Tumedates Tundides...

 

Hei!

Kui keegi veel ei tea, mi asi on Tumedad tunnid, siis harigem....
Tegemist on Priit Öövli veetud podcastiga, kus loetakse ette Eesti- ja välismaiseid ulmelugusid. Tegutsemisaega on juba umbes-kuskil kümme aastat ja rammu näikse veel häälepaeltes olevat.

Asjast ja endast räägib mulle ka Priit Öövel ise ja seda siis Tallinna südalinna raamatukogus toimunud vestlusõhtu Õhtus on ulmet raames - LINK.
Aga ka Veiko Belialsile ning seda siis juba Tartus ja üritusel Õhtud Eesti ulmega - LINK.


Aga, milles kala? Kala selles, et läbi aegade on Tumedates Tundides ette loetud nii mõnedki minu lood ja kuna kell on täpselt kuus hommikul, siis mis võiks olla veel targem tegu, kui nende kõikide siia reastamine ning linkidega varsutamine. Saagu tehtud!

Kõige esimeseks looks oli kättemaksulugu "Kaarnalaulu" nimelisest lugude kolmikust või kolaaž-lühiromaanist. Ehk siis lugu on mõistetav üksikuna, aga soovituslik on lugeda ka järgmisi raamatust "Kaarnalaul". Tegelikult olen kirjutanud ka sarjale, kui seda nii võib juba nimetada, ka neljanda osa ja selleks on eellugu nimega "Kaarnasüda" kogumikus "Götterdämmerung".

Aekadioni pärand - LINK






Järgmisena ilmutus Tumedates Tundides selline žargoonihõnguline pätipõnevik-aurupunk lugu "Vari Albatrossosel," mis on ilmunud kogumikus "Götterdämmerung" ja mis oli ka Tumedate Tundide oma aasta kuulatuim lugu. Bueno. Tõesti hea esitus on. Kuulake ise!

Vari Albatrossosel -  LINK






Kolmandana tuli suvise järjejutuna ettekandele minu alternatiiv-ajalooline ja müstiline õudus(?)-põnevik "Murtud süda". 
Tegemist siis looga minu esimesest kogumikust "Raske vihm".

Murtud süda 1 - LINK

2. osa
3. osa
4. osa
5. osa

Neljanda loona ilmus aga ulmehuvililise ühiskonnaosa kõrvapaaridele minu ja Lüüli Suuki ühine pastla-fantaasialugu "Seitse saavad äratatud", mis siis lugu sellest kuidas kõige lõppu ära hoida üritades võib end korralikult sisse mässida. Ehk siis head kavatsused ja põrgutee.


Seitse saavad äratatud - LINK

Ja hetkel viimaseks on lugu "Raske vihm", mis on vist üks mu hinnatuimaid ja kuulsamaid lugusid. Või nohl mitte vist, vaid päris kindlasti. Lisaks hinnati see ka ulmeauhinna Stalkeri vääriliseks. Eks näis kuidas see kuuldemänguna töötab. 
Juttu tuleb seal pisisulist, kes enda neiu järel nuhkides mässib end tõsisesse jamasse. Väga tõsisesse. Asjasse sekkuvad Raudronk ja Õnnelik-Morri ning kaalule läheb elunatuke ja muud sellist.

Raske vihm - LINK




Sellega siis praeguseks kõik.
Tänud lähevad Priit Öövlile ja jõudu ning jaksu talle edaspidiseks!


- Kalmsten, side lõpp

Sünnipäev või miskit

Et siis minu sünnipäeva puhuks valmisid Liis Rodeni üliandeka käpa alt ka esi- ja tagakaas. Tagakaanetekst on ajutiselt puudu, aga see selleks.

Rohkem infot on seal blogipostituses - SIIN! - aga lahtiseletatult siis, et käimas on Hooandja kampaania mu esikromaani, "Susikiuste," välja andmiseks.

Hoogu saab anda seal - HOOANDJA link.


 

 

Projekt "Susikiuste" ehk saatusehundi vastu

Alustuseks...

...nagu teate või kohe teada saate, jõudis Hooandjasse mu romaanikäsikiri "Susikiuste" ja esimene verstapost sai nüüd ka ületatud. Aga, päris-päris alustuseks alustan ma kuskilt algusest.
Näiteks sellest, et viimastel aastatel loen ma romaane haruharva, peaaegu mitte üldse ning tellise paksust romaani nähes pistan üldse pastlad pahupidi jalga ja jooksen selg ees metsa. Seega ei olnudki mul kunagi plaanis ühtegi romaani kirjutada, sest miks teha midagi alal, mis sind end pea üldse enam ei kõneta.
Paraku tegi elu omad korrektiivid, ehk olin Tallinnas Eesti ulmekirjanduse päeva üks korraldajatest ja sain aru, et kui ma ka tahaks, siis vastavalt kaaskorraldajate arvamusele ma selle üritusele ise esinema ei kõlbaks.


Miks, küsite 

Seks, et olenemata sellest, et olen avaldanud viis lühivorme sisaldavat raamatut ja koostanud kaks ulmeantoloogiat, ei klassifitseeru ma kirjanikuks, kuna pole kirjutanud ühtegi romaani. No aken pähe, eks ole?
Ühesõnaga vihastasin selle puhtinimliku lolluse peale ühe südametäie ja otsustasin, et enne midagi muud ei kirjuta, kui romaan valmis.
Romaani puhul oli mul endale kolm nõudmist, et peab olema enam-vähem ikka kosmosevärk, hoogsalt äge ja vastama kõgile romaaninduse kriteeriumitele. Ahjaa, ja viikingid!
Ehk siis kui juba, siis ikka juba.


