Sunday, July 31, 2022

Kirjandusosakond: Saskia läheb metsa

 



Häli Kivisild

„Saskia läheb metsa“

Kirjastus Fantaasia, 2021

222 lk-d

 

Ma olen kindel, et kui ma poleks sõltumatustest allikatest kuulnud, et tegemist on äärmiselt hea romaaniga, siis oleks see lugemata jäänud. No et ma pole kunagi suurema asi noortekate fänn olnud ja raamatu pealkiri ja esikaas (rääkimata tagakaanetekstist) olid ka sellised, et pigem „ei“, kui „ja.“ Lisa-motivatsioonilõhestaja oli veel see, et sama autori kirjutatud ja jutuvõistlusel esikohale tulnud lugu ei kõnetanud mind kohe üldse. Aga, pika hamba ja eelarvamusega, ent siiski, võtsin selle „Saskia...“ siiski ette.

 

Tunnistan ausalt, et mind lummas autori käekiri algusest peale. Samuti lummas mind see, kuidas kolm lugu olid kindla käega kokku põimitud ja ainuke asi, mis segas mul selle teose täiel rinnal nautimist, oli see, et – nagu juba öeldud - ma pole iial moodsa noortekirjanduse fänn olnud.

 

Et Kakspealohe ja Nösliku (No mida nime?!) lugu tundus ikkagi liiga lapsik, ehkki ma saan aru, et see oli mõeldud 12 aastasele Liinale jutustamiseks. Paraku ma veel(!) mäletan, et 12 aastaselt olin ma juba sukeldunud traagilistesse ajalooromaanidesse ning ulmesse ja nimi Nöslik oleks mus okserefelksi esile kutsunud.

 

Et Kaskpealohe eneseohverdused olid küll, jah, traagilised, aga see oli selline lastele suunatud lahjendatud kraam. Mitte, et ma siit nüüd mingit erilist grim-darkilikku veristamist oleks oodanud, ent pigem oli see selline leebem, aga mitte Grimmi muinasjuttude kanti lugu, ehkki taotlust paistis nagu olevat. Ok, lõpetan selle osa enne kui päris segast peksma hakkan ja lausun vaid, et eelneva tõttu tundubki mulle, et ehkki Saskia ja tema perekonna loo dramaatilisus oli suunatud teismelistele, siis meemäkrade ja Kakspealohe oma jälle eelteismelistele. Ah, vahet pole. Vänderdas nende kahe sihtgrupi vahel, mis ta vänderdas, ent lõpule ta kenasti jõudis.

 

Hea raamat oli kokkuvõttes. Ja justnimelt eelpool mainitud kaks tehnilist aspekti ei võimalda mul sellele alla viie palli anda, ehkki kümnepallisüsteemis oleks see hinne 9/10.

 

Mis aga peamine, tegemist on uue ja rohkem kui lootusandva autoriga ning seega jään huviga järgmisi teoseid ootama.


Monday, July 18, 2022

Estcon 2022 ja minu neljas Stalker



                                                  

Alustuseks:


Ulmekirjandusauhinnad, ehk Stalkerid siis jagatud ja Estconist saanud juba justkui kauge ähmane unenägu. Ulmekirjandushuviliste kokkutulek, elik Estcon, toimus siis sel aastal 25-t korda. Mulle oli see järjekorras 11-s.

Ja nagu tavaliselt, elasin üle reedeöise kräu, laubase päeva ja pühabase pohmaporno. Kohtusin uute, vanade ja väga vanade tuttavatega, saunatasin, magasin keskmiselt kolm ja pool tervisetundi ööpäevas ja tarbisin mõõdutundetult alkohoolseid jooke. Alkolemb olen, noh.



Stalker



Stalkerite jagamisel läks ootamatult hästi. Väga tugevas konkurentsis õnnestus mul skoorida "Parim eesti lühiromaan või jututustus" kategoorias, ehk rabada endale esikoht "Kaarnalaulu"(kirj. Fantaasia) nimelises kogumikus peituva lühiromaaniga "Aekadioni hukk".



