Kirjandusosakond: Musträstas

"Musträstas," Maarit Leijon
Tõlkinud: Arvi Nikkarev
Esikaas ja illustratsioonid: Meelis Krošetskin
Kirjastus: Skarabeus, 2022
284 lk-d





Alustuseks


" OOOOOO...." tahaks ma öelda ja venitada selle oo-tamise nii pikaks, et terve ekraan seda täis oleks, aga ... annaks see edasi tegelikku emotsiooni? Mu vaimustust? Üldse midagi peale ilmselge vihje järjekordsele meeltesegadushoole?
Vaevalt, eks ole. Või kui siis aint seda va viimast - meeltesegadust.
Seega, jätame, piirdume juba ülal kirjapandud kuue o-ga ja katsume asja natuke mõistlikumas vormis edasi anda.


Üldiselt


Esiteks, mu senine kogemus Soome ulmega piirdus ühe kogumiku ja ühe romaaniga. Romaan mulle enam-vähem meeldis, aga jutukogu kergitas küll enesehinnagut, mõttes, et kui see on parim, mis Soomel pakkuda on, siis on sealse ulme näolt tegemist küll kohaliku ulme suurema venna, ent sellise ... äbarikumat tüüpi suurema vennaga. Sellise, kelle peale heatahtliku põlgusega ülalt alla vaadata. Vat nii... 

Ja nüüd tuli siis keegi Maarit Leijon, kes elab ja kirjutab Soomes ja virutas asjad hoobilt pahupidi, sest teist nii head kogumikku pole ma aastaid lugenud. Nagu ausalt. Lood on kõik erinevad, ent klapivad üksteisega ja sulanduvad kokku üheks pikaks verest, hirmust, valust ja/või spermahõngulisusest täidetud lugemiselamuseks ja kui viimane lugu otsa saab, siis...
Siis on siiralt kahju, et läbi sai.

Juba esimese loo peategelanna juhatab sisse ka järgmiste lugude peategelas-tšikid, kes on sellised ... katkised, omade traumade ja agendadega.
Aga samas, vähemalt minu jaoks nii mõistetavad kui ka kaasaelatavad. Sellele lisaks on neil üks ühine nimetaja - nad on, raisk, huvitavad. Ühegi puhul ei teki hetkekski mõtet, et tema eesmärk ei morjenda mind vähimalgi määral, ei, autor oskab lugejat tegelase külge naelutada ja mingit lahtirappumist lugude pööretes ei toimu. Esmaklassiline.


Lugudest, aga lühidalt


Südametu - Vampiirižanris midagi vähegi uut ja huvitavat kirjutada on raske. Tean, sest olen seda ise korra üritanud (ja vist isegi õnnestunud) ja Leijon saab sellega samuti hakkama. Ei mingeid etteheiteid ja tegemist ei ole üldse kogumiku tugevaima tekstiga! 

Öö - hämar ja põnev, valus ja hirmus ning see lugu oli see hetk, mil tajusin täie kindlusega, et olen selle raamatu näol sattunud kullasoonele.

Must vürst - Geniaalne. Lahe tegevuskeskkond, omalaadsed tegelaskollid ja näpuotsaga ajalugu ning kulbiga seksi, vägivalda ja draamat. Minu lugu number üks.

Viimane sangar -  Ei saa öelda, et võmmitööromantika päris minu pärusmaa oleks ja seda eksootilist idanaabrireaalsust ja ühiskondlikku hoolimatust mäletan ma veel 90-e aastate Tallinnastki. Soomlasele vbla erutav, minu jaoks.... midagi muud. Ütleme nii, et lugu kiskus mind pidevalt tagasi oma noorpõlve hämarate radade poole. Mitte, et ma telepaat, politseinik või organitöötaja oleks olnud, ei, lihtsalt ... atmosfäär ja üleüldise minnalaskmise hõng olid niivõrd tugevad. 
Tegemist ongi minu hinnangul paremuselt teise looga selles kogumikus.

