Thursday, August 13, 2020

Kirjandusosakond: Manfred Kalmsten "Raske vihm"


Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin



Värk...



..Ehk häbitu promo. Olen siis jõudnud nii kaugele, et  nüüdseks on ilmunud mu esimene täiesti oma raamat, milleks siis jutukogu koondpealkirjaga "Raske Vihm".
Avaldajaks siis Kirjastus Fantaasia ja sarjaks Fantaasia ja Täheveski koostöös ilmuv sari "Sündmuste horisont." Toetajaks Eesti Kultuurkapital.


Kes ma olen?

Olen Manfred Kalmsten, üsna boheemlaslik tüüp ja suhteliselt igav inimene, kellest pole väga palju rääkida. Kunagi sai MNC Brozi nimel all blogitud, mängublogitud ja filmiblogitud, aga mingil hetkel sai sellest tüütuks kohustuseks muutunud tegevusest siiralt kõrini. Kuna aga kirjutamispisik ja edevus olid veres ja armastus ulme vastu samuti, siis avastasin end mingil hetkel ulmekirjanduse kapsaaiast.
Seonduvalt siis kirjutangi ulmet ja teen seda paljude arust üsna hästi, ehkki on ka inimesi, kes on vastupidisel arvamusel. Ma ise olen ka veendunud, et olen võimeline veel paremaks. Nimetangi end lootustandvaks kirjandusklassikuks. Ha-ha.

Kirjutama hakkasin juba päris varakult, aga õnneks jõudsin ma avaldamiseni alles siis kui tekkisid "Ulmejutulabor" ja ulmeajakiri "Reaktor". Nendest esimene küll kärvas nagu juba algstaadiumis arvata oli, aga see-eest puhkes teine rohkem õide, kui keegi kunagi arvata oleks osanud.
Igal juhul jäi nende puudumise tõttu ära terve hüpoteetilise suurusega hunnik üsna piinlikke katsetusi. Muidugi, varasemad katsetused jäid avaldamata osalt ka tänu sellele, et väga harva õnnestus mul midagi lõpuni või enam-vähemgi lõpuni kirjutada. Juba selle sama blogi draftide hulgas leidub rohkem kui kümne aasta vanuseid poolikuid jutte, alustatud romaane või lihtsalt ilukirjandusliku vormi poole küünitavaid postitusi. Võibki öelda, et "Reaktori" tulek oli see faktor, mis minu, kui ulmekirjaniku sünniloole korraliku nurgakivi pani.

Aga olgu, kui kedagi mu isik veel rohkem huvitab, siis siin (LINK) on minu antud intervjuu Triin Loidele ja siin (LINK) on minu "Reaktori" ulmestaari mini-intervjuu. Kel aega ja jaksu rohkem võib vaadata ka Youtube-is leiduvat autoritundi Estconil, kus minuga vestleb Joel Metsavana Jans (LINK).






Kogumik...


...Koondab endas peamiselt lugusid, mis on ilmunud erinevates "Reaktorites" ja "Täheaegades" aastatel 2012- 2019. Tuntuimateks nende seast on seitsmeteistkümnendas " Täheajas" avaldatud ja ulmekirjandusauhinna Stalkeri võitnud "Raske vihm". Aga esindatud on loomulikult ka minu üle ootuste hästi vastu võetud trükidebüüt "Põgeneda Rottidelinnast" ja 2019 aasta ulmejutuvõistlusel kaheksandale kohale tulnud ning parima lühijutu kategoorias Stalkeri võitnud "Lumemarjaveri".
Kokku on jutukogus lugusid üksteist, nendest neli siis seniavaldamata lood.

Ehk siis on nii nimetatud üksteist lugu need, millega olen enamvähem 100% rahul, ehkki kääride alla jäi kirjastaja tugeva vastuseisu tõttu muu hulgas ka mu pornograafiline ulmejutt "Ei inimene ega mutant" (Reaktori link), mida pean ise väga tugevaks looks ning mis oleks minu arust paberit väärinud. Samuti jäid kõrvale paar "Reaktoris" ilmunud algusaegade juttu, milledest näiteks, "Tšombiholokaust", oli lihtsalt kamraad Ovele pühendatud ja kiirkorras kirjutatud lugu ning esimesse "Erektorisse" rohkem katsetamiseks kirjutatud poeetiline laast "Igavese talve piiril" (Reaktori link), mis kogus küll vägagi positiivset tagasisidet  Jüri Kallaselt (link) ja Tõnis Andreas Hallastelt (Link), aga mis mulle endale nii südamelähedane polnud.
Mõnda lugu, näiteks "Põgeneda rottidelinnast", olen ma peale avaldamist ka tiba muutnud. Mulle küll üldiselt ei meeldi juba valmis lugude muutmine, aga kuna paaris algusaegade loos olid mõned jõledad algajavead ja mainitud Rottidelinnas tugev loogikaviga, siis sai need eemaldatud. Loodetavasti andestatakse mulle see kirjutamata reeglite range rikkumine.

Minu väikeste käekestega Paintis tehtud esikaanevisand, mille Meelis Krošetskin siis raamatu kaanepildiks raius.


Ja lõpetuseks..


 ...tänuavaldused. Juhuks, kui ma unustan järjekordselt paberil tänada, teen seda siin, sest fakt on see, et ilma paljude inimeste abita poleks see raamat lihtsalt horisondi kohale kerkinud. Olgu selleks abiks siis õigekirjastamine, mis mul endal just väga käpas pole, testlugemine, millest ei saa üle ega ümber või lihtsalt aeg-ajalt mõista andmine et saad hakkama küll. Seda viimast põle väga tihti vaja olnud, aga tunnistan ausalt, et on olnud momente.
Mainitud ja peamised tänusõnad lähevad siis Jaile, Keiti, Kääramehe, Ove, Rentsi, Eva, Andri, Triinu, Eva Liisa, Lille, Eva, Kilpkonna, Tarzi, Rauli ja Katzi aadressile.
Ja loomulikult olen tänulik ka kõigile neile, kes on minu kirjutatud lugudele arvustusi kirjutanud või lihtsalt mõnda lugu silmast silma kommenteerinud.

- Kalmsten. Side lõpp.






Lugude nimekiri koos seniavaldatud arvustuste linkidega:


Üldarvustused:

Loterii



1. Raske vihm (Täheaeg 17, 2017)

Ulmekirjanduse baas

Loterii

Täheaeg 17, Päästa meid kurjast, ehk lõpetamata lood (Jakob Rosin)


2. Kuuekandjad (Ulmeajakiri Reaktor, 2018)

Ulmekirjanduse baas

Jürka karvustused (Jüri Ulmeguru Kallas)

Reaktori juttudest (Tõnis Andreas Hallaste)

Loterii


3. Lumemarjaveri (Täheaeg 18, 2019)

Ulmekirjanduse baas

Eesti ulme kui omaette tsivilisatsioon (Mudlumi lugemissoovitus)

Loterii

Ühe ulmelugeja isevärki avantüür. 2019. aasta jutuvõistluse arvustus (Veiko Belials)

Ulmejuttude võistluse koorekiht anno 2019 (Ander Skarp)


 4. Loheisand (Ulmeajakiri Reaktor, 2012)

Loterii


5. Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (Seniavaldamata)


Ulmekirjanduse baas

Loterii (kolm)

Loterii (Väga Väga Naine)

6. Valitsusaeg I - Kroonitants (Ulmeajakiri Reaktor. Pealkirjaga "Väljalaenatud valitsusaeg", 2012)

Loterii (Valitsusaeg I ja II)

