Servus!
On ilmunud esimesed muljetused ja on kerkinud ka esimesed küsimused, et miks üks
või teine lugu sisse läks ja seetõttu otsutasin veidi vett sogastada või selgistada
või kuidas iganes.
Alustuseks räägin üldsüsteemist, ehk siis lugesime kahes ringis. Esimeses ringis
jäi välja kolm lugu, mida me koos kaaskoostaja Lüüli Suukiga ei suutnud siduda teemaga
romantiline sünkfantastika või siis milles ei olnud selget ja põnevat
narratiivi.
Ülejäänud lood saatsime julgustavate kommentaaride ja/või muudatusettepanekutega
tagasi, sest need olid tõesti kõik sellised, et oleks tahtnud väga avaldada, aga…
Pole olemas kogumikku kuhu kõik lood mahuks ja nii oli ka “Lumetüdrukuga.”
Seega pidime raske südamega nii mõnegi väga meeldinud loo välja jätma. Mõni
neist on juba siin või seal avaldatud ja paar trükki esinesid tugevalt Eesti Ulmeühingu
ja kirjastus Fantaasia ulmejutvõistlusel. Et siis selle nüansi näol ka selge
kinnitus, et saadetud lugude tase oli kõrge.
Aga asjast ja edasi… Nagu Kaarnakirjas antoloogiate süsteem ette näeb valis
kumbki koostaja kolm lugu enda raudkolmikusse, ehk siis kummagi kolm lugu
kuulusid kogumikku, ilma igasuguse vastu kobinata ja ülejäänute osas siis vaidlesime
ja sobitasime, kuni tulemusega rahule jäime.
Et siis mis ja umbes miks...
Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi”
Reisel on üldse üks andekamaid autoreid, keda viimaste aastate tuuled Eesti ulmesse
on toonud. Kui tema meeletult hästi vastu võetud “Vein Naanil”, mis ilmus
kogumikus “Kaarnakirjas #1: Lootusekeskne ulmekogumik – Kübeke elutervet vihkamist”,
oli stiilne ning humoorikas kelmilugu, siis kõnealuses kogumikus näitab Kristi,
et suudab ka teistmoodi.
“Ma valin 6 grammi” on tehniliselt lugu otse minu teetassi. Korraliku faabulaga,
pikk ja ladusalt ülesehitatud süžee ja vähene arv tegelasi, ehk siis ka
teadusulme võib minu silmis rokkida. Lugu minu raudkolmikust.
Timo Talvik “Zen-tri-fuuga”
Lugu mis eelenvalt eelmisest pole päris minu kraam. Ma lihtsalt ei huvitu sellest
lit-rpg või kuidas iganes kirjandusest, aga sisse läks kuna isiklikku maitset
kõrvale jättes tuleb tunnistada, et lugu on tempokas, tegelaste omaheline
dünaamika paigas ja ka lool endal pole tegelikult ju viga mitte kui midagi. Et
keda selline hea huumoriga vürtsitatud arvutimängulik kirjandus veidigi rohkem huvitab,
on kindlasti rahul.
Veiko Belials “Koonemani õnn”
Jaburalt hea pealkirjaga lemmiklugu ja loomulikult minu lemmik Eesti ulmeautorilt.
On korralik lugu, on tõsiselvõetavad tegelased, on maailm ja kõik jookseb ilusas
ja kenas sünksuses vältimatu lõpu poole. Kole maailm, koledad inimesed ja killuke
armastust sünkmustas. Ehk siis - polnud küsimustki, minu raudkolmik.
Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda”
…ei kuulunud ka minu lemmikute hulka. Käin üldse etnovärgist tihtipeale kaarega
mööda, aga kuna jälle - faabula mitte ainult ei olnud olemas, vaid oli ka
omapärane ja kenas kirjas, siis polnud suuremat kahtlust, et kummale poole
kogumiku piiri ta jääb.
Krafinna “Ei laps, ei lind”
Ma olen täiesti kindel, et umbes 30% lugejatest läheb see lugu kahjuks suti mööda,
sest Krafinna loomingut tuleb üldiselt lugeda selle õiges rütmis, õige
kiirusega, õige tunnetusega. Üks komistus ja lumm kaob. Vähemalt osaliselt. Aga,
iga koostaja koostab natuke ka endale ja kuna meie kuulusime nende hulka, kelle
puhul ka loo idee töötas, siis läks see loomulikult sisse.
Siim Veskimees “Lumetüdruk”
Antoloogiale nime andnud lugu on hea teadusulme selle kõige paremas mõttes.
Põhjalik taustamaailm ja toimivad tegelased. Eks mul endalegi ole Veskimehe
loominguga selline love või hate suhe, aga “Lumetüdruku” puhul ütles mu peas
töötava algoritm, et see lugu peaks igate pidi toimima ja mitte ainult mulle.
Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda”
Kuna ma ise täpselt ei mäleta ja kaaskoostaja magab veel, siis ütlen, et see
vist oli kolmas lugu minu raudkolmikus. Võib-olla ei olnud ka, aga igal juhul
võlus mind selle loo puhul mitte ainult käekiri ja faabula ise, vaid ka mitmed muud
nüansid, nagu näiteks huvitav omamaagia, tempokas loo algus, mis hiljem sujuvaks
kulgemiseks muutus jne.
Häli Kivilsild “Siidisärki-kuldakörti”
Kaaskoostaja absoluutne lemmik. Korralik etno-fantaasia, mis
on ladusalt ülesehitatud ja ka igatepidi stiilipuhas. On töötavad tegelased, on
hea lugu, on äge maailm. No mida veel vaja?
Toomas Krips “Joakim”
Tunnistan, et võtsime selle loo sisse võtmisega riski. Tegemist siis kohandatud
katkendiga romaanist ja seega jäävad mõned loos esinevad tükid õhku rippuma, aga
… kuna lugu ise oli stiiliselt tipp-topp ja ka tumeda armastuse osa oli veenev,
siis pikka kobinat polnud kummalgi.
Meelis Kraft “Teiselpool maski”
On kättemaksu-õudus ja ehkki minu isiklikest žanrieelistustest läheb see suure
kaarega mööda, oli lugu nii põnevalt-sujuvalt üles ehitatud ja väga kenasti
kirja pandud, et unustasin koheselt selle, et ma õudusest väga lugu ei pea. Pealegi,
tuleb tunnistada, et Kraft on pannud kirja stiilipuhta õudusloo, mis ei tohiks eriti
kedagi külmaks jätta.
Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad”
Kuigi Koidu alguses ütles, et tema lühivorme kirjutada ei
oska, otsutas ta siiski end proovile panna ja tulemus on veenev. “Ahelmurdjad” on
põhjaliku faabulaga ja ladusalt kulgeva stooriga ulme-lühiromaan, mis
võiks iga ulmesõbra maitsenäärmeid kõditada. Tipp-topp töö!
- Kalmsten, side lõpp
Kaantepildid ja sarja kujundus: Liis Roden