Parima lühijutu kat-is tõusin "Aekadioni pärandiga" teisele kohale ja kaotasin ühe punktiga Eesti ulme vanameistrile, Veiko Belialsile (Kogumik: Surnud mehe käsi. Lugu siis "Häilitud puu" ja Kirj. Lummur.)  ning "Kaarnalaulu" kolmas lugu, "Aekadioni viimane vereliin" tõusis meeldiva üllatusena  viiendale kohale. Tore.


Parima kogumiku kategoorias tõusis "Kaarnalaul" neljandale kohale, jäädes alla esikohale  tõusnud Veiko Belialsile ("Surnud mehe käsi"), Neil Gaimanile ("Suits ja peeglid"), ja Rait Piirile ("Hinged mõõgateral"). Aga, kuna konkurents oli kõva, pole põhjust ka neljanda koha pärast nutta.

Lisaks, lõpuks ometi naeratas hääletajaskond ka Meelis Kraftile, kes sai "Veealustega," (Kirj. Sooroheline) oma esimese Stalkeri kategoorias "Parim Eesti autori romaan" ja seda igati ärateenitult, loetagu!





Ülejäänud stalkerid


Parim tõlkeromaan: Andy Weir "Ave Maria" (Kirj. Tänapäev, tõlkinud Tiina Randus)

Parim tõlkelühiromaan või jutustus: Neil Gaiman "Mõrvamüsteeriumid." (Kirj. Fantaasia, tõlkinud Triin Loide)

Parim tõlkelühijutt. Isaac Asimov "Küülikut püüdes" (Fantaasia, tõlk.  Martin Kirotar)



Tänusõnad

Peamised tänusõnad lähevad kirjastusele "Fantaasia" raamatu avaldamise ja Kati Metsaotsale "Kaarnalaulu" toimetamise eest. Kati Metsaots toimetas muuseas ka Meelis Krafti "Veealuseid," nii et ehkki toimetajatele Stalkereid ei jagata, on tal nüüd kaks mõttelist Stalkerit. :)

Ülejäänud tänusõnad lähevad Liisa Berezkinile (illustratsioonid) ja Meelis Krošetskinile (esikaanepilt) "Kaarnalaulu" visuaalse poole kirgastamise eest, hääletajatele nende häälte eest ja hõumidele, nende igakülgse supporti eest.
Tänud!




Mis edasi:


Hetkel ootab Kulka rahastust minu järgmine lühiromaan nimega "Täheraua saaga," mille näol on tegemist  kurja ja äärmiselt põhjamaise fantaasialooga. Ilmuma peaks see Raul Sulbi koordineeritud sarjas "Orpheuse raamatukogu", kirjastuses "Fantaasia." Nii et kui Kultuurkapital peaks naeratama, siis võib juba sel aastal järgmist raamatut oodata. Pöidlad pihku!



Muu: 


Kaarnalaulu esimene lugu "Aekadioni pärand" on kuulatav ka kuuldemänguna Tumedates Tundides, ehk SIIN ja seda siis Aikky ja Priit Öövli suurepärases esituses. Raamatut ennast saab osta kas kõigist hästivarustatud raamatupoodidest või kirjastus "Fantaasia" kodulehelt, mis asub SIIN





Autorid toimetajaga. :)



Taustaks mängib:


Saturday, June 25, 2022

Kirjandusosakond: Täheaeg 20 - Ärapanemine üheteistkümnes vaatuses

 




Esiteks...



Pressin ma seda teksti endast välja kahel põhjusel. 

Esimene neist on see, et mainitud jutuvõistluse kogumik on kuidagi radari alt läbi lennanud. Goodreadsi revjööde arv on nutune ja ega mujalgi väga palju kajastust pole olnud.

Ja teiseks, kuna mu enda viimane ilukirjanduslik lapsuke on praegu õigekirjastaja käes, siis on mul seisakuhetk ja seonduv vajadus oma kirjaaur kuhugi suunata, nii et ma luban, et ma väga asjalikuks end ei pinguta. Lihtsalt kriban.
Nimetagem seda imeilusast ilmast tingitud sõgemeelsushooks. Vat nii.




Aga, nüüd asjast....



