Teelahkmel

Üldjoontes jõudsin ma eile järeldusele, et see, mis on toonud mind kirjanikuna siia ei vii mind enam edasi. Et ma ei hakka siin ütlema, mida ma arvan hetkel oma senisest loomingust, sest nagu mulle kinnitati on arvamused, ka minu arvamus, subjektiivsed. Aga mul on sellest kõrini. Kõrini sellest hillitsetud sitast mida ma tootnud olen ja ma olen täis tahtmist kirjutada midagi muud. Midagi uut. Midagi teistsugust. Midagi paremat. Ma ei taha enam sellist "jutustame hea loo" jama toota. Persse!

Ei, ma tahan kirjutada midagi mis põhjustaks verejookse. Midagi, mis ärgitaks mõtlema. Midagi mis jääks, mitte ei ununeks järgmiseks Estconiks.
Et sisuliselt leidsin ma end teelahkmel - kas kirjutada midagi muud või olla edasi sitt kirjanik. Ja kui mul on valida, kas olla sitt kirjanik või lihtsalt sitt, siis kardan, et ma pigem oleks lihtsalt sitt. Vist.
Seega, võtan mõningase pausi. Koondan mõtteid. Ehk tuleb, ehk saan hakkama ja kui mu järgmistel aastatel ilmuvad sulejooksud on samasugused, kui senised, siis teadke, et andsin alla ja jätkasin samas pasas püherdamist. Alistusin.
Kui aga ei siis - fakk hell! - ma sain hakkama. Edu mulle. -Side lõpp

Kirjandusosakond: Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused ja muud juttu

 


Alustuseks


Juba 2004 aastast korraldavad Eesti Ulmeühing ja Kirjastus Fantaasia ulmejuttude võistlust. Seekordne oli siis järjekorras kurat-teab-mitmes.
Ausõna, ei viitsi arvutada. 

žüriisse kuulusid sel korral Eva Luts, Laura Loolaid, Andri Riid, Häli Kivisild ja Tõnis Andreas Hallaste. Osales 59 tööd.

Ja põhjuseks miks see mu blogis kajastub see, et ka sel korral õnnestus mul skoorida kaheksas koht ( ja palju tugevama looga 21-28 koht) ja seda mitte ainuisikuliselt vaid jagatuna Lüüli Suuki ja Piret Freyga,

 
                           Poosemas Täheaegade ja Lüüli Suukiga

Asjast

Igal juhul on mu leebema otsa nordic-fantasy lugu "Igaviku väravale," mille läbivaks mõtteks on mineviku teadmiste tallel hoidmine ja vajadus selle järele, nüüd loetav ja saadav kogumikus "Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused" ja seda siis koos paljude teiste lugudega.
Kui head need on  sellest annan ka kindalsti siin blogis teada, aga esialgu olen lugenud paberilt üle vaid enda loo ja Lüüli Suuki "Vikatimehe." Nende kohta võin sega kindlalt öelda, et on head lood. Ausalt. Üks ühte moodi, teine teist moodi.
Ülejäänutega tutvumne on seega praegu käsil ja kõrvetada pole veel saanud.


Aga

Möla mölaks ja seega - hankige endale "Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused" kas siis kuskilt raamatukauplusest või ca kaks korda odavamalt Kirjastus Fantaasa kodulehelt, mis asub SIIN.


Mis veel

Suisel Estconil õnnestus mul skoorida oma viies ulmeauhind, Stalker, ja seda siis 
Parima  lühiromaani kategoorias oma "Täheraua saagaga," mille kohta leiab veidi rohkem infot  SIIN.

Lisaks tiksub KulKas ja ootab rahastust mu järjekordne jutukogu pealkirjaga "Götterdämmerung." Pöialdume ja/või närime küüsi, eks ole. Või võtame hoopis rahulikult. Las tiksub.

Võin oma esimese jutukoguga,"Raske vihm" (Info SIIN) võrreldes selle kohta öelda, et tegemist on kas just parema, aga kindlasti tasemelt ühtlasema kogumikuga, kuna koondab see lugusid aastatest 2021-2023, samas, kui 2020 ilmunud "Raske vihma" vanim lugu oli alustatud aastal 2007 ...

Igal juhul, kui Kulka on heatahtlikult naeratanud, siis räägin sellest lähemalt. 

Lisaks on mul nüüd Instagram profiil #manfredkalmsten , kus jagan enda loomega seonduvat infi. Ei mingeid kassipilte ja imalaid muusikavideoid, ausõna. Jälgige ja eks ma jälgin siis teid ka... 
Seniks aga .. 