7. Valitsusaeg II - Kuningaringlus (Seniavaldamata)


Loterii (Valitsusaeg I ja II)


8. Põgeneda Rottidelinnast (Täheaeg 12, 2012)

Ulmekirjanduse baas

Loterii

Täheaeg 12: Musta Roosi Vennaskond (Kirjanduslik päevaraamat.  Oskar Helde)


9. Optimus, plekid paradiisil (Seniavaldamata)

Loterii


10. Tundmatu surm (Ulmeajakiri Reaktor, 2018)

Jürka karvustused (Jüri Ulmeguru Kallas)

Reaktori juttudest (Tõnis Andreas Hallaste)

Loterii


11. Murtud Süda (Seniavaldamata)

Loterii


Poosetan koos Triinu Merese ja meie värskelt võidetud Stalkeriauhindadega. Minu oma siis "Raske vihma" eest, kategoorias "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus". 2018

(Pildistas Kilpkonn ehk Jaana Muna)




Tuesday, May 5, 2020

Kirjandusosakond: Erektor 2020




Kõigepealt, et misasi on Reaktor?
Reaktor on igakuiselt ilmuv igati tänuväärne veebi-ulmeajakiri mida teeb terve hulk inimesi puhtalt omast entusiasmist, ajast ja jaksust.

Nüüd, misasi on Erektor?
Erektor on Reaktori eriväljaanne, mis koondab erootikaalaseid artikleid ja erootilis-pornograafilisi ulmejutte ning ilmub see juba teist korda. Eelmise Erektori link on siin ja praeguse oma on siin, aga teksti sees on ka juttude pealkirjad lingitud ja täiesti kasutatavad... Kasutatagu ü.s.

Nii, see sai öeldud ja rääkigem asjast.


Alustuseks
Kuna leidsin veebiavarustest sellise kena blogi nagu Reaktori Reaktsioonid (Link), siis ei jäänud mul muud üle kui sellise kena ürituse formaati kopeerida. Ok, täies mahus kopeerida on palju öeldud, aga igatahes oli mul peale viimase Erektori ilmumist tahtmine seda karvustada ning kuna Ulmekirjanduse Baasi ma endale kasutajat VEEL teha ei julge (seal peab vist html-iga kangutama ja see rikub kogu lõbu), siis näiski, et ainuke variant on ühendada oma Kirjandusosakonnaga rubriik "Pursked Erektorile".


Alustustame veel...


....ja sellest, et mis sundis mind Erektorit pea täies mahus endale sisse ahmima. Nimelt on ulmel paha kuulsus nagu oleks tegemist aseksuaalse kirjandusega. Laias laastus võib see tõele vastata, aga juba mu lemmikulmeka "Murtud mõõga" alguses seksitakse...khm..olgem ausad, vägistatakse, vangistatud trollinaist ja üks minu teistest lemmikutest "Rohtmaa" kannab tugevat seksuaalset alatooni.

Tegelikult on näiteid muidugi rohkem. Ka Moorcocki Elricu saagas mainiti Melnibone orgiaid, ehkki neil vist üksikasjalikult ei peatutud. Ühesõnaga - seks on ulmes olemas küll, aga seda on harva ja erutaval kujul veel harvem.

Erootilise või pornograafilise ulme vastu pole mul aga kunagi midagi olnud, pigem vastupidi. Vastavaid koomiskeid olen näppinud küll ja küll... Olgu siin nimetatud "Druuna", "Faust" jne. Rääkimata igasugu "Belladonna: Fire and Fury-st" ja muust odavast pahnast.

Ja kui siia lisada, et on aeg kus telesarjad võistlevad selle nimel, kes suudab ja julgeb rohkem näidata ning hirmsad väärtfilmidki on ammu astunud sinna laeva, et suhtekeerukusfilmis on vähemalt üks blowjob selline must have värgens, siis miks peaks kirjandus, antud juhul siis ulmekirjanduski enda vaimu puhtamana hoidma. Võib, aga ei pea, on vastuseks.

Ja... kui nüüd avalikult üles tunnistada, et mulle tegelikult seks ka meeldib ning kuna porri alal pean end kõvaks käeks, siis nii ongi, et Erektor kui Eesti ainuke erootilisele ulmele keskenduv eriväljanne sai minu teravdatud tähelepanu osaliseks ning nüüd, peale selle sissemanustamist, tunnen ma, et mu vaim on valmis selle aadressil pursklema.
Aga olgu, aitab mölast ja nüüd juttudest.


Manfred Kalmsten

Ei inimene ega mutant!

Jääb arusaadavatel põhjustel karvustamata, aga kasutan seda ruumi lihtsalt selleks, et hoiatada inimesi, et tegemist on minu kummardusega B-kategooria ulmefilmidele ja hardkoor pornograafiale. Ning lisaks võtan võimaluse huuata veel kord teemal, kui väga Krošetskini illustratsioon mulle meeldib.
Kõnealune illustratsioon on Erektori esikaanena seal üleval ehk  - seal ülal enne teksti algust. Leidke see sealt, kui ennem  pilgu mõtlematult üle libistasite.

Arvustused mujal:
Reaktori reaktsioonid


Miina Vagiina, Uku Õnnetõlv

Gise lunastus


Eeldan, et järg eelmise Erektori loole "Gisa tempel", aga kahjuks ei mäleta ma isegi seda kas ma "Gisa Templi" lõpuni lugesin. Võimalik, et ei lugenudki. "Gisa Lunastuse" aga küll. 
Tehniline pool on hea. Isegi väga hea ning ehkki alguses kirjeldatud kunstpeenis, mis meelevaldselt meesisendi kurku oli sattunud, viis mu mõttele, et kas see on ebaõnnestunud rohkem nalja või erootikana, siis säilis siiski lootus, et ehk ... Ehk on ikkagi see erootika ka kuskil olemas. Aga võta näpust... Lugu oli, ideid oli, Erektori nimelises erinumbris ka, aga vaata erotsi kui sellist ma eriti ei täheldanud. Seksi ka ainult mainitakse, aga seksimise endani ei laskuta.
Et jah...võtame järgmise ja sätime lootused selle peale.

H:7/10



S. von Avi

Coitus interruptus


Ok, hakkab pihta äksõniga. Kuri kaitseliitlane tapetakse ära. Kirjutustase on ka kiidetav, nii et lootkem ja oodakem.
Ja mis sealt tuleb - noh, tuleb kõvasti rõvetsemist.
Mitte, et see tingimata halb oleks. Ei. Mulle rõvetsemine ka meeldib, kui seda teha taktitundeliselt. Jah, lugesid õigesti  - taktitundeline rõvetsemine. Kunagi pühendan blogiposti seletamaks mis asi see selline on, seniks aga lepi teadmatusega.
Keppi on, vägivalda on... hõõrumisest veritsevad kõik urked ja avaused. Mitte erootiline, aga rõve ja kuna see on taotluslik, siis - vabalt!
Lugu on ka olemas, nii et olge hoiatatud ja asuge lugema.
Hindeks tuleb... üheksa palli kümnest, kuna noh...kümne jaoks peaks nagu midagi alakehas või vähemalt vaimus tuksatama.....
Ahjaa, Spinradilik, tahtsin ma veel siia lõppu lisada.

H: 9/10 - ahjaa, ja selle loo puhul tunneb perverssem osa minust puudust illustratsiooni järele.