Musträstas - Ajaloolise ainesega ja kogumiku nimilugu, mis oli minu hinnangul kogumiku nõrgim. Mitte, et kaasa poleks tõmmanud või külmaks oleks jätnud, ei, kordan, selliseid lugusid siin raamatus polegi. Lihtsalt, oli väga hea, aga mitte nii hea kui eelnevad. 


Lõpetuseks

Lõpetuseks tõden, et alguses sai nii palju jahvatatud, et mul polegi lõpetuseks midagi öelda. Seega...

 
- Kalmsten, side lõpp

"Täheraua saaga" lahkamisaruanded ja natuke muud juttu

 

Niisiis, praeguseks on minu viimane võsuke, nimega "Täheraua saaga" (olen kirjutanud sellest natuke SIIN) juba  jupimat aega  raamatupoodide riiulitel laiutanud ning inimeste kodusesse seigelnud ja seega aeg väikeseks kokkuvõtteks.

Esimese asjana tuleb tunnistada, et lühijtutustusest "Valrafn" lühiromaaniks kosunud "Täheraua saaga" on üllatavalt hästi vastu võetud. Seda kohe päris ausalt. Pidasin seda lootusetult nišikraamiks, milleni tuleb lugejaid kättpidi vedada ja seejärel nende pettumust väljendavas reaktsioonis omakorda pettuda. Fun fact on muidugi see, et täpsemalt seda nišši määratleda ei suuda ma siiani... 

Aga ei, hinded ja muljed siit ja sealt hoopis kinnitavad, et see saagade ja muinasjuttude pool piidlev ja neile autori poolt ette ja taha kummardusi tegev kirjatükk läheb inimestele korda ja peale küll ning seega võtan endale meelevaldse õiguse noppida siia mõned katked raamatule kirjutatud arvustustest.

Lisan, etteruttavalt ja rahustuseks, et noppisin välja ainult avalikest blogidest jms pärist arvustused. Kinniste gruppide postid ja omavahel öeldud kraam jääb puhtal sinna kuhu see kuulub, ehk siis kinnistesse gruppidesse ja omavahelisusesse.

Ent see pole veel kõik -  kuna Täheraua Tartu kirjanike maja esitlusel tehtud video läks 13-le reedele omaselt pekki, siis jagan hoopis mitteametlikul esitlusel tehtud videomaterjali, kus minu küsitlejaks on Kääramees ja kus tuleb natuke juttu nii saagadest, "Täheraua saagast" ja ka paar sõna minu edasistest plaanidest.


                         

Videosalvestus Ulmeklubi "Bolgraavia" ja Era-Kultuuriklubi "Moldaavia" koostöös toimunud "Täheraua saaga" mitteametliku esitluse intervjuust.

Kordamine on tarkuse ema, ehk siis sisututvustus:


Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit...
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud...
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks...
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe...
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad...



Lahkamine:


Loterii (kolm): "Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu." Goodreads (Seili): "Igatahes kes ei karda verd, intriige ja noh igat masti erootilisi stseenikesi siis andke tuld! Väga selline ma ütleks teistmoodi ja värskendav vahelugemine tavapärasele."

Reaktor (Elar Haljas): "Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku."

Loterii (Väga väga naine): "Väga omamoodi raamat. Ma ei ole vähe lugenud, ausalt, ent ma ei mäleta, et midagi samasugust ette oleks tulnud." 

Tilda ja Tarkanid (Tilda): "Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev."

Goodreads (Jaagup Mahkra): "Lugesin kahe ja poole tunniga läbi. Igati suupärane amps, vanade saagade hõngu oli tõesti tunda. "

Bukahooliku märkmed: "Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema."

Pärdikute Päevaraamat (Rents): "Läheksin suisa nii kaugele, et ütleksin, et struktuuriliselt on see minu jaoks kindlasti tema parim lugu, ülesehitus oli hästi paigas, nii et lugu jooksis äärmiselt sujuvalt.
"
Lugemisoovituste blog (Tiina Sulg): "Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat."