Kuidas, siis...


Käsikirja mustandi valmimine võttis aega umbes kuu või natuke peale, mis on oluliselt vähem kui ma tavaliselt ühe lühiromaani mustandi peale kulutan.

Point lihtsalt, et kui ikka ülemist piiri pole, siis mölla kuidas tahad ja tuleb tunnistada, et kogu protsess kulges vähemalt esiotsa lihtsamalt kui oodanud olin. Tulemusega olen see-eest aga vägagi rahul.

Misasi siis...

Hüppan nüüd veel korra ajas tagasi ja mainin, et olin selleks hetkeks juba kirjutanud "kosmoseviikingite" loo "Ema südant,.." mis ilmus minu ja Lüüli Suuki ühiskogumikus "Elekter meie vahel"  ja nüüd ka Ulmejakirjas "Reaktor."(Reaktori link) Loos siis kujutatakse tulevikku, kus viikingiaeg endiselt kestab.

Igal juhul tundus mõistlik laiendada seda viikingpunk-maailma, kus lennatakse maailmade vahel ja jageletakse nii inimeste kui jumalatega. Sellist fantaasiamaailma, kus maagia ja tehnoloogia toimivad koos ja mis on kontrollitud viikingite nimelise inimrassi poolt, kuni ... kõi suuresti kokku kukub ja keegi enam eriti midagi ei kontrolli. 

Lugu...

...ise räägib, sellest kuidas peategelaselt röövitakse kättemaksuks loos "Ema südant..." toime pandud tegude eest tema 15 aastane poeg ning järgnebki halastusevaene ja metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra.
Ja kuna tulevikku ette jutustav Ruuniraamat väidab, et Ragnarök on ka lähemal kui seni arvatud, siis on lisaks saatusehundile, kelle hambad peategelasele risti vastu irvitavad, mängus ka põhjala panteonist tuntud jumalad.
Ning loomulikult selgub sammhaaval, et mängus ja kaalul on tunduvalt rohkem kui esmapilgul tundub. 
Selline värk siis linnulennult.


Seonduv:

Hooandja projekt - LINK

Järelsõna on kirjutanud ulmespets Raul Sulbi.

Esikaane ja võimalike illustratsioonide eest vastutab Liis Roden.

Käsikirja on toimetanud Sash Veelma ja avaldab selle vajaliku hoo kogunemisel Kirjastus Fantaasia, sarjas Sündmuste Horisont.

Lühilugu "Ema südant..." Ulmeajakirjas Reaktor - LINK

- Kalmsten, side lõpp

Foto autor :Vladimir Cech. Kirjad lisas Liis Roden.
Ülevalolev pilt samuti Liisi tettü.

Manfred Kalmsten "Götterdämmerung" - Lahkamisaruanne ja taustajutt

Kui "Kaarnalaulu" ja "Täheraua saaga" puhult tegin ma ka nn. lahkamisaruanded, kus tsiteerisin arvustajaid, siis Göteka puhul ma seda enam ei teinud. Miks? 

Alustame algusest. Götekast pidi saama minu The Esinduskogu. Raudnael Eesti ulmelukku. Käega katsutav tõestus, et Eestis kirjutatakse väga heal tasemel ja mitmekülgset fantasy-t, mida oleks võimalik ka välismaailmale häbita esitada. Oh, seda autoripimedust.

Klappisin seda pikalt paika ja valisin välja lood, mille kohta minu hinnangul kellelgi midagi kobisemist ei oleks tohtinud olla ja... Okei, piisab vaid kui öelda, et minu silmis kolmest kogumiku tipploost - "Vari Albatrosssosel", "Tugevaim on armastus" ja "Götterdämmerung" - on viimased kaks siin-seal ikka päris maatasa tambitud. 

Tagantjärel tarkusena ebaõnnestusin ma selle kogumiku puhul ka koondpealkirjaga. Poleks osanud arvatagi, et suurele osale potentsiaalsetest lugejatest on see sõna tundmatu ja ei seostu millegagi. 

Suured plaanid, aga ootamatult nõrk tulemus. Juhtub.

Et jah, kui "Raske vihm," "Kaarnalaul" ja eriti "Täheraua saaga" on ikka üldiselt positiivselt vastu võetud, siis Göteka puhul kaldub seier pigem sinna negatiivse-alasse.


Aga, et lõpetada positiivse noodiga, siis tänan KÕIKI arvustajaid ja kinnitan, et väga hästi on ka öeldud:





Elar Haljas: "Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi."

Tilda Word: "Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks."

Karl Martin Sinijärv: "Nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida ka muudel novellivõistlustel, ja edukalt."




- Kalmsten, side lõpp

Timo Talvik: "Sulid ja sulased"

 

Timo Talvik "Sulid ja sulased"
216 lk-d
Eesti Raamat, 2025

Timo “Tim Hornet” Talviku nimi pole mulle võõras. Kadedaks tegevalt hea huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper. 

Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.

Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida.  Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud, siis mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…

Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.

Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest  osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala. Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse.  Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.

igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge lootkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.

Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.

 

Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.

Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.

Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.

Tehkem seda!

- Kalmsten, side lõpp