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas



Andrei Samoldin

Daša


Algus on hea. Nõtkelt kirja pandud ja tekitab huvi, et mis kamarajee siin siis kokku kirjutatakse. Selline slaavi tegevuskeskkond. Me likes.
Ja tulebki lugu. Selle kohapealt pole midagi ette öelda, aga spoilerdades mainin, et sry, aga põgus kirjeldus hiidkonnaga amelemisest mind nüüd küll hõõgvele ei puhunud. Mitte sinnapoolegi.
Ehk siis jällegi üks lugu, mis sundis mind kontrollima, et ega ma kogemata valel kohal klikkides ometigi Reaktori tavanumbrisse pole sattunud. Ei, ikka Erektor. Kahjuks. Tavanumbris saaks see lugu mult punktijagu kõrgema hinde, kui...

H: 7/10



Meelis Loover

Kummituslik armastuslugu


Ok, unustasin, et viisakas oleks kirjutada ka sellest, et milles story.... Naine satub enda vägivaldse mehe eest põgenedes kuskile mõisasse ja seal siis tutvub mõisateenriga ja mõisas elutseva kummitusega. Rohkem ei lobise, aga lugu on olemas. Isegi natuke huvitav on, ehkki mitte palju. Praeguseks ootan ma juba seksi.
Kirjatehniline pool vajab veel natuke edasiarendamist, aga  ainest on. Selle kohapealt pole muret. Lugu ise... Alguses tikub kohati mingi kahtlane vaib sisse. Nagu oleks tegu lastejutuga, nii et ma vahepeal lootsin, et see vaib kaob või siis vastupidisel juhul... Et see lugu erootiliseks ei läheks, kuna ...maitea...lastejutt ja erootiline ei mahu minu ainsasse peakolusse.
No ütleme nii et lastejutuga tegemist ei olnud. Vaib ka kadus, õnneks. Erootikat oli. Vähemalt ühes kohas, aga sellegi eest võib Looveer endal tugriku tasku pista.
Muidugi, suurem osa sellest erotsist tuli ise peas juurde mõelda, aga hei - erootika puhul on see rohkem kui lihtsalt lubatud. Idee järgi peakski ju kirjandus tekitama lugejas erinevaid rektsioone ja mõtteid.
Ahjaa, puänt on ka. Nii et ainukesed vead on kerge venivus, kahtlane vaib alguses ja veidi nõrguke tehniline tase.
Aga kuna tegemist oli esimese looga, kus oli natukegi midagi mis mind parematel päevadel tõnksatama võiks panna, siis olen suuremeelne ja kergitan hinnet punkti võrra.

7/10

P.S. Erektori toimetus. Ahoi! Päevade vahel on hiigelpikad vahed, mida ilmselt ei peaks seal olema.

P.P.S. Haha, taipasin, et millest see lastejutu vaib tuli - sõnast kummitus. See on minu arust üdini lapselik sõna ja õudus-erotsi minu hinnagul ei sobi, aga... Isiklik kiiks, nii et jätkem tähelepanuta.



Tim Hornet

Kui kanad vaikivad


Lugu ise on sellest kuidas bordelliemand ja tema väljavalitu staatuses kunde maagilise juuksenõela toel kehasid vahetavad ja loomadena ringi kalpsavad. Armumänge mainitakse ka, aga nagu mokaotsast. Edasi läheb lugu sinna, et üks kratt vahetab omanikku ja .... Lugege ise.
Mis ma siis arvan. Vähe! Nüüdseks olen ma juba pettumuse äärel.
Muidu suht hea lugu, räägitakse seksist ja puha, aga ....selleni ei jõuta. Isegi mitte nii palju vihjeid, kui enda käega rahuldamise koht eelmises loos.

H: 6/10


Agrafinija Ihamaru

Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor


Katsume kindla peale välja minna ja võtame mõne loo kuskilt ajakirja alumisest otsast. Näiteks selle.
Lugu ise on selline ärkamisaegses stiilis kirjutatud jant, kus lõbutüdruk avastab, et tal sealt naisterahva kohast kiheleb ja et see kihelus pole üldse väga halb. Pigem vastupidi. Ainult et magada ei lase. Ning kui magamine õnnestubki siis vaevavad teda kummalised unenäod.
Tuba üüriva üliõpilase ja tolle ülikoolist väljaheidetud kamraadi toel asutakse aga kihelusprobleemile laboratoorset lahendust otsima ja siis läheb lahti möll üle vana hea Tartu.

Huvitav stiilivalik. Pole midagi öelda. Pikalt järjest lugeda ei lasknud, aga jupiti lugedes oli täiesti nauditav. Ootasin selles sama stiilis üksikasjalikumat seksuaalakti kirjeldust, aga mida ei tulnud seda ei tulnud, nii et....jah.
Kokkuvõtteks niipalju, et  see, et kellegi häbemekarvades on tundmatu tsivilisatsioon on kindlasti äge ja ulmeline ja võimalik, et spoiler, aga mitte just kuigi erootiline ja unenäod olid kuidagi liiga põgusad, et mind toimima panna.

H: 9/10

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas


Rosanna Padus

Me peame rääkima seksist robotiga


See oli lugu, mis mulle senistest kõige rohkem vaeva valmistas. Igav oli. Rahuldavalt kirjutatud, aga igav. Kuidagi ei tõmmanud kaasa ja jään arvamuse juurde, et kui seda lugu 2/3 ulatuses kärpida, saaks tulemus parem, sest siin vähemalt üritati seksstseeni edasi anda.
Ok, see oli küll vägistuskatse suunaga tsikkrobotilt mehele, aga siiski.
Paraku ei paelunud mind kogu see värk üldse, kuna olin selle kohani jõudes juba vaimselt soodastunud, kell oli öö ning lisaks olin ma vähemalt kümmekond korda skrollinud, et kaua veel...


H: 4/10



Taivo Rist

Merekuningas


Njaa, sama lugu mis eelmise jutugagi, et algus on nii igav, et edasi lugesin diagonaalis. Ja mis seal siis oli ja tuli. Tuli natuke kombitsaerotsi. Kena.
Võttis mu järgmisesse Erektorisse kavandatud mõtte ära, õigemini originaalsuse, aga eks näis mis ma välja mõtlen...
Porri eest muidugi lisapunkt, aga lugu ise ei kõnetanud, üldse, ja pooleli see jäi.
Saa nüüd aru, et kas asi oli selles, et tegelased tundusid igavad või oli kirjastiil vastu. Maitea. Igal juhul oli mul juba kombitsakepini jõudmisel toss väljas ja kaugemale ma ei jõudnudki, kuna - hee! - porr on käes, mis siin enam pushida.

Palun kergemat karistust. Cheers.

Edit: Ok, lugesin siiski läbi. Ei vaimustanud. Pigem oli igavavõitu ning mul polnud merekuningaga paaritumise kohast edasi just suuremat huvi, et kuhu see välja jõuab. Samas kõige hullem ei olnud. Selline keskmine tükk ja kombitsad olid tugevalt alakasutatud.

H: 5/10



Peeter Helme

Roosa tähe sära


Hee, see oli midagi mida ma ootasin. Aga kõigepealt, nagu head tavad nõuavad, siiski sisust.
On tulevikuühiskond, milles uurija ette jõuab juhtum olukorrast kus kaks inimest täiesti naturaalselt seksivad. Ilma kõikemuutva ravimi, fronesiini, abita. Et nagu normaalne seks ja kuhu see siis kõlbab.... võimuorganite lauale, kuhu mujale.

Loos on sisu, on käekiri ja on ka peaaegu et aktiveeruma panevat erootikat. Mida veel tahta Reaktori erinumbrist. Järgmine kord rohkem selliseid palun, mida muud.

H:10/10 - Seda tahaks lausa paberilt lugeda. Ehk mõjuks isegi....

