ehk rabada endale esikoht "Kaarnalaulu"(kirj. Fantaasia) nimelises kogumikus peituva lühiromaaniga "Aekadioni hukk".



Parima lühijutu kat-is tõusin "Aekadioni pärandiga" teisele kohale ja kaotasin ühe punktiga Eesti ulme vanameistrile, Veiko Belialsile (Kogumik: Surnud mehe käsi. Lugu siis "Häilitud puu" ja Kirj. Lummur.)  ning "Kaarnalaulu" kolmas lugu, "Aekadioni viimane vereliin" tõusis meeldiva üllatusena  viiendale kohale. Tore.

Parima kogumiku kategoorias tõusis "Kaarnalaul" neljandale kohale, jäädes alla esikohale  tõusnud Veiko Belialsile ("Surnud mehe käsi"), Neil Gaimanile ("Suits ja peeglid"), ja Rait Piirile ("Hinged mõõgateral"). Aga, kuna konkurents oli kõva, pole põhjust ka neljanda koha pärast nutta.

Lisaks, lõpuks ometi naeratas hääletajaskond ka Meelis Kraftile, kes sai "Veealustega," (Kirj. Sooroheline) oma esimese Stalkeri kategoorias "Parim Eesti autori romaan" ja seda igati ärateenitult, loetagu!





Ülejäänud stalkerid

Parim tõlkeromaan: Andy Weir "Ave Maria" (Kirj. Tänapäev, tõlkinud Tiina Randus)

Parim tõlkelühiromaan või jutustus: Neil Gaiman "Mõrvamüsteeriumid." (Kirj. Fantaasia, tõlkinud Triin Loide)

Parim tõlkelühijutt. Isaac Asimov "Küülikut püüdes" (Fantaasia, tõlk.  Martin Kirotar)



Tänusõnad

Peamised tänusõnad lähevad kirjastusele "Fantaasia" raamatu avaldamise ja Kati Metsaotsale "Kaarnalaulu" toimetamise eest. Kati Metsaots toimetas muuseas ka Meelis Krafti "Veealuseid," nii et ehkki toimetajatele Stalkereid ei jagata, on tal nüüd kaks mõttelist Stalkerit. :)

Ülejäänud tänusõnad lähevad Liisa Berezkinile (illustratsioonid) ja Meelis Krošetskinile (esikaanepilt) "Kaarnalaulu" visuaalse poole kirgastamise eest, hääletajatele nende häälte eest ja hõumidele, nende igakülgse supporti eest.
Tänud!

Mis edasi:

Hetkel ootab Kulka rahastust minu järgmine lühiromaan nimega "Täheraua saaga," mille näol on tegemist  kurja ja äärmiselt põhjamaise fantaasialooga. Ilmuma peaks see Raul Sulbi koordineeritud sarjas "Orpheuse raamatukogu", kirjastuses "Fantaasia." Nii et kui Kultuurkapital peaks naeratama, siis võib juba sel aastal järgmist raamatut oodata. Pöidlad pihku!



Muu: 


Kaarnalaulu esimene lugu "Aekadioni pärand" on kuulatav ka kuuldemänguna Tumedates Tundides, ehk SIIN ja seda siis Aikky ja Priit Öövli suurepärases esituses. Raamatut ennast saab osta kas kõigist hästivarustatud raamatupoodidest või kirjastus "Fantaasia" kodulehelt, mis asub SIIN

Autorid toimetajaga. :)



Taustaks mängib:

Kirjandusosakond: Täheaeg 20 - Ärapanemine üheteistkümnes vaatuses

 

Esiteks...


Pressin ma seda teksti endast välja kahel põhjusel. 

Esimene neist on see, et mainitud jutuvõistluse kogumik on kuidagi radari alt läbi lennanud. Goodreadsi revjööde arv on nutune ja ega mujalgi väga palju kajastust pole olnud.

Ja teiseks, kuna mu enda viimane ilukirjanduslik lapsuke on praegu õigekirjastaja käes, siis on mul seisakuhetk ja seonduv vajadus oma kirjaaur kuhugi suunata, nii et ma luban, et ma väga asjalikuks end ei pinguta. Lihtsalt kriban.
Nimetagem seda imeilusast ilmast tingitud sõgemeelsushooks. Vat nii.