 -Side lõpp

Manfred Kalmsten

                Poosemas Joel "Metsavana" Jansi ja Meelis Kraftiga ning meie vastvõidetud Stalkeritega

Kirjandusosakond: Veri mäletab

Lyyli Suuk
"Veri mäletab"
Esikaas: Sirje Papstel
Fotoait, 2022
192 lk-d



Alustuseks


Kui autorile ütlesin, et ma selle raamatu vastu huvi tunnen, siis ta hoiatas mind, et tegemist on naistekaga. Kena. Paraku, ei saa ma eriti täpselt aru, et mis asi on naistekas. "50 halli varjundit" pidavat olema naistekas. Kena. Enamuse, mu tuttavatest naistest, arvates on see varjundiraamat naeruväärselt halb või miski, mis tekitab õigustatult okserefleksi. 

Seega - naistekas on raamat, mis on naiste arust naeruväärselt halb või tekitab õigustatult okserefleksi?

Ok, tundub lihtne, aga ... aga ... aga ... Robin Hobb, ka tema raamatuid nimetatakse ju naistekateks? Kas need ka kedagi oksele ajavad?
Ok, mind, hästi natuke, sest need on enam-jaolt minu jaoks üliigavad lapsukesest maailmapäästjaks kujunemise lood ja ma vihkan selliseid, aga see on juba mu isiklik kala ja ei tohiks kedagi huvitada.

Aga, probleem, et ka minu enda "Kaarnalaulu" on nimetatud naistekaks ... Ohtlik jää, millel kõnnin ühesõnaga.

Igal juhul, selle pika sissejuhatuse mõte on rahuliku südamega kinnitada, et ehkki romaani "Veri mäletab" on nimetatud naistekaks, ei aja see oksele, ega ole ka naeruväärselt halb.
Kas just täpselt vastupidi, sellest kohe järgnevalt, aga enne veel natuke möla. Andestust, palun.

Nimelt vastasin ma autorile, et kui tegemist on raamatu/jutuga, mis on vähemalt keeleliselt hästi kirjutatud ja loo endaga on ka kõik korras, siis suudan ma lugeda enam-vähem ükskõik mida peale moodsa skandinaavia noir-porno ning Agatha Christie'like krimide.

Ja nii ongi ning seega,..


Asjast ....


... ehk siis raamat on kirjutatud nii minu, kui ka paljude teiste jaoks üsna vastuvõetamatus mina vormi olevikuvormis ja vaata sellega on tõesti nii, et kui autor suudab mind kohe alguses teksti külge kinnitada, siis OK. Ma kulgen kaasa, aga see on selline harvaesinev võimalus.

Kuna lugu algas sellega, et keegi daame põgenes kuhugi varjatud pühamusse ja see oli keeleliselt heal tasemel kirjutatud, siis konksu otsa ma just ei jäänud, aga kaasa libisemiseks sellest piisas.

Tegelikult piisas isegi selleks, et taluda lehekülgi (mälu järgi) 30-100, mille jooksul asetleidnud tegevuse kohta võiks öelda isegi, et "palju kära ei millestki," ainult et seda va kära ka polnud. Oli heal tasemel kirjutatud, kuid paraku mitte just kuigi huvitav tants mõlema peategelase abiellumise ümber. Koosnes see peamiselt mõtteuitudest ja tegelaste tegevusetusest.

Ok, vahepeal küll jahmerdati väljavalituste, võitlusõpetajate ning valitsusasjadega, aga tee mis tahad, see ei pääsenud mõjule ning see armastusliin kulges alguses suti liiga kiretult, Polnud nagu sädet, mille lõõmama löömist oodata ja ehkki mulle meeldib VÄGA kui tegelased mõtlevad, teeb küll küllale liiga küll.

Soovitan seega Suukil karmimat toimetajat või kriitilisema meelega testlugejaid kasutada, sest minimaalselt neljandiku sellest mõtteuitude pudrust ja kapsast oleks saanud ja olekski tulnud välja rookida. Et kuni tajutava piirina aitab tegelaste mõtete edasiandmine tegelaskujudele liha luudele kasvatada ja neid täieõiguslike homo sapiensidena esitada, aga ... jah, nagu öeldud  - küll teeb .... 