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas



Ritchie walken

Otsi mind orbiidilt


Esimene tegelane, nimetagem teda naiskosmoselaevaks, naaseb pikalt reisilt ning väljastab terve trobikonna viimase piirini kiimas meeskonnaliikmeid. Need kaovad kuhugi omi asju ajama, kena. Selgub et ka naiskosmoselaeval on ka omad seksuaalsed vajadused ning peagi hakkab ta meeskosmoselaeva lantima. No see õnnestub. Topelt. Saab isegi kaks. Nimetagem  neid jaapani meeskosmoselaevadeks ja hakkabki hirrmus hooratöö pihta.

Nojah, oli ju, ütleme parema väljundi puudumisel, robo-erootikat ja keel-põses-lähenemist, aga ma pole kuigi robo-seksuaalne, nii et mulle mõjunud ei eriti huvitava, ega ka eriti vaimukana.
Sutike igav oli pigem ja see nn. grand finale lõpetas ka kogu tegevuse sealt kus ma ootasin, et nüüd alles läheb see tegelik kosmokebens lahti. Et nagu sutike alakasutatud idee, ehkki jah... ideid siin vähemalt oli. Ideede ja roboerootika eest lisapunkt ja...

H: 7/10

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas



Laura  Leto

Neitsinahk


Nii sisust. On tüdruk, kes vihkab ja häbeneb oma kehavorme. Saame teada ka tema taustast ja sellest, et tema ema peab seda va maailma kõige vanimat ametit. Nii, mis edasi.... ta muudkui vihkab oma keha, kuni kohtub mehega ja siit edasi ma enam ei lobise.

No esiteks oli juba selle algus erootiline ja teiseks on mul nõrkus punapeade vastu. Jup, nii on. Lugu ise aga suundus üsna kaheldavasse suunda. Nimelt ei tõmba mind rape-porn just kuigi palju, ent ... kus häda kõige suurem, seal puänt ikka abiks, eksole.
Peamine puudus oli see, et ehkki enne kulminatsiooni oli paar erootilist kohta, hajusid need teksti pikkuse tõttu. Et kui siit lause ja sealt lause maha võtta, siis oleks ehk minusugusele vanale pervole kuidagi parem.
Aga ei, muidu, oli kenasti kirjas ja isegi huvitav, ehkki minu jaoks liiga.... young adult?


H: 8/10



Diana Ostrat

Vaatleja


Üks vaatas. Teine tegi midagi Kolmandale. Kolmas vaatas esimest. Teine mõtles. Esimene mõtles ja tegi midagi endaga. Kolmas tegi Teisele. Teine Kolmandale, mõeldes Esimesele jnejnejne.... Asenda nüüd need arvsõnad(?) keeruliste nimedega ja saad aimu, milline see jutt oli. Loetamatu, ühesõnaga.

H: Ma tõesti ei suutnud.



Mida kokkuvõttena arvata. Et jah, erootilise ulmega on Eestis nii nagu sellega on. Pigem kehvasti.

Aga, selle eest pole autorite üldisel tasemel häda midagi ning niipaljukest sest numbrist siiski kasu oli, et julgen ehk taas tõsisemalt Reaktori lugudesse süvenema hakata. Nii et ei saa öelda, et lood mööda külgi maha oleks jooksnud, ehkki jah....otseselt liigutama ei pannud neist ükski.

Igal juhul sai mul nüüd õlu otsa, uni tuli peale ja seega sidens, ehk järgmise Erektorini!




Illustratsioonide autorid:

Meelis Krošetskin (ülal)
Gerli Carol K ning Anti Lepik (siin all)




Tuesday, April 14, 2020

Kirjandusosakond: "Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia"




Koostaja: Raul Sulbi
Autorid: Triinu meres, Kristjan Sander, Tea Roosvald, Reidar Andreson, Indrek Hargla, Siim Veskimees, Heinrich Weinberg, Mairi Laurik, Joel Jans, Maniakkide Tänav, Veiko Belials

"Kirjastus Viiking", 2019



Alustan sellest, et hiljaaegu toimunud vestluses kogumiku koostaja Raul Sulbiga mainis ta mu selgituse peale, et miks ma ise kogumikku ei panustanud, et "Aga sa oledki ju rohkem John Wyndhami, kui Asimovi poolt mõjutatud"
Nali, eksole, aga põmst oli tal õigus. Neljandas või viiendas klassis loetud John Wyndhami "Trifiidide päev" oli see, mis mind ulmekirjanduse külge naelutas.
Kaheksanda klassi kirjanduspõpikust loetud " Kadunud robot" oli esimene Asimovi tekst, mis mul meelde jäi, sest varasemalt loetud "Lilled Algernoni" nimelises kultuskogumikus olnud "Inetust poisikesest" ei mäleta ma tõesõna mitte midagi. "Masin mis võitis sõja" muidugi rokkis, aga veel hetk enne selle kirjarea kirjapanemist olin ma täiesti kindel, et see oli Simaki lugu. Võta nüüd seda vanainimese mälu, eksole.
Igal juhul tekkisid mul soojad tunded Asimovi vastu alles kuueteistkümne aastasena, kui maaliini bussiga tööle loksumise leevendamiseks "Asumi" ette võtsin. Ja see raamat mõjus!
Mõjus kohe nii, et lugesin selle peale "Asum ja Impeeriumi" kiirkorras sissemanustamist uuesti läbi ning ehkki pettumine "Teises Asumis" jahutas mu palavalt lõkkele löönud armastust Asimovi vastu kohe tublisti, jäi ere mäletus "Asumist" alles.
Ok, mida ma selle pika jutuga öelda tahan on see, et minu jaoks on Asimov eelkõige "Asumi" ja "Asum ja Impeeriumi" autor. Muu, mida ma talt lugenud olen pole mind suurt kõnetanud ning kogumikugi võtsin kätte pigem huvist Eesti ulme vastu, eksole. Paluks seda arvesse võtta.
Asimovi fännile on sellest kogumikust arvatavasti palju rohkem rõõmu kui mulle, kelle jaoks on juba aunuüksi robotid igavuse skaalal võrdväärsel kohal zombidega.
Aga aitab mölast ja nüüd siis asjast:



Triinu Meres "Tegi-tegi-tegi-tuld"


Oi, kuidas ma oleks pisikese jõnglasena seda juttu kaifinud. Oli ju nimelt ka esimene raamat, mille ma iseseisvalt läbi lugesin "Võitlus tule pärast/Hiidlõvi" ja tegelikult võib vast öelda, et minu meeletu huvi ürginimeste vastu oli ka peamine põhjus, et ma lõpuks ometi (Umbes 8 aastaselt) üldse raamatuid lugema hakkasin.
Igal juhul sai nii "Mammutikütte" kui ka "Võitlust..." korduvalt sisse manustatud ning kindlasti oleks midagi läinud veel, kui neid vaid olnud oleks.
Nii et sellekohapealt oli Triinu Merese lugu nagu tagasiränd lapsepõlvefantaasiatesse.
Muus osas aga....  Oli huvitav ja täpselt paraja pikkusega, et neandertaallaste jahmerdamine igavaks ei muutuks, aga... Juba pealkiri ütleb ära, milles kogu loo põhituum seisnema hakkab ning mingeid üllatusi väga ette ei tulegi. Selline, tehniliselt väga hästi kirjutatud lugu, aga kahjuks ei midagi väga erilist.
Praegu mõtlen, et kui see lugu oleks olnud paigutatud kuskile keskele, roboti ja asumilugude vahele, siis oleks ma sellest võib-ola rohkem välja väänanud, aga jah...avaloona jäi igal juhul nõrgaks.