Aga, nüüd asjast....



1. Juhtumised pahura jumala baaris ( Häli Kivisild)


No ei, ei mõista ma žüriid. Polnud ju teab mis pärlike ja kas tõesti tähendab see seda, et järgnevad lood, mida ma hetkel veel lugenud pole, on tõega nii kehvad.

Loodan, et mitte.

Millest siis lugu ... Ehhh, on jumalate maailm ja jumalate ülikool, kus need galaktikate loomist õpivad ja on baar kus müüakse serblonne, padajänne ja huijonne. Ja noh, seal selgub ühte-teist, aga kahjuks üsna ebahuvitavalt. Ma ei ole selle koolkonna esindaja, kes ütleb, et igas loos peab korrkaksi mingi äksõn käima, aga .... Midagi võiks ju ikkagi olla.

Praegusel kujul oli suht tüütu lugemine, mille algusest pidin end suht läbi purema. Selline mitte just eriti huvitav mittemiski.

Eriti käis mulle närvidele see tervameelne sõnaloome, mille parimad esindajad olid juba ülalmainitud serblonnid ja hõkkid ja kurat teab mis veel.


H: 5/10


2. Moskva hääl ( Joel Jans, Laura Loolaid)


Lugu, mis alguses haaras mõnuga endasse, ent mida edasi seda rohkem ma sest välja libisesin. Ei, see lugu on hea kama, aga kui maailma loomine otsa sai, siis muutus asi tunduvalt vähem huvitavaks, püsides samas siiski igasuguste probleemideta vee peal.

Maailm on tõega ägeee! Selline pseudovariant Nõukogude Eestist. Peaks sisust ka rääkima, aga mitte ei viitsi. Võtame parem järgmise loo.


H :8/10


3. Raha ei tunne maailmavaaadet (Rait Piir)


Ka hea lugu. Mitte küll jumalate jook, aga siiski tugev lugu, kus tegelaste jahmerdamist oli algusest peale ikkagi huvitav jälgida.

Stoori siis selles, kuidas mitte just väga roosiliselt kujutatud tuleviku Tallinnas üritatakse medikamentide laadungit pihta panna ja kui rohkem- ja vähemperse sellega minnakse.


H: 7/10


4. Q-ketas (Karri Tiigisoon)


Täitsa toreda idee, aimatava lõpupüandi ja samas tohutult igava kulgemisega lugu. Mõttes, et autor ei suutnud mind panna hoolima ega huvituma tegelastest ja selllega see lugu vajus - mitte just kõige ilusamasse kohta. 

Keskkonna huvitavamalt kujutamine oleks loo suurelt paremaks muutnud, aga ... jah. Ausalt, tühjusest ja üheülbalisusest on pagana raske huvitavalt kirjutada. 


H: 5/10


5. Ood inimlikkusele seitmes vaatuses (Marek Liinev)


Viienda vaatuse alguseks tundsin, et hommik on käes ja maailmalõpp ei saa enam kaugel olla. Tänapäeval võib üldse juhtuda, et magad maailmalõpu maha, kui inimlikkusele oode loed.

Millest lugu - pole aimugi. Mingi soust, mis kohati muutus suisa talumatuks sõnaokseks ja pooleli see jäigi.

Not my cup of tea.

H: X/10

6. Dr. Hartley orjad (Jaagup Mahkra)


Minu jaoks selle kogumiku parim ja vaieldamatu lipulaev ja seda kasvõi sellepärast, et esimest korda suutis Mahkra panna mind tegelastest huvituma. Et ma tõesti mõtlesin, et neil võiks lõpus hästi minna ja võib-olla lähebki. Lõpp jääb lahtiseks, ehkki minu hinnagul on see siiski negatiivse tulemi poole räigelt kaldu. 
Aga see selleks. Hea lugu oli. Rohkem selliseid, paluks.