1. Juhtumised pahura jumala baaris ( Häli Kivisild)


No ei, ei mõista ma žüriid. Polnud ju teab mis pärlike ja kas tõesti tähendab see seda, et järgnevad lood, mida ma hetkel veel lugenud pole, on tõega nii kehvad.

Loodan, et mitte.

Millest siis lugu ... Ehhh, on jumalate maailm ja jumalate ülikool, kus need galaktikate loomist õpivad ja on baar kus müüakse serblonne, padajänne ja huijonne. Ja noh, seal selgub ühte-teist, aga kahjuks üsna ebahuvitavalt. Ma ei ole selle koolkonna esindaja, kes ütleb, et igas loos peab korrkaksi mingi äksõn käima, aga .... Midagi võiks ju ikkagi olla.

Praegusel kujul oli suht tüütu lugemine, mille algusest pidin end suht läbi purema. Selline mitte just eriti huvitav mittemiski.

Eriti käis mulle närvidele see tervameelne sõnaloome, mille parimad esindajad olid juba ülalmainitud serblonnid ja hõkkid ja kurat teab mis veel.


H: 5/10


2. Moskva hääl ( Joel Jans, Laura Loolaid)


Lugu, mis alguses haaras mõnuga endasse, ent mida edasi seda rohkem ma sest välja libisesin. Ei, see lugu on hea kama, aga kui maailma loomine otsa sai, siis muutus asi tunduvalt vähem huvitavaks, püsides samas siiski igasuguste probleemideta vee peal.

Maailm on tõega ägeee! Selline pseudovariant Nõukogude Eestist. Peaks sisust ka rääkima, aga mitte ei viitsi. Võtame parem järgmise loo.


H :8/10


3. Raha ei tunne maailmavaaadet (Rait Piir)



Ka hea lugu. Mitte küll jumalate jook, aga siiski tugev lugu, kus tegelaste jahmerdamist oli algusest peale ikkagi huvitav jälgida.

Stoori siis selles, kuidas mitte just väga roosiliselt kujutatud tuleviku Tallinnas üritatakse medikamentide laadungit pihta panna ja kui rohkem- ja vähemperse sellega minnakse.


H: 7/10


4. Q-ketas (Karri Tiigisoon)



Täitsa toreda idee, aimatava lõpupüandi ja samas tohutult igava kulgemisega lugu. Mõttes, et autor ei suutnud mind panna hoolima ega huvituma tegelastest ja selllega see lugu vajus - mitte just kõige ilusamasse kohta. 

Keskkonna huvitavamalt kujutamine oleks loo suurelt paremaks muutnud, aga ... jah. Ausalt, tühjusest ja üheülbalisusest on pagana raske huvitavalt kirjutada. 


H: 5/10


5. Ood inimlikkusele seitmes vaatuses (Marek Liinev)


Viienda vaatuse alguseks tundsin, et hommik on käes ja maailmalõpp ei saa enam kaugel olla. Tänapäeval võib üldse juhtuda, et magad maailmalõpu maha, kui inimlikkusele oode loed.

Millest lugu - pole aimugi. Mingi soust, mis kohati muutus suisa talumatuks sõnaokseks ja pooleli see jäigi.

Not my cup of tea.


H: X/10

6. Dr. Hartley orjad (Jaagup Mahkra)


Minu jaoks selle kogumiku parim ja vaieldamatu lipulaev ja seda kasvõi sellepärast, et esimest korda suutis Mahkra panna mind tegelastest huvituma. Et ma tõesti mõtlesin, et neil võiks lõpus hästi minna ja võib-olla lähebki. Lõpp jääb lahtiseks, ehkki minu hinnagul on see siiski negatiivse tulemi poole räigelt kaldu. 
Aga see selleks. Hea lugu oli. Rohkem selliseid, paluks.

H: 9/10


7. Teist teed (Elo-Mall Toomet)


Midagi seal ju oli ja potentsiaali oli rohkemaks, et paratamatult ei saa ma mööda hiilida tahtmisest tsiteerida ühte moodsat klassikut ja öelda: "Boring as shit."

Vabandan vulgarismide eest, aga nii oli.