Kristjan Sander "Sees"


Njah, ütleme diplomaatiliselt, et oli ilusti kirja pandud ning lõpetame kogu jutu? Ei, mitte nii... Mitte siin blogis...
Peamiselt ei meeldinud mulle loo lõpp ja spoilerdades mainin, et peamiselt see reptiloidide värgens. No tõesti, midagi huvitavamat ei saanud välja mõelda? Muidu polnud lool häda, ehk siis üks esimesi kohalikke ulmelugusid mida ma lugenud olen ning kus käiakse välja jälle see sama teema, et süsteem toidab ise enda vastu sõdijaid, kes sellest paraku ise aru ei saa.
Minu, kui noorpõlves väga mässumeelse isendi jaoks oli see vaatenurk aga juba tuttav ning omal nahal järgi proovitud. Ei midagi uut ega üllatavat ....ja siis see kuradi reptiloid ka lõpus. No palun.



Reidar Andreson "Heategu!"


Esimene lugu, mis mind kaasa haaras. Ma ei oskagi öelda, et oli selleks jutustamisstiil või loo enda ehitus, aga tundsin end juba esimselt-teiselt leheküljelt looga samas paadist olevat ning ka lõpp ei valmistanud mingitki pettumust. Eriti heaks teeb asjaolu, et nagu juba ülalöeldud ei ole ma suurem asi robootika fänn, aga Andreson suutis mind ikkagi robootika kolme seaduse ümber jahmerdamisse kaasa tõmmata. Hea töö, ei midagi vähemat.



Indrek Hargla "Õnnelik robot"


Tuleb tunnistada, et selle loo läbimine vamistas mulle tohutult raskusi. Ühelt poolt oli mul robotitest juba siiralt kõrin ja teisalt ei aidanud ka autor väga kaasa. Oli idee, kulunud ent siiski, aga esitluslaad oli igav. Lugedes oli pideval tunne, et loen algaja autori üsna puist jahumist, aga mitte Harglat. Võib olla oli see hoopis oskuslik stiili järeleaimamine. Võib-olla.
Enivei, nagu ütlesin võis mu külmus selle loo aadressil tuleneda ka  sellest, et mul oli roobikutes kõ-ri-ni.



Siim Veskimees "Sulguvate teraskoobaste aeg"


Ei vedanud kuidagi kaasa. Üldiselt mulle Veskimehe lühilood meeldivad, aga sel korral läksin tegelastel vahet tegemisega nii rappa, et lõpuks lugesin seda nii, et aeg-ajalt lihtsalt välgatas, et "oot-oot, see oli vist see süžeeliin" ja lõpuks, pean tunnistama, ei saanud ma kogu kupatusest mitte mõhkugi aru. Lugeja viga või siiski mitte?



Veiko Belials "Raske piisk pilvest"


Teine selle kogumiku pärl minu jaoks. Põnev lugu, väga hea lõpplahendus ja äärmiselt nauditaval tasemel kirjaoskus. Pidin juba Belialsi jutukogu "Kogu maailma valgus" lugedes tunnistama, et "Ashinari kroonikate" ja "Existerioni" nimeliste õnnetuste autorist on saanud vaat-et üks mu lemmik Eesti ulmekirjanikke.
"Raske piisk pilvest" ainult kinnitas seda arvamust. Hea oli. Väga hea. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt krimkadest, ka ulmekrimkadest, väga lugu ei pea.



Maniakkide Tänav, Joel Jans "Inspektor ja planeet"


Oli hea, aga kehva meeleolu perioodi tõttu tuli minu blogiülestähendusse pikk vahe sisse ja praeguseks ei mäleta ma sellest suurt midagi. Mingi planeet hävis ja kuskil olid mingid salarobotid? Vist.
Puhtalt minu viga ü.s. Aga mäletan, et meeldis, võtke nüüd seda kuidas tahate, ehk kes viskab esimese kivi...



Heinrich Weinberg "Patrioot" 

Hea, alguse veel parema keskkoha, aga kuidagi liiga sauh-väuh lõpuga. Tähtaeg? Selline mulje vähemalt jäi. Muidu hea+, aga oleks saanud parem olla. Lugu ise oleks nagu ka seda nõudnud.



Mairi Laurik "Valesti ajastatud"


Tegemist oli esimese Mairi Lauriku kirjutatud lühilooga, mida ma lugesin. Tema romaan "Süsteem" murdis kunagi mul küll hambad, aga selle loo põhjal võin julgelt väita, et julgen ka edaspidi tema lugusid lugeda. Lühike ja kas just lööv, aga .... lihtsalt kõike oli parajalt.  Ja eks ole seegi profesionaalsuse ja hea loo tunnus.



Indrek Hargla "Einsteini viimased sõnad"


Olen ka veendunud, et kogumiku parim lugu tuleb jätta viimaseks. Ja seda see oli. Parim. Ei saa öelda küll, et sussid oleks jalast põrutanud, aga tuntud ulmekirjanike ja muude tegelaste jahmerdamine alternatiivajaloos või paralleeluniverusmis oli põnev, huvitav ja igati meelepärane lugemine.




Sai nüüd selline säästukavormis kirjutatud arvustus, aga mis teha, kui muud kirjutus- ja muidutegevused lihtsalt kogu energia enda alla võtavad ning ülestähenduste jaoks jaksu ei jää.
Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti, et kahte lugu ma ei maininud poole sõnagagi ning selgituseks sõnan, et esimene (Tea Roosvald "Jänesehautis") jäi mul pooleli ja Belialsi "Asum ja psühhoajaloost" ei mäletanud ma seda postitust lõpetama hakates isegi seda, et kas see mulle meeldis või mitte. Juhtub.
Igal juhul jäin ma loetuga rahule. Hunnik täiesti rahuldavat (Meres, Sander) ja väheke paremat kraami (Weinberg, Jans & Tänav) ning siis pika vahemaaga kolm absoluutset pärli (Andreson, Belials, Hargla)
Ja läbi see saigi.
Naljakas nüanss on see, et kogumiku parima loo kanditaat vaheldus minu jaoks kogu aeg kogumiku edenedes. Kui alguses arvasin, et "Heateost!" paremat vaevalt tuleb, siis kummutas Belialsi "Raske piisk pilvest" selle arvamuse ning lõppeks tuli Hargla "Einsteini viimased sõnad" ja lõi nii-öelda platsi suurejooneliselt puhtaks.
Aga ok, side lõpp ja järgmine kord katsun tublim olla.


Mujal:

Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Goodreads

HHFIAEYI (Krüptiline sõnum)

Sunday, January 19, 2020

Kirjandusosakond: "Kuigi sa proovid olla hea"



Triinu Meres " Kuigi sa proovid olla hea"
Varrak, 2019




Annan pidulikult teada, et peale pikka vaikiolekut ja pusklemist ühe teise kogumiku kallal, kui siinarvustatuks tulev, olen ma jälle korraks aktiivne.

Kõnealuseks tuleva raamatu puhul on siin-seal vaieldud kas tegemist ikka on ulmega ning võin kinnitada, et jah - on ulme. On. Täiesti fantasy ja puha, aga...
Üldistades võin vast öelda, et seekord pole lihtsalt rõhuasetus mitte lohedel ja kangelasmõõklejatel - neid polegi - vaid lihtsatel inimsuhetel. Ja sõna "lihtsate" ette ja taha võib muidugi jutumärgid kirjutada. Merese lood laotavad lugeja ette laiali Kuuevalla kuningriigis toimuvad inimsuhteküsimused ja nende üsnagi rasked ja karmiilmelised otsused ning lahendused. Ehk siis kas südame või mõistuse järgi...