H: 9/10


7. Teist teed (Elo-Mall Toomet)


Midagi seal ju oli ja potentsiaali oli rohkemaks, et paratamatult ei saa ma mööda hiilida tahtmisest tsiteerida ühte moodsat klassikut ja öelda: "Boring as shit."

Vabandan vulgarismide eest, aga nii oli.


Edit: Editeerin kuna minu muidu nii kalgis südames jäi kripeldama üks "pisiasi". Nimelt tunnen, et tegin autorile "natuke" liiga ja lisan, et tegelikult oli lugu MIDA jutustati huvitav, aga seee KUIDAS seda tehti oli paraku jah... igav.
Selline halli värvi kirjeldus ja ma ei väidagi, et halli värvi ei saa hästi kirjeldada, vaid seda, et seekord sellega hakkama ei saadud. Kahjuks, sest nagu ütlesin - lugu ise oli ju rohkem kui hea.


 H: 4/10


8. Terminal Borealis (Meelis Kraft)


Lühike ja ulmeline krimilugu, mille peamine voorus on see, et see on peale krimi olemise ka ulmeline ja lühike. Ma pole suurem asi krimi austaja, ausalt.

Aga jah, kokkuvõtlikult öeldes, et mitte halb, pigem huvitav ja ladusalt kirjutatud, aga suremat lugemisnaudingut ka ei pakkunud, kuna lõppes ära enam-vähem hetk peale seda, kui huvitavaks läks.
Ahjaa- koer! Koera eest võiks lisapunkti anda, aga olen tigeloom ja ei anna.

Lugu räägib sellest kuidas kosmoses toimub mõrv ja et seda minnakse uurima ning uuritaksegi välja. Vat sihke lugu.

H: 6/10


9. Läbi musta  kivi (Jaagup Mahkra, Joel Jans)


Oli koos Terminal Borealisega see lugu, mis lati kõikuma ajas, ent siiski ülehüppe sooritas. Selline iseensest tore rähklemine läbi ebatervislikuks sõditud maalapi, aga....

Suti igav oli see palveränd läbi varemete ja anomaaliate ning lõpp pani muigama, halvas mõttes.

H: 6/10


10. Noa teritamine (Tõnis Hallaste)


See on üks sellistest pisikestest lugudest, et mis toimub väikese inimese elus, kui tema tee viib kokku mingi maagilise asjandusega. Antud juhul võlunoaga, mille teravus näitab inimese meelepuhtust või vaimutugevust vms. Tundub huvitav? Sutike ikka.

Tegelikult ei ole. Suht nüri tuimlemine külmade duššide, lapse nutu ja kurat enam mäletab, et mis protseduuridega. Maagiline realism, oleks veel märksõnaks.

H: 4/10


11. Maha müüdud hinged (Mia Lisette Tamme)


Kogumiku viimane lugu siis teemal, et mis juhtub kui nõiaraamatutega ettevaatamatult ümber käia ja tuleb tunnistada, et potentsiaaliga kraam. Mainin, et seda teksti lugedes katsusin arvestada, et autor on 17 aastane. Sain vist hakkama, kuna hea lõppmulje jäi.

Inglisepärased nimed tekitasid hämmingut. Ma ei ole see, kes ütleb, et igal pool peavad Jussid ja Ürmod olema, aga ... Väljamõeldu maailma britipäraseid nimesid paigutada näib mulle ikkagi igate tobeda mõttena. Nagu väga tobeda mõttena.

Aga lugu oli hea, ehkki vigisemisruumi on kõvasti, aga mis peamine - ootan tulevikus paremaid. Tundub, et neid tuleb. Loodame vähemalt, sest jaanipäeva külmad ja muu selline.


H: 7/10

Lõpetuseks.


Kui hindeid analüüsida, siis polegi kõige hullem. Keskmine hinne 5,55. Kui äärmiselt ilusa esikaane  tõttu veel ümardada, siis on ju tervelt 6/10.

Aga, tuleb paraku tunnistada eriti head maiku sellest lugemisest ka pähe ei jäänud ning tean küll, ise jäin 14-ks ja nüüd elan end esikümne peal välja ja vbla elangi. So what, minu blogi, minu muusika, minu reeglid, nii et  see selleks ...