Edit: Editeerin kuna minu muidu nii kalgis südames jäi kripeldama üks "pisiasi". Nimelt tunnen, et tegin autorile "natuke" liiga ja lisan, et tegelikult oli lugu MIDA jutustati huvitav, aga seee KUIDAS seda tehti oli paraku jah... igav.
Selline halli värvi kirjeldus ja ma ei väidagi, et halli värvi ei saa hästi kirjeldada, vaid seda, et seekord sellega hakkama ei saadud. Kahjuks, sest nagu ütlesin - lugu ise oli ju rohkem kui hea.


 H: 4/10


8. Terminal Borealis (Meelis Kraft)


Lühike ja ulmeline krimilugu, mille peamine voorus on see, et see on peale krimi olemise ka ulmeline ja lühike. Ma pole suurem asi krimi austaja, ausalt.

Aga jah, kokkuvõtlikult öeldes, et mitte halb, pigem huvitav ja ladusalt kirjutatud, aga suremat lugemisnaudingut ka ei pakkunud, kuna lõppes ära enam-vähem hetk peale seda, kui huvitavaks läks.
Ahjaa- koer! Koera eest võiks lisapunkti anda, aga olen tigeloom ja ei anna.

Lugu räägib sellest kuidas kosmoses toimub mõrv ja et seda minnakse uurima ning uuritaksegi välja. Vat sihke lugu.

H: 6/10


9. Läbi musta  kivi (Jaagup Mahkra, Joel Jans)


Oli koos Terminal Borealisega see lugu, mis lati kõikuma ajas, ent siiski ülehüppe sooritas. Selline iseensest tore rähklemine läbi ebatervislikuks sõditud maalapi, aga....

Suti igav oli see palveränd läbi varemete ja anomaaliate ning lõpp pani muigama, halvas mõttes.

H: 6/10


10. Noa teritamine (Tõnis Hallaste)


See on üks sellistest pisikestest lugudest, et mis toimub väikese inimese elus, kui tema tee viib kokku mingi maagilise asjandusega. Antud juhul võlunoaga, mille teravus näitab inimese meelepuhtust või vaimutugevust vms. Tundub huvitav? Sutike ikka.

Tegelikult ei ole. Suht nüri tuimlemine külmade duššide, lapse nutu ja kurat enam mäletab, et mis protseduuridega. Maagiline realism, oleks veel märksõnaks.

H: 4/10


11. Maha müüdud hinged (Mia Lisette Tamme)


Kogumiku viimane lugu siis teemal, et mis juhtub kui nõiaraamatutega ettevaatamatult ümber käia ja tuleb tunnistada, et potentsiaaliga kraam. Mainin, et seda teksti lugedes katsusin arvestada, et autor on 17 aastane. Sain vist hakkama, kuna hea lõppmulje jäi.

Inglisepärased nimed tekitasid hämmingut. Ma ei ole see, kes ütleb, et igal pool peavad Jussid ja Ürmod olema, aga ... Väljamõeldu maailma britipäraseid nimesid paigutada näib mulle ikkagi igate tobeda mõttena. Nagu väga tobeda mõttena.

Aga lugu oli hea, ehkki vigisemisruumi on kõvasti, aga mis peamine - ootan tulevikus paremaid. Tundub, et neid tuleb. Loodame vähemalt, sest jaanipäeva külmad ja muu selline.


H: 7/10


Lõpetuseks.


Kui hindeid analüüsida, siis polegi kõige hullem. Keskmine hinne 5,55. Kui äärmiselt ilusa esikaane  tõttu veel ümardada, siis on ju tervelt 6/10.

Aga, tuleb paraku tunnistada eriti head maiku sellest lugemisest ka pähe ei jäänud ning tean küll, ise jäin 14-ks ja nüüd elan end esikümne peal välja ja vbla elangi. So what, minu blogi, minu muusika, minu reeglid, nii et  see selleks ...



Lisan veel siia lõppu oma pingerea.

1. Dr. Hartley orjad
2. Moskva hääl
3. Raha ei tunne maailmavaadet
4. Maha müüdud hinged

- Need ülemised neli on need lood, mis ületasid mõttelise lati, ehkki "Maha müüdud hinged" ajas lati tugevalt kõikuma.

