Thursday, February 3, 2022

Manfred Kalmsteni "Kaarnalaulu" lahkamisaruanded




Üldiselt ja etteruttavalt


See ei ole raamatuarvustus. Samuti ei ole see raamatu sisu ümberjutustus. Lisaks ei ole see veel autori meenutus hetkedest "Kaarnalaulu" valmimisperioodist ja tagantjärele asjaõiendus teemal, et miks kõik (kõigi teiste süül) nii ei läinud nagu ma tahtsin. 
Muuseas, võtan hetkeks aja maha ja mainin, et tegelikult läks kõik nii nagu ma tahtsin ja olen siiani tulemusega väga-väga rahul, aga see hetkel selleks.
Igal juhul ei ole tegemist postitusega, mis sisaldaks minupoolset lahkamisaruannet. Ei-ei. Tegemist on küll lahkamisaruandega, aga lahkajateks on paljud teised.
Ehk siis -  siin on lingid ja mõned kontekstis täiesti väljarebitud lemmiklaused arvustustest, mis "Kaarnalaulule" kirjutet. 
Et siis selline postitus seekord.
Lisaks, kui hästi läheb, on siin varsti-varsti üks video, mis näitab mis toimus Elvas, Erakultuuriklubis "Moldaavia," sel õndsal hetkel, mil toimus "Kaarnalaulu" mitteametlik esitlus.
Ja ka see pole veel kõik!
"Kaarnalaulu" esimene osa, "Aekadioni pärand," on kuulatava kuuldemänguna "Tumedate tundide" saates, Aiky ja Priit Öövli suurepärases esituses. LINK viib kohale.
Et vat siis nii.
Aga alustagem....


                                 

"Kaarnalaulu" esitlus Tartu Kirjanike majas.
Intervjueerijaks Mairi Laurik
(Foto: Kilpkonna pildipang)
                                                                    
                                                       


ERR (Mart Pechter)

"... võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt."


Loterii (Kolm)

"Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama..."


Ingvar Sedman

"Ah, et millest raamat räägib, ikka inimeseks olemisest ja mis sellega kaasas käib,  kui olukord võib väljuda kontrolli alt."


Sulepuru 

"Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. "


Pärdikute päevaraamat (Rents)

"Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. "



Triinu Raamatublogi


"Aga mulle meeldis see maailm, mille autor loonud oli. Erinevad maailmad ja nende vahel liiklemine. See, et tsivilisatsiooni hävingu võib põhjustada üks väike valearvustus."


Goodreadsist (Astra Schults)

"Mis puutub teose ülesehitusse ehk peatükkide segipaiskamisse, siis minu meelest oli see nutikas lahendus. Liigne lineaarsus, nämmutamine ja lugeja muudmoodi tuhmiks pidamine käivad mulle vastukarva ja seda viga Kalmsten ei tee."


Reaktor (Elar Haljas)

"Autori üheks eeskujuks on antud raamatu puhul antiiktragöödiad, seega kõikides lugudes on tunda huku hõngu, nõretavat draamat ning hulka sassis peresidemeid. Rõhutatakse väga vaba seksuaalset käitumist ning tegelased peavad polügaamiat, armukeste pidamist ja muud sellist täiesti tavaliseks."


Lugemissoovituste blog (Mairi Laurik)

"Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda."


Loterii (Triinu Meres)

"Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda."


Ulmekirjanduse Baas (Andri Riid)

"Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi."



Reaktor (Kalver Tamm)

"Lugeja käekõrval talutamine ei ole Kalmsteni stiil. Küll lugeja mõtleb ise vajaliku butafooria juurde. Vastavalt sellele, kas ja kuidas sa kirjapandut tõlgendada oskad, suudad, tahad. Aga see ei ole enam Kalmsteni mure.  Võtke, lugege ja avastage oma Aekadion."


Tilda ja tarakanid

"Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile - lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga!"


Raamaturiiulike (Reelika Raimet)

"Usun, et see lugu on kindlasti avastamist väärt."




Lisaks leiab üht-teist ka FB Lugemise väljakutse grupist. 



Nii, esialgu kõik. Kasutan veel võimalust tänada kõiki, kes on võtnud vaevaks seda arvustada ja kes on selle ilmumisele kaasa aidanud. Spetsiaaselt tänan ma Eva Lutsu ja Kati Metsaotsa tekstitoimetuse, Jailet kannatuse, Meelis Krošetskinit esikaane ja Liisa Berezkinit illustratsioonide eest. Tähh!