Lisan veel siia lõppu oma pingerea.

1. Dr. Hartley orjad
2. Moskva hääl
3. Raha ei tunne maailmavaadet
4. Maha müüdud hinged

- Need ülemised neli on need lood, mis ületasid mõttelise lati, ehkki "Maha müüdud hinged" ajas lati tugevalt kõikuma.

4. Terminal Borealis
5. Läbi musta kivi
6. Juhtumised pahura jumala baaris
7. Q-ketas

- Need neli läksid koos latiga.


9. Teist teed
10. Noa teritamine
11. Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses


- Ja need kolm kütsid minu seatud lati alt puhtalt läbi. Kahjuks. 

    Loo "Dr. Hartley orjad" autor oma loomulikus olekus ja keskkonnas.

Manfred Kalmsteni "Kaarnalaulu" lahkamisaruanded

Üldiselt ja etteruttavalt

See ei ole raamatuarvustus. Samuti ei ole see raamatu sisu ümberjutustus. Lisaks ei ole see veel autori meenutus hetkedest "Kaarnalaulu" valmimisperioodist ja tagantjärele asjaõiendus teemal, et miks kõik (kõigi teiste süül) nii ei läinud nagu ma tahtsin. 
Muuseas, võtan hetkeks aja maha ja mainin, et tegelikult läks kõik nii nagu ma tahtsin ja olen siiani tulemusega väga-väga rahul, aga see hetkel selleks.
Igal juhul ei ole tegemist postitusega, mis sisaldaks minupoolset lahkamisaruannet. Ei-ei. Tegemist on küll lahkamisaruandega, aga lahkajateks on paljud teised.
Ehk siis -  siin on lingid ja mõned kontekstis täiesti väljarebitud lemmiklaused arvustustest, mis "Kaarnalaulule" kirjutet. 
Et siis selline postitus seekord.
Lisaks, kui hästi läheb, on siin varsti-varsti üks video, mis näitab mis toimus Elvas, Erakultuuriklubis "Moldaavia," sel õndsal hetkel, mil toimus "Kaarnalaulu" mitteametlik esitlus.
Ja ka see pole veel kõik!
"Kaarnalaulu" esimene osa, "Aekadioni pärand," on kuulatava kuuldemänguna "Tumedate tundide" saates, Aiky ja Priit Öövli suurepärases esituses. LINK viib kohale.
Et vat siis nii.
Aga alustagem....


                                 

"Kaarnalaulu" esitlus Tartu Kirjanike majas.
Intervjueerijaks Mairi Laurik

(Foto: Kilpkonna pildipang)

                                                                    
                                                       


ERR (Mart Pechter)

"... võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt."


Loterii (Kolm)

"Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama..."


Ingvar Sedman

"Ah, et millest raamat räägib, ikka inimeseks olemisest ja mis sellega kaasas käib,  kui olukord võib väljuda kontrolli alt."


Sulepuru 

"Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. "


Pärdikute päevaraamat (Rents)

"Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. "


Triinu Raamatublogi

"Aga mulle meeldis see maailm, mille autor loonud oli. Erinevad maailmad ja nende vahel liiklemine. See, et tsivilisatsiooni hävingu võib põhjustada üks väike valearvustus."


Goodreadsist (Astra Schults)

"Mis puutub teose ülesehitusse ehk peatükkide segipaiskamisse, siis minu meelest oli see nutikas lahendus. Liigne lineaarsus, nämmutamine ja lugeja muudmoodi tuhmiks pidamine käivad mulle vastukarva ja seda viga Kalmsten ei tee."


Reaktor (Elar Haljas)

"Autori üheks eeskujuks on antud raamatu puhul antiiktragöödiad, seega kõikides lugudes on tunda huku hõngu, nõretavat draamat ning hulka sassis peresidemeid. Rõhutatakse väga vaba seksuaalset käitumist ning tegelased peavad polügaamiat, armukeste pidamist ja muud sellist täiesti tavaliseks."