4. Terminal Borealis
5. Läbi musta kivi
6. Juhtumised pahura jumala baaris
7. Q-ketas

- Need neli läksid koos latiga.


9. Teist teed
10. Noa teritamine
11. Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses


- Ja need kolm kütsid minu seatud lati alt puhtalt läbi. Kahjuks. 




    Loo "Dr. Hartley orjad" autor oma loomulikus olekus ja keskkonnas.

Thursday, February 3, 2022

Manfred Kalmsteni "Kaarnalaulu" lahkamisaruanded




Üldiselt ja etteruttavalt


See ei ole raamatuarvustus. Samuti ei ole see raamatu sisu ümberjutustus. Lisaks ei ole see veel autori meenutus hetkedest "Kaarnalaulu" valmimisperioodist ja tagantjärele asjaõiendus teemal, et miks kõik (kõigi teiste süül) nii ei läinud nagu ma tahtsin. 
Muuseas, võtan hetkeks aja maha ja mainin, et tegelikult läks kõik nii nagu ma tahtsin ja olen siiani tulemusega väga-väga rahul, aga see hetkel selleks.
Igal juhul ei ole tegemist postitusega, mis sisaldaks minupoolset lahkamisaruannet. Ei-ei. Tegemist on küll lahkamisaruandega, aga lahkajateks on paljud teised.
Ehk siis -  siin on lingid ja mõned kontekstis täiesti väljarebitud lemmiklaused arvustustest, mis "Kaarnalaulule" kirjutet. 
Et siis selline postitus seekord.
Lisaks, kui hästi läheb, on siin varsti-varsti üks video, mis näitab mis toimus Elvas, Erakultuuriklubis "Moldaavia," sel õndsal hetkel, mil toimus "Kaarnalaulu" mitteametlik esitlus.
Ja ka see pole veel kõik!
"Kaarnalaulu" esimene osa, "Aekadioni pärand," on kuulatava kuuldemänguna "Tumedate tundide" saates, Aiky ja Priit Öövli suurepärases esituses. LINK viib kohale.
Et vat siis nii.
Aga alustagem....


                                 

"Kaarnalaulu" esitlus Tartu Kirjanike majas.
Intervjueerijaks Mairi Laurik
(Foto: Kilpkonna pildipang)
                                                                    
                                                       


ERR (Mart Pechter)

"... võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt."


Loterii (Kolm)

"Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama..."


Ingvar Sedman

"Ah, et millest raamat räägib, ikka inimeseks olemisest ja mis sellega kaasas käib,  kui olukord võib väljuda kontrolli alt."


Sulepuru 

"Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. "


Pärdikute päevaraamat (Rents)

"Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. "



Triinu Raamatublogi


"Aga mulle meeldis see maailm, mille autor loonud oli. Erinevad maailmad ja nende vahel liiklemine. See, et tsivilisatsiooni hävingu võib põhjustada üks väike valearvustus."


Goodreadsist (Astra Schults)

"Mis puutub teose ülesehitusse ehk peatükkide segipaiskamisse, siis minu meelest oli see nutikas lahendus. Liigne lineaarsus, nämmutamine ja lugeja muudmoodi tuhmiks pidamine käivad mulle vastukarva ja seda viga Kalmsten ei tee."


Reaktor (Elar Haljas)

"Autori üheks eeskujuks on antud raamatu puhul antiiktragöödiad, seega kõikides lugudes on tunda huku hõngu, nõretavat draamat ning hulka sassis peresidemeid. Rõhutatakse väga vaba seksuaalset käitumist ning tegelased peavad polügaamiat, armukeste pidamist ja muud sellist täiesti tavaliseks."


Lugemissoovituste blog (Mairi Laurik)

"Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda."


Loterii (Triinu Meres)

"Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda."