Veel ühe miinusena toon välja, et ehkki meile kirjeldati pühendunud põhjalikkusega neidsamu tundeid ja tundmusi, siis maailmakirjeldusi, miljöökirjeldusi jms jäi väheks.
Et ma tõesti ei mäleta, kas neid oli esimesel 30-l lehel rohkem, aga siis see mind veel ei häirinud.
Umbes leheküljed 30-100 ongi selle raamatut Achilleuse kand, sest ma mõtlesin sügavalt, et kuidas lootustandvale autorile võimalikult vähepatroniseerivalt selgitada lausete tempostamise põhi- ja algtõdesid, kuni ... 


Läks järsku huvitavaks


Kuskil leheküljel 100-115 ma juba avastasin, et lugu pole enam lihtsalt hea lauseseade ja rikkaliku sõnavara baasil kirja pandud miskisugusus, vaid on juba huvitav.
Peategelaste suhtesse oli siginenud kirge. Lausete tempo on olukorrale vastavalt kiirem või aeglasem. Dialoogid veenvad ja kuna tegelaste vaheldumine ka loomulikum, siis tundus, et autor on jõudnud lõpuks sinna, millest ta tegelikult tahtis jutustada.
Lugu edenes, maailm ja kogu elementalismi teema, mida kahjuks oli liiga vähe, sai endale mõtte ja üldse ... Viimased 50 lehekülge oli juba põnev.
Nii põnev, et lugesin tapvalt eredas laelambivalguses kuni lõpuni ja olekssee vaid ilma selle kuradi epiloogita lõppenud, siis mu käsi ei väärataks hinde andmisel, aga .... 


Kokkuvõtteks ....


.... Oli tegemist laheda, ehkki natuke liiga taustale jäänud omamaailma ja keeleliselt heal tasemel raamatuga, millel oli kahjuks liiga pikk käivitusperiood ja - sorry - aga minu jaoks ka äärmiselt halb epiloog, mis mõjus hästi kaasavedava proloogi vastandina.

Aga ok, pole(!) tegelikult minu või meie asi otsustada, kuidas autor on tahtnud oma lugu jutustada, vaid hinnata ja muljetada, kuidas see tal õnnestunud on. Ja ma ütleks, et kuna ma just lõpetasin, siis üldmulje oli rohkem kui postiivne.

Et hindaks seda viie punkti skaalal neljaga, aga ... Tänu sellele pikale veninud abiellumise ümber tiirlemisele ei taha nagu niisama nelja panna ning seega lisan, et see on tegelikult avansi korrras neljaks ümardatud 3,75.

Nagu ausalt, usun siiralt, et sellelt alasilt on veel kõvemat rauda tulemas, aga esialgu ... jäägu miinusega neli. Pika miinusega neli.


- Kalmsten, side lõpp

Jutuvõistusest, igavusest ja pohmaka tõttu suuremate emotsioonideta

Asjast


Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia koostöös toimunud jutuvõistlus toimus siis mingi kurat teab mitmendat korda.

Lugusid läks teele kaks, millest üks, see parem lugu, maandus kuskil määramatul 20+ kohal ehk ei jõudnud teise vooru ja teisega skoorisin kolmanda kaheksanda koha läbi enda jutuvõitstlusel osalemiste ajaloo.

Rõõmustada - pigem mitte. Nutta - kah pole pointi, punktid ja kohad juba ammu langenud ja jagatud.
Pigem on mul sutike hea meel, et esikümnes oli nii mitu "tundmatut nime." See näitab jutuvõistluse olulisust võib-olla rohkem kui miski muu. Fight me!


Aga, see selleks. Tänud lähevad korraldajatele ja punktijagajatele ( mu klaver keeldub katusega z-i tegemast) ning mu testlugejatele ning loomulikult ka Atsule "Igaviku väravale" tehtud õigekirjastus-toimetustöö eest.

Fun factina läheb kirja, et olen võitnud Stalkeri kolme jutukale saadetud looga. Kaks neist siis kaheksanda koha ja üks ming 19-22 koha lugu. "Kaarnalaulu" kolmikusse kuuluv lugu "Aekadioni pärand" jäi ühe punktiga alla Belialsi jamaloole, aga see selleks. 