Reaktor (Kalver Tamm): "Olen ka varasemalt Manfredi tekstidest kirjutades ära märkinud tunnet, et teda köidavad pigem ideed, miktte nende pikk ja põhjalik lahtikirjutamine. Maailm tema enda peas on suur ja lai ning paari täpselt sihitud lausega visandab ta selle maailma ka paberile."

Goodreads (Astra Schults):  "Kuna ma pole Skandinaavia saagasid lugenud, meenutas see teos mulle enim “Iidsete aegade lugusid”.

Tallinna keskraamatukogu blogi (Reet Ojasoo):  "Raamat on õhtuseks, pimedaks ja külmaks ajaks ülipõnev lugemine, pisut õudne ja müstiline. See sobib kõigile neile, keda köidavad põhjamaiste müütide ja legendide stiilis jutustused." 

Kirjanduslik päevaraamat (Oskar Helde): "Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida."

Mööda Netti (Ingvar Sedman)  "Et juba esimestel lehekülgedel voolab verd ja purskub seemnevedelikku, tähendab, et vagatesmist ja lihasuretamist ei tasu siit raamatust otsida. Küll aga leiab siit saatusele julget vastuhakku ja pööraseid elutee käänakuid." 

Digital Nerdland (KJR): "Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel."

Goodreads (Tõnis Hallaste):"Ent loo tugevused on jätkuvalt need, mis panevad autorist mõtlema kui huvitavate juttude garantiist. Kui mõtlen Kalmsten, mõtlen: kvaliteet meie ulmes."



Lõpetuseks:


 - Et siis nii on lood ja minu siiras tänu kõigile, kes on vaevunud lugema või veel enam, oma mõtteid kirjasõnaks raiuma. Lisatänud lähevad hõumidele ja ansamblitele Falkenbach ja Otyg, kellede muusika saatel ma nii "Valrafni" kui "Täheraua saaga" paberisse raiusin. Tähh.


- Side lõpp, Kalmsten



Ülaoleva sisupildi autoriks Liis Roden ja aloleva esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin:


Bio:


"Täheraua saaga," Manfred Kalmsten 

Kirjastaja: Kirjastus Fantaasia (2022)

Sari: Orpheuse Raamatukogu

Toimetaja: Kati Metsaots

Toetas Eesti Kultuurkapital.

Kirjandusosakond: Muinaskuningas

                                   

Maniakkide Tänav "Muinaskuningas"
Kirjastus: Lummur, 2022
Toimetaja: Külliki Kask
Illustratsioonid: Meelis Krošetskin
192 lk



Alustuseks


Mul on siiras huvi kodumaise kangelasfantaasia vastu ja seetõttu jõudis ka „Muinaskuningas“ mu lugemislauale eelisjärjekorras. Tunnistan kohe ausalt ära, et ma pole suurem asi ManT-i loomingu fänn, aga nii umbes kord nelja-viie aasta tagant annan ma ta loomele jälle ühe võimaluse, et ehk on hea.
No ei olnud ka seekord või õigemini – seal oli lugu, mis oleks ideaalselt töötanud lühijutu-lühijutustusena. Et lugu jätta üldjoontes samaks, aga kaks kolmandiku kogu võitlusmöllust, ja sellest see raamat 90% ulatuses koosnebki,  oleks tulnud käeseljaga üle lauaääre pühkida ja allesjäänust pool enne avaldamist välja rookida. Et kõik need kõnglased ja käojaanid ning kurakäe toonekured – neid oli tüütult ja mõttetult liiga palju ning enamgi veel.
Aga katsume, oki, lõhestagemgi juuksekarvu...


Miinustest


*Raamat on taotluslikult kirja pandud sellises,  eelmise vabariigi muinasajavõitluskirjandusele sarnanevas stiilis, ja antagu mulle andeks aga ma ei saa selle vajalikkusest aru. See ei anna ju edasi 1000 aasta tagust pseudo-muinasaega?
Mitte vähimalgi määral. Pigem tekitas küsimuse, et kas kirjakeele arenemine on siis tõesti nii halb nähtus, et seda igal võimalusel ignoreerima peab. Et must valesti aru ei saadaks – mõni arhailine väljend siin ja teine seal oleks igate vinge ja sobiv olnud, aga igasugu unarsõnadega ülekülvatud tekst oli parimal juhul kohutavalt tüütu lugemine. Eriti dialoogid, mis manasid silme ette eidekesed kuskil Võromaa laadapäeval.