P.S. Lisaks raamatupoodidele saab "Kaarnalaulu" (Ja ka "Rasket vihma") otsetellida Kirjastus Fantaasia kodulehelt. :)


 - Kalmsten, side lõpp.
 



Pildike "Kaarnalulu" mitteametlikult esitluselt Erakultuuriklubis "Moldaavia"
(Foto tegi Kalver Tamm)

Sunday, January 2, 2022

Kirjandusosakond: Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

 




Alustuseks


Ma olen hetkel suht juua täis ja seega ma pikka juttu veeretama ei hakka ning sõnan vaid, et kogumiku lugudest pea kõik liigituvad kosmsoseulme valdkonda. Ja mulle kohe eriliselt ei paku kosmoseulme pinget. Veel vähem  pakuvad mulle pinget robotid. 
Ja nüüd on see moment, mil ma pean tunnistama Belialsi meisterlikkust, sest ainult tõeliselt hea kirjanik suudab kirjutada lugeja jaoks ebahuvitaval teemal ja seda nii, et  lugeja seda täiel rinnal naudib. Müts maha, ühesõnaga.


Aga

Nüüd ma peaks kirjutama veel paar rida iga loo kohta, aga kuna ma tahan selle arvustuse kirjutatud saada ja lugude üksipulgi  läbi võtmine käib mul mu joobeastet arvestades ülejõu, siis teen teistmoodi.



Mis mulle väga meeldisid


Illustratsioonid. Enda raamatusse sellises stiilis pilte vist ei tahaks, aga Belialsi teadusulme kogumikku need sobisid. 

Lood: "Raske piisk pilvest", "Maailmalõpuvalgus", "Ja aidaku meid jumal". Kõik kolm on 5/5 lood ja ka ülejäänud pole väga palju halvemad, ühe erandina, aga sellest erandist kohe...



Mis mulle üldse ei meeldinud

Esikaas on igav. Värvid on just täpselt grammijagu valed. Kõik on kuidagi täpselt vale. Ilgelt käib närvidele ü.s.  Aga maitsed-schmaitsed.

Lugu "See ei ole piip". No oli halb, oli, ja tuletas meelde, et antud kirjanik on suutnud kunagi üllitada jubedused nimega "Ashinari Kroonikad" ja "Existerion". See polnud hea meenutus. 



Kokkuvõtteks


Igati hea lugemine ja soovitan soojalt igale ühele, kel ulmepisik natukenegi veres on.


- Kalmsten, side lõpp



Friday, October 22, 2021

Kirjandusosakond: Manfred Kalmsten "Kaarnalaul"

 


                                 Esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin



Milles asi?


Et siis jälle on aeg. Aeg anda teada, et  jälle on minu sulest ilmunud uus, seekord kolmest fantasy-loost koosnev ja ühtede tegelaste tegemisi käsitlev jutukogu, mille koondnimeks siis "Kaarnalaul". 

Ilmub see Kutluurkapitali toetusel,  Kirjastus Fantaasia lipu all ja sarjas Orpheuse raamatukogu





Foto autor Jaana Muna


Kes ma olen?


Endiselt olen Manfred Kalmsten. Endiselt selline boheemlaslik tüüp, kes ei kujuta endast tänapäeva kiires maailmas just kõige mõistlikumat elukat. Töötan ja õpin, loen ja kirjutan ning veini juua meeldib mulle ka.

Olen senini avaldanud jutukogu "Raske vihm", milles peituvatest lugudest kolme on peetud ulmekirjandusauhinna Stalker vääriliseks.  Endast ja jutukogust "Raske vihm" olen pikemalt kirjutanud SIIN. Stalkeritest SIIN. Samuti võib minu isikust selgemat sotti saamiseks lugeda minuga tehtud Reaktori intervjuud.

 

Misasi siis?


Juba maast madalast on mind paelunud põhjala saagad ja antiiktragöödiad ja seetõttu üritasin järgi aimata nii esimest kui teist ehk siis siduda „Kaarnalaulu“ kokku elemente mõlemist, samal ajal ikkagi nii-öelda iseenese kirjanduslikule joonele kindlaks jäädes.

 Võibki kokkuvõttena öelda, et see on kristallkarge hävinguliste eluteede lugu ehk siis lugu reetmisest, kättemaksust, hävingust ja armastusest.