Lugemissoovituste blog (Mairi Laurik)

"Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda."


Loterii (Triinu Meres)

"Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda."


Ulmekirjanduse Baas (Andri Riid)

"Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi."


Reaktor (Kalver Tamm)

"Lugeja käekõrval talutamine ei ole Kalmsteni stiil. Küll lugeja mõtleb ise vajaliku butafooria juurde. Vastavalt sellele, kas ja kuidas sa kirjapandut tõlgendada oskad, suudad, tahad. Aga see ei ole enam Kalmsteni mure.  Võtke, lugege ja avastage oma Aekadion."


Tilda ja tarakanid

"Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile - lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga!"


Lüüli Suuk (Goodreads) 

Teks ise on sujuvalt kirjutatud ja keeleliselt vaheldusrikas. Mulle meeldis seda lugeda."


Raamaturiiulike (Reelika Raimet)


"Usun, et see lugu on kindlasti avastamist väärt."




Lisaks leiab üht-teist ka FB Lugemise väljakutse grupist. 



Nii, esialgu kõik. Kasutan veel võimalust tänada kõiki, kes on võtnud vaevaks seda arvustada ja kes on selle ilmumisele kaasa aidanud. Spetsiaaselt tänan ma Eva Lutsu ja Kati Metsaotsa tekstitoimetuse, Jailet kannatuse, Meelis Krošetskinit esikaane ja Liisa Berezkinit illustratsioonide eest. Tähh!

P.S. Lisaks raamatupoodidele saab "Kaarnalaulu" (Ja ka "Rasket vihma") otsetellida Kirjastus Fantaasia kodulehelt. :)


 - Kalmsten, side lõpp.
 

Pildike "Kaarnalulu" mitteametlikult esitluselt Erakultuuriklubis "Moldaavia"
(Foto tegi Kalver Tamm)

Kirjandusosakond: Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

 

Alustuseks


Ma olen hetkel suht juua täis ja seega ma pikka juttu veeretama ei hakka ning sõnan vaid, et kogumiku lugudest pea kõik liigituvad kosmsoseulme valdkonda. Ja mulle kohe eriliselt ei paku kosmoseulme pinget. Veel vähem  pakuvad mulle pinget robotid. 
Ja nüüd on see moment, mil ma pean tunnistama Belialsi meisterlikkust, sest ainult tõeliselt hea kirjanik suudab kirjutada lugeja jaoks ebahuvitaval teemal ja seda nii, et  lugeja seda täiel rinnal naudib. Müts maha, ühesõnaga.


Aga

Nüüd ma peaks kirjutama veel paar rida iga loo kohta, aga kuna ma tahan selle arvustuse kirjutatud saada ja lugude üksipulgi  läbi võtmine käib mul mu joobeastet arvestades ülejõu, siis teen teistmoodi.



Mis mulle väga meeldisid

Illustratsioonid. Enda raamatusse sellises stiilis pilte vist ei tahaks, aga Belialsi teadusulme kogumikku need sobisid. 

Lood: "Raske piisk pilvest", "Maailmalõpuvalgus", "Ja aidaku meid jumal". Kõik kolm on 5/5 lood ja ka ülejäänud pole väga palju halvemad, ühe erandina, aga sellest erandist kohe...



Mis mulle üldse ei meeldinud

Esikaas on igav. Värvid on just täpselt grammijagu valed. Kõik on kuidagi täpselt vale. Ilgelt käib närvidele ü.s.  Aga maitsed-schmaitsed.

Lugu "See ei ole piip". No oli halb, oli, ja tuletas meelde, et antud kirjanik on suutnud kunagi üllitada jubedused nimega "Ashinari Kroonikad" ja "Existerion". See polnud hea meenutus. 



Kokkuvõtteks


Igati hea lugemine ja soovitan soojalt igale ühele, kel ulmepisik natukenegi veres on.


- Kalmsten, side lõpp

Kirjandusosakond: Manfred Kalmsten "Kaarnalaul"

 

                                 Esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin



Milles asi?