Mulle, kelle romantika- ja traagikasoolikas veel ajas ära pole kärbunud, olid need lood igatahes meelejärgi ning soovitaksingi seda ennekõike neile, kes ka lihtsalt väljamõeldud maailmas toimuvatest intriigidest lugeda armastavad. Ehk siis, mina(!) ei ootagi igast fantaasialoost hunnikut lohesid ja muid onklejaid-mörisejaid, kes komakohti asendaks ja olen rahul ka märksa tagasihoidlikuma settinguga. Olen ju juba korduvalt öelnud, et reeglina ei oota ma üheltki ulmeloolt mingit hoomamatut superulmelisust, vaid eelkõike head lugu, kaasaelatavate ning mõistetavate tegelaste ja näiteks - nagu kõnealuses teoses - huvitava ühiskonnakorraldusega.
Pigem peletab mind eemale, kui autor on enda loo erinevaid hüper-supervidinaid täis toppinud, justkui eesmärgiga mingit olematut ulmekvooti täita ning samal ajal on lugu ise täiesti tundetuim. Mitte, et nii ei võiks või ei saaks, aga minu silmist on sellistel lugudel lihtsalt raskem loorbereid lõigata.
Nii, see sai nüüd taaskord öeldud ja seega asume asja juurde....

Tegelikult oleksin ma alustada tahtnud - ja ehk ka pidanud - seekord hoopis sellest, et mulle tohutult meeldib selle raamatu esikaas. Selline aimatavalt külm ja karge ning tekitab  - seekord õigustatud- ootusi raamatule. Ei mingit liigset kunstipunnitust, ega ka mitte midagi liiga...ma ei oskagi öelda.... multifilmilikku(?). Kiidan tegijat - Kärt Einasto. Aplaus.



"Sulavesi ja vereside"


Pealkiri mis mu keele miskipärast algul puseriti ajas on hea pealkirjastus poeetilis-romantilis-traagilisele loole. Lugesin seda kunagi, kui see "Täheajas" ilmus ning meeldis see mulle juba siis.
Ah, mis ma loban, olen nii varasemates arvustustes, kui ka siin-seal varemgi maininud, et Triinu Meres oskab kirjutada mind kaasatõmbavalt, ainult-et seekord loob rõhutatult poeetiline stiil sellise põhjamaise muinasjutu tunde.

Seekord, teistkordsel lugemisel nautisin kirjatehnilist poolt veel enamgi, aga... aga... aga....
Alati on mingisugused "aga-d" ja seekord seisneb see "aga" selles, et ka peale teistkordset lugemist on mul nüüd - ca kuu aega hiljem - raske meenutada selle loo üksikasju või kasvõi tegelaste nimesid... Kivihavid? Või selle kuradi tegevuskoha nimegi.... Eee... No ei mäleta.
Pole just kuigi suur kaotus ning veel väiksem on see etteheiteina loole. Pigem mulle ja seega OK, võtkem palun arvesse, et mul ongi vilets mälu igasugu nimede peale ning see selleks. Tegelikult, kui praegu mõtlema hakkan oli raamatus olnud ja suupärane nimedevalik isegi hea ja õnnestunud. Et polnud liiga maavillane, aga samas kuidagi kodune, ent siiski piisavalt võõrik.
Vähemalt viimases loos see nimestatus mulle juba meeldis, nii et ei tea mis südatalvekärbes mind hammustanud on, et esimese loo tegelased unustanud olen.

Teise "aga-na" võib aga etteheita seda, et lugu oleks võinud olla siiski veidi-veidi lühem. Ma saan aru, et see on loll soovitus, aga vähemalt esimesest kolmandikust lugesin ma end läbi peamiselt kirjatehnikale toetudes. Võib-olla oleks mõni jahikirjeldus või väikene kakelung asja kiiremini edasi vedanud... Võib-olla.... Muidugi, ma aiman, et tegelikult on selle loo sihtgrupiks hoopis armastusromaane lugevad - eeldan, et nooremapoolsed - naised, ent kobiseda ju tahaks, eks ole.
Tegelikult kui nüüd menutama hakata, siis ka minu esimesed lemmikraamatud sisaldasid tugevat romantikaliini. Sienkiewitczi "Ristitüütlid" on alati esimene, mis sellistel puhkudel pähe kargab, aga neid ajaloolisi "mõõga ja roosi" lugusid oli veel ja veel ning nii-öelda kapsaks sai loetud nad kõik.  Nii, et päris alusetu mu kobin siiski vast pole.

Lugu ise on selline keelatud armastuse lugu, ehk siinkohal siis nn. vaenlasega voodis temaatika, millele on loomulikult kirjutatud ka põhjamaiselt traagiline lõppvaatus. Muuseas, kui ma mainin millegi iseloomustamiseks sõna "põhjamaine", siis on tegemist kiitusega. Tegelikult võikski etteruttavalt öelda, et tegemist on - nagu esikaaski lubab - kergelt karge põhjamaiste lugude kogumikuga. Ok, 2/3 lugudest on sellised romantikuhingelistele traagikutele. Lugu "Nagu nuga vööl" on aga...



"Nagu nuga vööl"

Kuidas kirjutada loo kohta, mis jooksis kiirelt silme eest läbi ja ei jätnud hinge just  suuremat märki, kui tõdemus, et "oli lihtsalt hea". Natuke lühike lihtsalt. Mulle meeldivad enim sellised lühijutustuse/lühiromaani pikkused lood ja "Nagu nuga vööl" oli selgelt liiga lühike, et ma sellesse täie hingega sisse vajuda jõuaks. Olen aeglase hoovõtuga, mis teha...

Aga, sellisena nagu see oli polnud tal muud häda midagi. Kiire lugu sellest, kuidas üksainus puhtinimlik eksitus võib su tuleviku viia radadele, mida sa elu sees ette arvata poleks suutnud. Üldmulje siis siiski positiivne. Hea.



"kuigi sa proovid olla hea"

Viimane ja romaanimõõtu lugu siis antud kogumikust. Temaatika peaaegu sama, mis esimeses loos - keelatud armastus ja sellega kaasnevad probleemid Kuuevalla ülikkonnas, aga seekord on tegevustik kiirem, on isegi kergemat äksõnit tulekahju vormis  ja loole kirjutatud kaks võimalikku lõpplahendust annavad tugeva lisaplussi. Veel lisavad boonust peatükkide algustesse pikitud Kuuevalla ajalugu, kombestikku ja tegelasi tutvustavad kroonikalõiked - lahe!

Aga, kõige narrim on praegu tunne seetõttu, et tahaks hirmsasti selle kohta midagi veel öelda. Midagi rohkemat kui hea lugu, heade tegelastega, aga olen väsinud. Tööpäev läbitud ning lõpetatud raamatust saadud laksakas seljataha jäänud ööga maha magatud. Seega ütlen kokkuvõttena, et oli hea lugu. Meeldis. Väga.



Kogu jutu lõpetuseks võib öelda, et kogumik saab minult koondhindena mõttelise nelja+, aga mitte viie. Küsite miks? Vaevalt, aga katsun siiski selgitada.
Lugesin selle küll mõnuga läbi ja nautisin seda täiel määral, aga lõppeks pean ikka endale otsa vaatama ja tunnistama, et minu jaoks intriigide hulgas nii olulist pistoda-romantikat polnud. Vist. Ei saagi öelda, et ma oleks mingist otsesest või laiahaardelisest äksõnist puudust tundnud, aga midagi hoomamatut jäi siiski vajaka.
Võib-olla on tõesti asi valest soost olemises ja ajaloolisi armastuslugusid armastav naiskodanik oleks sellest palju suurema naudingu saanud. Võib-olla, ehk es mina tia.
Igal juhul jään ma aga ootama Triinu Merese järjekordset raamatut. Edu.