Tehnilisest aspektist


"Kaarnalaulu" tegevus on jaotatud kolme, üksteisega seotud loo vahel, millest esimene, läbiva teemana armastust ja kättemaksu käsitlev "Aekadioni pärand", jõudis Kirjastus Fantaasia ja Ulmeühingu Jutuvõistlusel küll teise vooru, kuid jäi napilt, vist kahe punktiga, esikümnest välja.
Selle eest saab seda aga kuuldemänguna kuulata 01.12.21 "Tumedate tundide" saatest. Vähemalt plaan on hetkel selline. 

"Aekadioni hukk" viib meid "Aekadioni pärandi" tegevusajast kolmkümmend aastat varasemasse aega ning "Aekadioni viimane vereliin" jätkab sealt, kust "... pärand" pooleli jäi.

Viimased kaks on siis igal kujul varem ilmumata lood ja "Aekadioni viimane vereliin" ei läinud isegi testlugejatele laiali, sest muidu need raiped ei viitsi ju raamatut lugeda. Nali. Ha-ha.




Sisupiltide autor on Liisa Berezkin


Kuidas tuli?


Tuleb tunnistada, et oli raske. "Kaarnalaulu" esimesed kaks lugu on mu senisest loomest kõige suurema vaevaga välja koorunud. Mitte, et kirjutamine ise oleks vaevaline olnud, ei, kõigi kolme loo puhul tundsin ma kuidas miski mind tagant kannustab. Lühiromaani "Aekadioni hukk" kirjutasin ma umbes nädalaga.
Ma ei ole elus ees nii pikka teksti nii kiiresti kirja saanud. Tundsin lihtsalt kirjutades, et see mida ma loon on hea, et see on kuradi hea, ja ma pean selle kirja saama, enne kui see müstiline taganttõukejõud minus lahtub.

Aga, sellel oli muidugi oma hind. Olin peale kirjutamist täiesti soust. Justkui energiast  tühjaks väänatud. Ja nii umbes kaks päeva. Aga see eest olin täis rahuolu. Teinekord lihtsalt tunned, et see mida sa teed on kuradi hea ja "Kaarnalaulu" lugusid kirjutades oli see tunne läbiv.
Kolmas lugu tuli eelnevatest kergemalt, kuna kõik niidid olid juba mu peas olemas. Tuli need lihtsalt ajusagaratest välja kraapida ja paberile kokku siduda ning ma ei mäleta täpselt, aga üle kolme-nelja päeva ma tüviteksti kirjutamisele ei kulutanud. See on ka kiire tulemus, muuseas.




Ja lõpetuseks

Tuleb tunnistada, et see raamat poleks teoks saanud ilma paljude inimeste läbiva toetuseta ja seetõttu lähevadki tänusõnad nii toimetajate, illustraatorite, testlugejate, lugejate-arvustajate  kui ka sõprade-tuttavate aadressile. Nimesid nimetama ei hakka, kuna te teate isegi, kes te olete. 
Suured tänud.



  - Kalmsten, side lõpp. 

Tuesday, July 20, 2021

"Raske vihm" ehk minu kolm Stalkerit






 


Kõigepealt - mis asi on Stalker?

Stalker on Eesti Ulmeühingu poolt välja antav auhind, mida on välja antud 1998 aastast ning mille saajad otsustatakse lugejahääletuse teel.


Teiseks - mis asi on "Raske vihm"?


"Raske vihm" on mu 2020 aastal kirjastuste Fantaasia ja Täheveski poolt välja antud ja "Sündmuste horisondi" nimelises sarjas ilmunud jutukogu.
Kuna mul on tegelikult juba tehtud raamatut ja natuke ka mind ennast tutvustav promopostitus ja see on SIIN, siis mõtlesin algul seda täiendada, aga... Krt, ma blogin ni harva, et võin blogitäitmise üllal eesmärgil ka enesepromo postitusi teha. 

Alustagem siis ja sellest, et veidi vähem kui aasta tagasi ilmus mu esimene jutukogu "Raske vihm" ja nüüd on kõik selles olevad lood Stalkeri hääletuselt läbi käinud.

Tulemus on hea, sest ehkki kategoorias "Parim antoloogia või kogumik" pidi mu "Raske vihm" peale ränkrasket heitlust alla vanduma Raul Sulbi koostatud antoloogiale "Eesti ulme XXI sajandil", on ka teine koht siiski mainimisväärt tulemus.

Selleaastane Stalker aga tuli ja seda täiesti oodatult "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategoorias ning loomulikult loole "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus".
Minu jaoks on see samas natu-natuke kurb kuna pean kogumiku lipulaevaks siiski alternatiiv-ajaloolist fantasy-lugu "Murtud süda", aga see platseerus alles kohale number kolm.