Et siis jälle on aeg. Aeg anda teada, et  jälle on minu sulest ilmunud uus, seekord kolmest fantasy-loost koosnev ja ühtede tegelaste tegemisi käsitlev jutukogu, mille koondnimeks siis "Kaarnalaul". 

Ilmub see Kutluurkapitali toetusel,  Kirjastus Fantaasia lipu all ja sarjas Orpheuse raamatukogu. 

Foto autor Jaana Muna

Kes ma olen?


Endiselt olen Manfred Kalmsten. Endiselt selline boheemlaslik tüüp, kes ei kujuta endast tänapäeva kiires maailmas just kõige mõistlikumat elukat. Töötan ja õpin, loen ja kirjutan ning veini juua meeldib mulle ka.

Olen senini avaldanud jutukogu "Raske vihm", milles peituvatest lugudest kolme on peetud ulmekirjandusauhinna Stalker vääriliseks.  Endast ja jutukogust "Raske vihm" olen pikemalt kirjutanud SIIN. Stalkeritest SIIN. Samuti võib minu isikust selgemat sotti saamiseks lugeda minuga tehtud Reaktori intervjuud.

 

Misasi siis?


Juba maast madalast on mind paelunud põhjala saagad ja antiiktragöödiad ja seetõttu üritasin järgi aimata nii esimest kui teist ehk siis siduda „Kaarnalaulu“ kokku elemente mõlemist, samal ajal ikkagi nii-öelda iseenese kirjanduslikule joonele kindlaks jäädes.

 Võibki kokkuvõttena öelda, et see on kristallkarge hävinguliste eluteede lugu ehk siis lugu reetmisest, kättemaksust, hävingust ja armastusest.



Tehnilisest aspektist


"Kaarnalaulu" tegevus on jaotatud kolme, üksteisega seotud loo vahel, millest esimene, läbiva teemana armastust ja kättemaksu käsitlev "Aekadioni pärand", jõudis Kirjastus Fantaasia ja Ulmeühingu Jutuvõistlusel küll teise vooru, kuid jäi napilt, vist kahe punktiga, esikümnest välja.
Selle eest saab seda aga kuuldemänguna kuulata 01.12.21 "Tumedate tundide" saatest. Vähemalt plaan on hetkel selline. 

"Aekadioni hukk" viib meid "Aekadioni pärandi" tegevusajast kolmkümmend aastat varasemasse aega ning "Aekadioni viimane vereliin" jätkab sealt, kust "... pärand" pooleli jäi.

Viimased kaks on siis igal kujul varem ilmumata lood ja "Aekadioni viimane vereliin" ei läinud isegi testlugejatele laiali, sest muidu need raiped ei viitsi ju raamatut lugeda. Nali. Ha-ha.

Sisupiltide autor on Liisa Berezkin

Kuidas tuli?


Tuleb tunnistada, et oli raske. "Kaarnalaulu" esimesed kaks lugu on mu senisest loomest kõige suurema vaevaga välja koorunud. Mitte, et kirjutamine ise oleks vaevaline olnud, ei, kõigi kolme loo puhul tundsin ma kuidas miski mind tagant kannustab. Lühiromaani "Aekadioni hukk" kirjutasin ma umbes nädalaga.
Ma ei ole elus ees nii pikka teksti nii kiiresti kirja saanud. Tundsin lihtsalt kirjutades, et see mida ma loon on hea, et see on kuradi hea, ja ma pean selle kirja saama, enne kui see müstiline taganttõukejõud minus lahtub.

Aga, sellel oli muidugi oma hind. Olin peale kirjutamist täiesti soust. Justkui energiast  tühjaks väänatud. Ja nii umbes kaks päeva. Aga see eest olin täis rahuolu. Teinekord lihtsalt tunned, et see mida sa teed on kuradi hea ja "Kaarnalaulu" lugusid kirjutades oli see tunne läbiv.
Kolmas lugu tuli eelnevatest kergemalt, kuna kõik niidid olid juba mu peas olemas. Tuli need lihtsalt ajusagaratest välja kraapida ja paberile kokku siduda ning ma ei mäleta täpselt, aga üle kolme-nelja päeva ma tüviteksti kirjutamisele ei kulutanud. See on ka kiire tulemus, muuseas.