Reaktor
Loterii (kolm)
Loterii (Kummatigi)
Sirgeldaja
Kirjanduslik Päevaraamat

Ulmekirjanduse Baas
Goodreads

Monday, November 18, 2019

Kirjandusosakond: "Pikad varjud"


"Pikad Varjud"
Koostaja: Martin Kivirand
Ajakirjade kirjastus, 2015
Autorid: Karen Orlau, Mann Loper, Egle Palberg, Leila Tael-Mikešin, Maniakkide Tänav, Mehis Heinsaar, Kristjan Sander, Triinu Meres, Kersti Kivirüüt, Indrek Hargla



Karen  Orlau "Lugu sellest kuidas Veski Jaan kavalusega näkist jagu sai"
Olles hiljaaegu võtnud ette nii "Täheaeg 18-e", kui ka "Eestid, mida ei olnud" kogumikud ja saanud mõlemast äärmiselt positiivse elamuse, valmistusin seda kogumikku lugema hakates ette halvimaks. Et kuskilt see kala peab ju sisse tulema, eks ole. Esimese loo pealkiri süvendas mu kahtlusi veelgi.
Sellised pikad ja loo sisust justkui liiga palju rääkivad pealkirjad tekitavad mul juba ette tahtmise kirve järgi haarata, ehk teisisõnu, lugemiseks mõni teine jutt valida. Aga nagu ikka - ise olen loll ja vaevlen oma rõvedate eelarvamuste küüsis.
Lugu igatahes pettumuseks põhjust ei andnud. Oli selge käik, hea püandiga lõpp ja ladus väljendus ning rääkis see sellest, kuidas Veski Jaani näkilt rahapada välja pressida püüab ja selle siis ka  - nagu pealkirjast aimatagi võib - kavalusega kätte saab.
Radikaalse meesõiguslasena kobisen ma muidugi sel teemal, et meest oli jälle suguihast juhitava kiimakotina kujutatud, aga nojah loo seisukohalt oli ju nii vaja. Cheersime.


Ulmekirjanduse Baas



Mann Loper "Maielaul"


Võib öelda, et tegemist oli seniloetud Loperitest kõige kodumullasema looga. Mitte, et see halb või nõrk oleks olnud, pigem vastupidi, aga...
Aga lugu (ma eeldan) oleks pidanud mõjuma raskelt, ent ei mõjunud. Tundub, et seekord jäid sõnad nõrgaks või siis langes üsnagi karmisisuline lugu pimedatele silmadele. Võta nüüd kinni, eks ole.
Et autorile omaselt nõtke sulega kirja pandud ja üldjoontes täiesti huvitav, aga kui autoril olid lugejale kõrgemad nõudmised ja eesmärgiks mingeid emotsioone esile rebida, siis ..... njah, mind jättis kahjuks puudutamata.
Eriti ei meeldinud mulle loo lõpp, tundus kuidagi otsitud.
Loo sisust siis niipalju, et kõrtsist koju tulev mees kohtab koduteel tuttavlikku piigat ja....


Ulmekirjanduse Baas



Mann Loper "Lugu Kordost"


Teine lugu Loperilt ja tuleb tunnistada, et selle peamine mõju oli see, et mu mälestus "Maielaulust" kirgastus veidi. "Lugu Kordost" keris end küll kenasti lahti, aga jäi mulje, et kuskil lõpupoole sai autoril idee otsa ning lõpp ise oligi selline...kui üldse, siis pigem rahuldav. Algus oleks nagu lubanud midagi veidi põnevamat, aga jah... Oli nagu oli. Eriti ei olnud ü.s.
Sisust siis niipalju, et uus vallakirjutaja hakkab uurima ühe pere salapärase sauniku tegemisi ning õigepea avastab ta end ninapidi... liivas.


Ulmekirjanduse Baas



Egle Palberg "Keelatud armastus"


Nojah.... Algus nagu oleks lubanud, aga mida edasi seda rohkem hakkasid segama mitmed asjaolud.  Alustuseks siis sellised algajalikud vead nagu liigne kujundlikkus või metafooride naeruväärsus ja lisaks oli üldse kogu lugu siit või sealt liimist lahti. Ma ei viitsiks pikalt jahuda teemadel, et viisud olid ikka pidupäeva jalavarjud ning pastlad need, millega teotööle mindi või et niitja taga kohe keegi vastniidetud heina kokku riisuma hakkas, aga....selliseid apsusid oli liiga palju, et neist mööda vaadata.
Kogu lugu oli selline - vabandage väljenduse eest - sopakalaadne ja mitte just kuigi hästi välja mängitud armukolmnurga-imalus, mille lõpplahendus oli nii üle võlli noodist väljas, et halb hakkas.
Loo sisust niipalju, et vastabiellunud ja üliarmunud neitsik kohtab metsas võõrast piltilusat meest ja armub uuesti. Veel rohkem. Ja siis hakkab tundlemine.


Ulmekirjanduse Baas



Leila Tael-Mikešin, Maniakkide tänav "Manajad"


Lugu sellest, kuidas raha mahalaristanud peremees oma naise kratiga paaritab ja tüdruk oma kasuisa juurest kaitset otsima põgeneb....
Tõtt-öelda oli see esimene lugu, mis mind täiel määral kõnetas ja mille vältel ma mingitki põnevust tundsin. Üheltpoolt olen ma tuntud pervert ja seega õrritas kratiga paaritamine mu näärmeid päris korralikult ja pani kujutlusvõime tööle. Teisalt oli vanarahvaliku maagia kasutamine ja loitsude-sajatuste pildumisest koosnev vägikaikavedu mulle meeltmööda viisil esitatud. Et niipea kui hakkas küll saama, oli lagi ees ja pungestama ei hakatud. Kõik oli ordnungis.
Ka kirjatehnilisele poolele pole mitte kui midagi ette heita. Oli ladus, pingestatud ja atmosfäärikas. Ainult lõpp saabus liiga kiirelt ja polnud eelnevaga samas kaalukategoorias, aga seda pigem selle tõttu, et lõpule eelnev oli lihtsalt väga hea. Hinnanguid andes oleks tegemist kogumiku esimese viiega, miinusega, ent siiski.


Ulmekirjanduse Baas



Mehis Heinsaar "Tiigi sünd"


Ühte meest vaevab elutüdimus ja nii ta siis läheb rändama.
Kui näiteks Houellebecq-i raamatutes otsivad elutüdinud mehed lohutust seksist, siis Heinsaare loos otsustab mees hoopis pikali visata ja tiigiks moonduda-muutuda. No, kes olen mina, et sellist käitumist hukka mõista. Lasku aga käia, aga...
Aga loona see asi ei klappinud.
Ehkki oli ladusalt kirja pandud ning lugedes eemale ei peksnud, jäi ikkagi lõpuks tunne, et kuhu jäi lugu koos sinna juurde kuuluva lõpuga.... Tundus nagu mingi killuke millestki suuremast. Et siis lihtsalt üks pildike ja pildikesena see lugu ei toiminud.