Mitte, et mulle "Vampiiriprobleem..." ei meeldiks. Meeldib, väga. Aga ma n-ö. ei armastanud seda, kui  seda kirjutasin. Kirjutasin lihtsalt valmis ja jäin rahule, aga mingit vähegi erilisemat tundmust või n-n. vau-efekti ei olnud.
"Murtud süda" kirjutades aga tundsin, et loon midagi suuremat. Nagu andsin endast rohkem. 
Võib-olla tuleb see sellest, et "Murtud südames " rebin ma end natuke lahti enda tekstide üldisest kammerlikkusest. Võib-olla, eks ole. Igal juhul on mul kahju, et "Murtud süda" "Vampiiridele" alla jäi, aga see selleks.
Lugejad on rääkinud ja neil on ses osas alati rohkem õigus kui autoril.

Ülejäänud kaks kogumikus peituvat stalkeri võitnud lugu on 2020 aastal "Parima Eesti lühijutu kategoorias" loorbereid lõiganud ning vastuolulisi arvamusi tekitanud "Lumemarjaveri" (a'la - "Kas on ulme või ei ole ulme!?") ja 2018 aastal "Parima Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategooria kinni pannud ja ilmselt ka mu tuntuim lugu "Raske vihm".   
Ümberjutustama või lähemalt tutvustama ma neid ei hakka, seda on teinud juba mitmed-mitmed arvustajad ning lingid arvustustele on samuti leitavad eelpool mainitud postitusest, mis on endiselt leitav SIIN

Seega hakkan otsi kokku tõmbama ning mainin veel vaid seda, et mu järgmiseks projektiks on nime "Kaarnalaul" kandev ja kolmest ühes maailmas ja samade tegelastega loost koosnev kogumik, aga sellest pajatan ma rohkem millalgi hiljem...


- Side lõpp



                              

Monday, May 10, 2021

Kirjandusosakond: Joel Jans "Tondilatern"

 


Joel Jans "Tondilatern"
Kirjastus Lummur OÜ, 2019
Esikaas: Meelis Krošetskin
Illustratsioonid: Sander Tuik
262 lk





Alustagem...


...ja algusest ehk siis alustuseks pean nentima, et kui Joel "Metsavana" Jans kunagi alustas, siis lugesin ma ta kirjatükke ja vangutasin pead, et: "Ei ole siin midagi olemas, ega ka mitte tulemas."
 Mäletan, et enamuses lugudes oli mingi aru ja otsata jant, mille otsad üsna suvalt mingil hetkel kokku tõmmati või üldse lahti jäeti.
No ei kõlband väga lugeda ja nii ma arvasingi, et kallis kaim raiskab vaid oma aega. 
Aga näe, eksisin. 
Murrang, mil Metsavana lood minu silmis rohkem kui lihtsalt loetavaks muutusid, toimus mõned aastad tagasi ja oli selleks lugu "Das Kulturkonflikt" või hoopis mingi muu pala, aga jah... Avastasin, et areng on toimunud ja nagu juba aru saada, siis tugevalt paremuse poole. 
Nimelt oli kadunud minu jaoks seedimatu lambist kukkuva lõpplahenduse probleem, mida minu arust kirjandusena esitada ei tasuks ja tekstides oli juba tunda, et nende tehnilisele poolele on kõvasti rõhku panema hakatud. 
Jutuvõistlusel mingil arusaamatul põhusel esikümnest välja jäänud "Taevatrepi punased astmed", aga peksis minust viimasedki kõhklused, et kas poisist on lõpuks asja saanud või mitte. 



Aga...

...See selleks ehk siis läheme edasi.
"Tondilatern" tuli EKL-i romaanivõistlusel teisele kohale ja see tekitas teatud ootusi. Samas nullis need ootused teose žanriline määratlus, et "noortekas".
No ma olen paari ulmelist ja päris mitut mitte-ulmelist noortekat vähem- või rohkem pahaaimamatult lugema juhtunud ning see langetas kõnealuse romaani suhtes olnud ootused kuskile sinna uppuja lootuse kanti, et - "ehk ei ole ikkagi väga halb."
Lisaks on mul viimastel aastatel olnud probleem romaanidega. Et lühivormid lähevad päris hästi kaubaks, aga romaanid kipuvad pooleli jääma. Juba praegu on mu öökapi aseaineks oleval öökõlaril Žadani "Depeche mode" ja Mudlumi "Poola poisid", mis samas vaimus jätkates varsti tolmukorra alla mattuvad ja mingiks fossiilkütuseks muunduvad. Rääkimata Sandersoni "Stormlight archive-i" saagast, mis hüljatuna riiulil kevadkärbseid püüab. 