Ulmekirjanduse Baas (Andri Riid)

"Kaamera on paigutatud ebatraditsiooniselt. Fantaasiakirjanduses on eri arengutasemega "rassid" - alustagem kasvõi "Sõrmuste isandast" ja "Murtud mõõgast" - üpris tavalised, nii on ka selles raamatus eri maailmade asukatel olulisi erisusi. Aekadionlased, kel on südames kivike, mis neile kasulikke erivõimeid annab, peavad ka ise end eliidiks, kõigi teiste maailmade kodanikud on nende silmis alaväärsed, ehkki selle eliidi sees on veel oma seisuseklassid. Ühesõnaga, kui Kääbikus on kaamera Bilbo - elik väikese inimese, mitte mõne kõrgi haldjaprintsi silmades, siis siin on lugu vastupidi."



Reaktor (Kalver Tamm)

"Lugeja käekõrval talutamine ei ole Kalmsteni stiil. Küll lugeja mõtleb ise vajaliku butafooria juurde. Vastavalt sellele, kas ja kuidas sa kirjapandut tõlgendada oskad, suudad, tahad. Aga see ei ole enam Kalmsteni mure.  Võtke, lugege ja avastage oma Aekadion."


Tilda ja tarakanid

"Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile - lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga!"


Raamaturiiulike (Reelika Raimet)

"Usun, et see lugu on kindlasti avastamist väärt."




Lisaks leiab üht-teist ka FB Lugemise väljakutse grupist. 



Nii, esialgu kõik. Kasutan veel võimalust tänada kõiki, kes on võtnud vaevaks seda arvustada ja kes on selle ilmumisele kaasa aidanud. Spetsiaaselt tänan ma Eva Lutsu ja Kati Metsaotsa tekstitoimetuse, Jailet kannatuse, Meelis Krošetskinit esikaane ja Liisa Berezkinit illustratsioonide eest. Tähh!

P.S. Lisaks raamatupoodidele saab "Kaarnalaulu" (Ja ka "Rasket vihma") otsetellida Kirjastus Fantaasia kodulehelt. :)


 - Kalmsten, side lõpp.
 



Pildike "Kaarnalulu" mitteametlikult esitluselt Erakultuuriklubis "Moldaavia"
(Foto tegi Kalver Tamm)

Sunday, January 2, 2022

Kirjandusosakond: Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

 




Alustuseks


Ma olen hetkel suht juua täis ja seega ma pikka juttu veeretama ei hakka ning sõnan vaid, et kogumiku lugudest pea kõik liigituvad kosmsoseulme valdkonda. Ja mulle kohe eriliselt ei paku kosmoseulme pinget. Veel vähem  pakuvad mulle pinget robotid. 
Ja nüüd on see moment, mil ma pean tunnistama Belialsi meisterlikkust, sest ainult tõeliselt hea kirjanik suudab kirjutada lugeja jaoks ebahuvitaval teemal ja seda nii, et  lugeja seda täiel rinnal naudib. Müts maha, ühesõnaga.


Aga

Nüüd ma peaks kirjutama veel paar rida iga loo kohta, aga kuna ma tahan selle arvustuse kirjutatud saada ja lugude üksipulgi  läbi võtmine käib mul mu joobeastet arvestades ülejõu, siis teen teistmoodi.



Mis mulle väga meeldisid


Illustratsioonid. Enda raamatusse sellises stiilis pilte vist ei tahaks, aga Belialsi teadusulme kogumikku need sobisid. 

Lood: "Raske piisk pilvest", "Maailmalõpuvalgus", "Ja aidaku meid jumal". Kõik kolm on 5/5 lood ja ka ülejäänud pole väga palju halvemad, ühe erandina, aga sellest erandist kohe...



Mis mulle üldse ei meeldinud

Esikaas on igav. Värvid on just täpselt grammijagu valed. Kõik on kuidagi täpselt vale. Ilgelt käib närvidele ü.s.  Aga maitsed-schmaitsed.

Lugu "See ei ole piip". No oli halb, oli, ja tuletas meelde, et antud kirjanik on suutnud kunagi üllitada jubedused nimega "Ashinari Kroonikad" ja "Existerion". See polnud hea meenutus. 



Kokkuvõtteks


Igati hea lugemine ja soovitan soojalt igale ühele, kel ulmepisik natukenegi veres on.


- Kalmsten, side lõpp