Ulmekirjanduse Baas



Kristjan Sander "Pikad varjud"


See oli see lugu, milllele panin raamatukogus sisukorda vaadates omad lootused. Kristjan Sandrit pean ma üheks oma lemmik Eesti ulmekirjanikuks ja seetõttu ei maksa imestada, et ma sellest loost paljut ootasin. Ja ma sain. Kas just palju, aga igati piisavalt.
Lugu, mis räägib sellest kuidas Ilmasõjast kodumaale naasnud soldat sõja sünge varju all kannatab, suutis mind kaasa vedada esimesest leheküljest alates. Kristjan Sander lihtsalt oskab kirjutada nii, et paneb lugeja igat sõna sisse haarama. Mõneti meenutas see lugu Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdani." Mitte, et neil nüüd väga palju ühist oleks, aga ka siin käsitletakse ühe pere läbiealmisi, ehkki tunduvalt lühemas ja mida edasi seda müstilisemas võtmes. Justnimelt, see müstikaosa on kirja pandud nii, et koorub end vaikselt ja tasaselt lahti. Lugejal jääb vaid aimata, et midagi on tulemas ja ehkki kellegile otseselt veresadu või välgunoolt pähe ei lange, on finaal ikkagi igati aus. Ehkki jutustaja poolt lõpus õhku heidetud küsimus - oli see siis nüüd päris või lihtlabane kokkusattumus? - tundub sealkohal üsna kohatu.
Muidu aga igati hea kirjavara. Soovituslik.


Ulmekirjanduse Baas



Triinu Meres "Võtja"


Minu esimene kokkupuude Triinu Merese kirjutatuga oli kunagi ammu-ammu. Nimelt avastasin ma end aeg-ajal tema blogi lugemas. Mitte, et mind oleks tema elud-olud nii jõhkralt huvitanud, aga mis mulle meeldis ja ikka ning jälle sinna tagasi viis oli see kuidas ta kirjutab. Kuuldes, et tal õnnestus kinni panna kahe tuhande hõmmm-khm-hõmminda aasta jutuvõistlus oli minu huvi selle võiduloo vastu suur. Ja ehkki nimetet võistluse võidulugu mind väga ei vaimustanud kindlustasid nii mõnedki järgnevad lood ("Kuningate tagasitulek" ning "Sulavesi ja vereside") minus veendumuse, et selle autori loomingul tuleb silma peal hoida...
Ja ei tulnud mul ka seekord pettuda. Võib vist patustamata öelda, et tegemist on ühega antud kogumiku ambitsioonikamatest ja keerukamatest ning lugejalt rohkem nõudvatest tekstidest.
See on lugu viirastustest, nende maailmast, nende eludest ja nende kokkupuutest meie, ehk pärismaailmaga. Sellest loos on paljut.
Samas, ei saa ma öelda, et lugu, nüüd mind täiesti maa ja taeva vahele oleks lennutanud. Oli hea ja lõppes ka, aga just see lõpp jäi minu jaoks kuidagi lahjaks... Või oli kuidagi noodist väljas.
Ma ei väida, et iga lühijutu lõpp peab olema maadraputavalt üllatav või üldse sussid jalast lööma, aga "Võtja" lõpp oli võrreldes kogu eelneva looga lihtsalt tunduvalt...maisem, lihtsam, kergekaalulisem, kuidagi.... kuidagi... kuidagi... Oleks oodanud rohkem sidusust nende samade vaimolendite ja  Haapsalu raudteejaamas toimunuga või üldse kogu loos kumava Eesti temaatikaga.
Aga jah, oli siiski hea lugu, tehniliselt igati Mereselik, ehkki vahepeal viskas kitsaskohti sisse. Võin vast avalikult tunnistada, et sai selle loo valmimisse ka oma valgete käpakestega panustatud ning juba siis lõpu teemal kobisetud. Nii et võtta minu lõputeemalist tiraadi, kui solvumise väljaelamiskatset teemal, et minu hindamatuid näpunäiteid kuulda ei võetud. Ja cheersime taas.


Ulmekirjanduse Baas



Kersti Kivirüüt "Metsavana maja"


Selline kerge lugu, kerges kastmes ja kerge lõpuga. Polegi nagu midagi eriti öelda, kui et vastu ei ajanud, aga samas miskit muljet ka ei avaldanud.
Lugu algab sellega kuidas kaks linnatüdrukut lähevad kahtlase kuulsusega talumaja juurde ja kogevad/näevad seal täiesti erinevaid asju.
Igal juhul, esimene kokkupuude Kersti Kivirüüdi loominguga ja vähemalt eemale ei peletanud. Julgen teisigi lugusid lugeda, kui mõni ette peaks sattuma. Praegult Baasis lehitsedes selgus, et nimetet autoril on isegi kogumik välja tulnud, Ehk kunagi...
Ja muidugi ei olnud mul Metsavana välimuse ettekujutamisel mingeid raskusi, aga see on juba see kohaliku ulmekogukonnaga kursis olemise taak. Ha-ha.


Ulmekirjanduse Baas



Indrek Hargla "Tammõküla viljakuivati"


Lugu sellest, kuidas hirmsa minevikuga viljakuivatis veel hirmsamad asjad toimuma hakkavad. Mis seal väga öelda. Lugu paigutatud Süvahavva maailma, aga kuna ma suutsin sarja vaadata vaid ühe episoodi jagu ning raamatut pole isegi ligidalt näinud, siis ei oska ma selle seotuse kohta suuremat öelda.
Aga loo kohta niipalju, et kes Harglat on lugenud, teab, et mingit säästukat sealt reeglina ei tule. Ei valmista pettumust ka seekordne žanritruu etnoõudus ja sobib antud kogumikku lõpetama nagu valatult.


Ulmekirjanduse Baas



Mida veel lõpetuseks öelda. Alustan sellega, et tuletan meelde, et olen juba maininud, et Eestis toimuva tegevusega kirjandus pole reeglina minu rida ja ka etnoõudus ei kuulu mu lemmikžanrite hulka. Side Herta Laipaigagi, kelle loomele see kogumik pühendatud on, on praktiliselt olematu, nii et ma nüüd ei oskagi öelda, et kas see kummardamine oli kordaläinud või jäi napiks. Samas, mida võin öelda on see, et kui väikenegi huvi müütide või etnoõuduse vastu hingesopis olemas on, siis lugeda tasub seda kogumikku küll.
Mis aga häirima jäi nii mõnegi loo puhul, oli see, et puudu oleks justkui jäänud ambitsioonikusest Lood oli enam jaolt lihtsad ja kuidagi... talitsetud? Et paljuski piirdus kogu tegevus "vaarisade vaimus" krati-sajatus-jahmerdustest ja ei üritatudki kulunud raamidest välja hüpata ja luua midagi enneolematut. Võib-olla piiras-kärpis etteantud formaat - vist oli müüdid ja pärimuslood - autoreid enda fantaasiat rohkem lendu laskmast. Võib-olla, igal juhul selline tunne mulle jäi. Kahju.
Aga jah, olid tugevad lood: "Tammõküla viljakuivati", "Manajad" ja "Pikad varjud." Neist veidi nõrgemad, ent siiski head lood: "Kuidas Veski Jaan kavalusega näkist jagu sai", "Võtja" ja "Maielaul" ning ülejäänud osas laiutan käsi ning tunnistan, et polnud päris suhkur minu teetassis.
Aga lugege ise, otsustage ise, mis ma siin ikka pikalt jahun...


Selle kogumiku täisarvustus Baasis. Mujal on seda kogumikku kajastanud: LoteriiReaktorKirjanduslik päevaraamat ja Triinu raamatublogi. Ja ka Goodreadsis on raamat esindatud ja arvustatud.