Sisust...

..unustasin ma kirjutada, nii et ma pressin selle lõigu kiirelt kuskile siia vahele.
On Elva. On üks koolipoiss ja on animefännist plika ja on üks parm. See dünaamiline trio siis satub mõningate sekelduste tõttu silmitsi võõrmaailmast pärineva sissetungiga ja asjasse sekkuvad peagi Kaitseliit, NATO-väelased ja kes kõik veel.  Mulle igal juhul tundus täitsa huvitekitava kompotina. 



Seega

... üritan nüüd vahelduseks ka midagi raamatust rääkida.
Kohe alguses käivitus minus kaks lugejat. Üks, kes luges nagu Mina Ise ja teine, kes luges läbi filtri "kui ma oleks äksõnirohkeid superseiklusi armastav lugeja."
Ja nende osatähtsus kõikus üles-alla.
Esimesest kolmandikust sain mõnuga läbi ja see andis lootust, et edasi läheb ehk veel paremaks. Keskosas aga minu isiklik huvi vaibus ja asemel kerkis see sama mitte-mina-lugeja, kes hindas rohkem kirjutatu tehnilist poolt.
No oli siiski ka seda "Kui ma oleks..." filtrit kasutades virisemist.
Näiteks see maailmade vahel vehklemine. No see teine maailm polnud just väga huvitav.
Oli selline "oli-kah," kui nüüd milelegi näpuga osutada.
Oleks võinud sellele võõrmaailmale natuke rohkem värvi anda, kuna lugejad üldiselt päriselus väga tihti maailmade vahel ei reisi ja seetõttu oleks see Elvale mõnus vahepala olnud, aga jah. Väga ei kiunu.
Raamatu viimane kolmandik, libises aga taas lamatisteohtu trotsides mööda vaimset seedekulglat  alla, ehkki mõned militaaräksõni käigus ettetulnud seigad panid kahtlevalt kulme kortsutama ja korraks pilku lakke suunama.
" ....Ommm...."
Aga jah, huvi siiski püsis ja kerkis viimases kolmandikus taas esikolmandiku tasemele.



Lõpetuseks..



... oleks imelihtne öelda, et - "Kui ma oleksin "lugeja, kes armastab tulemöllu ja pauku", siis oleks ma selle raamatuga sajaga rahule jäänud" -  ning sellega ka otsad kokku tõmmata, ent ma olen loomult irisevat tüüpi ja masohhist pealekauba ja seega katsun ikkagi läbi Oma Isikliku Mina Vaatepunkti midagi öelda.

Alustuseks, et tehniliselt pole suurt midagi ette heita. Oli algus, oli keskosa ja oli lõpp ning kõik see jooksis ilma pikemate seisakuteta. Ja vat see oligi minu jaoks probleem.
Selline "vajutame alguses gaasi põhja ja katsume samas vaimus kuni lõpuni välja lasta" formaat on minu jaoks väsitav ning kui aus olla siis sutike ka ebahuvitav.
"Anna aega atra seada," ütlesid vanad roomlased, ja õigus neil oli.
Sisu poolest pole midagi väga ette heita. Oli momente, mis panid hetkeks silmi pööritama, aga ei midagi raskekaalulist. 
Siin-seal on mainitud kirjavigu, aga kuna arvatavasti tegin ma neid seda postitust kirjutades rohkem, kui neid terve "Tondilaterna" peale kokku oli, siis olen sel teemal parem vait. 
Nii, nüüd aga juhtus see, et ma vaatasin kella ja mulle tuli pähe, et ma peaks praegu hoopis õppima, nii et räägin natuke veel....


...Hindest...

....Minu poolt tuleb neli. Tugev neli, sest nagu öeldud pole ma päris selle raamatu sihtgrupp ja raamatu teisest kolmandikust pidin end küll kõigest kerge vaeva, ent siiski vaevaga läbi vedama. See siis kisub hinnet punktijagu alla. Aga jah, suuri etteheiteid pole. Lugu jooksis, lugu kestis ja lugu lõppes ning see kas lõpp oli liiga moosine või mitte ei puutu otseselt asjasse, kuna korralik lõpp kui selline oli olemas.
Väga ei härinud enivei. 
Ahjaa, peaaegu et  unustasin - illustratsioonid veavad koguhinde plussiga nelja peale. 

- Side lõpp.