Ja lõpetuseks

Tuleb tunnistada, et see raamat poleks teoks saanud ilma paljude inimeste läbiva toetuseta ja seetõttu lähevadki tänusõnad nii toimetajate, illustraatorite, testlugejate, lugejate-arvustajate  kui ka sõprade-tuttavate aadressile. Nimesid nimetama ei hakka, kuna te teate isegi, kes te olete. 
Suured tänud.



  - Kalmsten, side lõpp. 

"Raske vihm" ehk minu kolm Stalkerit

 

Kõigepealt - mis asi on Stalker?

Stalker on Eesti Ulmeühingu poolt välja antav auhind, mida on välja antud 1998 aastast ning mille saajad otsustatakse lugejahääletuse teel.


Teiseks - mis asi on "Raske vihm"?


"Raske vihm" on mu 2020 aastal kirjastuste Fantaasia ja Täheveski poolt välja antud ja "Sündmuste horisondi" nimelises sarjas ilmunud jutukogu.
Kuna mul on tegelikult juba tehtud raamatut ja natuke ka mind ennast tutvustav promopostitus ja see on SIIN, siis mõtlesin algul seda täiendada, aga... Krt, ma blogin ni harva, et võin blogitäitmise üllal eesmärgil ka enesepromo postitusi teha. 

Alustagem siis ja sellest, et veidi vähem kui aasta tagasi ilmus mu esimene jutukogu "Raske vihm" ja nüüd on kõik selles olevad lood Stalkeri hääletuselt läbi käinud.

Tulemus on hea, sest ehkki kategoorias "Parim antoloogia või kogumik" pidi mu "Raske vihm" peale ränkrasket heitlust alla vanduma Raul Sulbi koostatud antoloogiale "Eesti ulme XXI sajandil", on ka teine koht siiski mainimisväärt tulemus.

Selleaastane Stalker aga tuli ja seda täiesti oodatult "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategoorias ning loomulikult loole "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus".
Minu jaoks on see samas natu-natuke kurb kuna pean kogumiku lipulaevaks siiski alternatiiv-ajaloolist fantasy-lugu "Murtud süda", aga see platseerus alles kohale number kolm.

Mitte, et mulle "Vampiiriprobleem..." ei meeldiks. Meeldib, väga. Aga ma n-ö. ei armastanud seda, kui  seda kirjutasin. Kirjutasin lihtsalt valmis ja jäin rahule, aga mingit vähegi erilisemat tundmust või n-n. vau-efekti ei olnud.
"Murtud süda" kirjutades aga tundsin, et loon midagi suuremat. Nagu andsin endast rohkem. 
Võib-olla tuleb see sellest, et "Murtud südames " rebin ma end natuke lahti enda tekstide üldisest kammerlikkusest. Võib-olla, eks ole. Igal juhul on mul kahju, et "Murtud süda" "Vampiiridele" alla jäi, aga see selleks.
Lugejad on rääkinud ja neil on ses osas alati rohkem õigus kui autoril.

Ülejäänud kaks kogumikus peituvat stalkeri võitnud lugu on 2020 aastal "Parima Eesti lühijutu kategoorias" loorbereid lõiganud ning vastuolulisi arvamusi tekitanud "Lumemarjaveri" (a'la - "Kas on ulme või ei ole ulme!?") ja 2018 aastal "Parima Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategooria kinni pannud ja ilmselt ka mu tuntuim lugu "Raske vihm".   
Ümberjutustama või lähemalt tutvustama ma neid ei hakka, seda on teinud juba mitmed-mitmed arvustajad ning lingid arvustustele on samuti leitavad eelpool mainitud postitusest, mis on endiselt leitav SIIN. 

Seega hakkan otsi kokku tõmbama ning mainin veel vaid seda, et mu järgmiseks projektiks on nime "Kaarnalaul" kandev ja kolmest ühes maailmas ja samade tegelastega loost koosnev kogumik, aga sellest pajatan ma rohkem millalgi hiljem...


- Side lõpp