Eks näis, kuis järgmine aasta läheb. :D


Tulemused kah

(Koht, pealkiri, punktisumma, autor)

1. Vennad nüüd kokku said! 36 Andrei Samoldin

2. Kuningatütre vari 26 Tim Hornet

3.-4. Mobilis in mobili 25 Jaagup Mahkra ja Joel Jans

3.-4. 0,01% 25 Marek Liinev

5. Ajastutruudus 24 Martin Leis

6. Gurmee tee 17 Kristi Reisel

7. Kullake 16 Karri Tiigisoon

8.-10. Pööriöö 14 Piret Frey

8.-10. Vikatimees 14 Lüüli Suuk

8.-10. Igaviku väravale 14 Manfred Kalmsten

P.S. Foto ja auto by Metsavana

Lugu ja tegu: Götterdämmerung - Jumalate Hukk

Alustuseks 

.... ehk annan teada, et mu uus ja minu tavapärases mõõtkavas ikka ülilühilugu avaldus siis tuliuues Reaktoris ja loomulikult täiesti tasuta ja igasuguse reklaamivabana lugemiseks nagu kogu ülejäänud ajakirigi. Lugeda saab seda lugu siis SIIT.

Loost ...

...ehk järgnevat teksti võtta, kui autori ees- või muidusõna.

Tunnistan ausalt, et minu algne idee oli kirjutada üks n-ö. põhjala western, ehk segu 19 sajandi Eestist ja siin askeldavatest karmidest jumalatest ning muudest ringi paterdavatest monströössustest. Aga juhtus nagu ikka, ehk siis tahtsin parimat, aga hälbisin nagu alati ning juba üsna alguses muteerus lugu mu peas nii põhjalikult, et kella üheksa ajal õhtul lihtsakoelise northsternina alanud tekst oli kella viieks hommikul muutunud milleksksi hoopis paremaks ja sügavamaks. 

Probleem, mille ma mõni päev hiljem tuvastasin seisneski selles, et lugu oli nii-öelda nii sügav, et ma ise ei suutnud enam täpselt aru saada, et mida ja fakki ning kas üldse, eks ole. Niisiis, esimese asjana kaotasin sügavuse ja asendasin sisuga. Siis struktueerisin ümber, andsin lonkavale loogikale kargu, mudisin veel siit ja sealt ning sidusin meelevaldselt kokku seotud seosed päris seosteks ning jäin ja olen tulemusega sigarahul.

Ja nagu mulle kombeks, ei oska ma tulemust muud moodi žanriliselt liigitada, kui paigutada see järjekordselt nordic-fantasy nimelisse paljuütlevasse kastikesse. Aga olgu, see selleks, ehk - loetagu Reaktorist ja Reaktorit!

Plaan ...


...et lugu sai küll äge ja puha, aga paraku kohtusin ma ühe oma testlugejaga, kes teatas mulle tere asemel ja hilinenud tagasisidestusena kohe ning resoluutselt, et: "See liin seal ei tööta! Pole usutav!"
Kliinilise hälvikuna kohmasin vastuseks midagi stiilis, et "Noh-jah, aga paremini vist ei saagi, sest põhjused." ja lisasin lõppu: " ... aga ma ei välista, et ma selle pikemaks kirjutan."

Ja kui õlled joodud, siis astusin ma kodu poole ning juba Reaktori postkasti suunas teele saadetud lugu hakkas mu peas uuesti elama. Eellugu muutus värvikamaks, kesklugu väändus ja määndus teistsuguseks ja tekkis ka uus lõpp ja veel ühtteist ning kogu mu puhkus läks põhimõtteliselt lamatisteohtu trotsides klavituuri klõbistamise alla. 

Selle tulemusena on siis valmimisjärgus julmalt põhjala mütoloogiaga mängiv ja omavahel kisklevate mütoloogiliste peletistega täidetud lühitromaan.
Ei, see ei ole see sama lugu pikemalt välja kirjutatuna, ehkki suuremaid ja väiksemaid kokkulangevusi on, vaid ikkagi midagi uut ja ilmub see siis mingil kujul kunagi ja kusagil. 


Varia

Ülaoleva pildikese valmimiseks piitsutas Metsavana oma uut suurt sõpra, MidJourneyt, aga kuna MidJourney on veel suti tuutu, siis pidi korraks sekkuma veel Eero Viljandist, kes Sleipnirile puuduolevad jalad külge kleepis. Tänud ja õlled teile. 
Alumise pildi autor on samuti MidJourney, kes arvas, et laua taga istuv kaabuga mees ja laual lebav revolver peaks pildil välja nägema kuidagi niimoodi.

Ja kuna üks testlugeja ütles, et mu loo fiil on sama, mis alloleval videol ning ma ise seda seetõttu terve loo viimistlemise aja non-stopina kuulasin, siis jagan ka seda.



- Kalmsten, side lõpp.