*Võimetest ka. Peategelane Hüüp on haldjavahetis ja seetõttu omab ta ka erivõimeid ja maailm kus tegevus toimub vajab ka erikohtlemist – olgu siis tegemist soo (Soost hiljem eraldi!) või hiiega. Lihtsalt, kogu seda mälli oli liiga palju ja selle suure kulbiga lugejale serveerimine oli sooritatud hindele halb. Lihtsalt, mul oli sest vanaaja supermehest kõrini juba enne kui raamatu esimene neljandik kätte jõudis ning paar korda oli mul tõsine(!) tahtmine raamat vastu seina visata ning lugemine katki jätta.  Sama teema oli igasugu odade hingede, umbluuluu kontide, surnuvarjude ja muude ohrviandidega, mida igal sammul kuskile külvama pidi. Küll teeb küllale liiga küll, ausõna.

*Lugu ise oli laias laastus üks otsatu möll, kus autor üritas punnitada et iga järgnev madin oleks veel võllim kui eelmine, aga läks nagu kohe alguses põhja vajutatud gaasipedaaliga ikka reeglina(!) läheb, ehk siis kui alguses veel kuidagi oli, siis mida edasi, seda tüütum kogu see aina enam ja enam arvutimängu ümberjutustusele sarnanev kemplemine oli. Seda hetkeni, mil ma enam ei üritanudki seda sarnasust eirata või siis sellest mööda vaadata.

*Parravana või mis-tand-oligi. Et sellel kollil oleks võinud natuke rohkem lugu olla, kuna kahtlused tema motiivides tekkisid mul juba alguses ning samuti moodustas ta koos sooga selle tandemi, mis mind raamatust vaat et väevõimuga läbi viis.


*Niigi pinnapelasete tegelaste vaat et aseksuaalsus. Ausalt, nagu kui korraks murueide embamine  välja arvata, siis oli kogu tegelaste seksuaalsus asendatud tahtmisega kellelegi molli kütta, ohvreid tuua või varandust kokku ajada. No ei ole usutav. Mkm.
Ma ei ütle, et kogu aeg peab mingi tahaajamine olema, aga viide siin või seal, või vihje sinna või tänna... Kuluks ära.
Saati kui arvestada, et ManT on kirjutanud Erektorisse väga-väga laheda fantasy-porri „Kuidas vabaneda kassinahast?“ Loetagu parem seda, see on hea.


Pluss

*SOO! Põmst oleks kogu suurem fantasy-möll võinudki piirduda laias laastus sooga, sest selle ja Soovanaga seonduv oli tõesti lahe ja nagu ma juba ütlesin – oleks tegemist olnud lühivormiga, oleks see ilusti kogu loo ära täitnud.


Lõpetuseks

On juba varemgi öeldud, et ManT-i tegelastele meeldib ettejuhtuvaid olukordi mustkunstniku kombel ja  vajalikul hetkel torukübarast jäneseid välja tõmmates lahendada ning see ei ole tegelikult hea lähenemine.  Loo alguskolmandik võiks(!) seada siiski maailmale mingid piirid, et mis asjad on võimalikud ja oodatavalt ootamatud ja mis asjad mitte. ManT sellest mõttes lugu ei pea ja seega saan nüüd jälle neli-viis aastat
rahulikult oodata, enne kui veel mõne tema üllitise kätte võtan.


Kas ma soovitaks seda lugeda:

Lihtsalt paljulugeval inimesel – Mitte nii väga. Liiga arvutimäng.
Fantasy-fännil - Vabalt, kas või juba selle mainitud soo pärast. Aga, suhtuda juba ette reservatsioonidega.
ManT’i loomingu fännil – Kindlasti! Tüüpiline Maniakkide Tänav oma heas  ja halvas 

Kirjandusosakond: Täheraua saaga

                                   
"Kalmstenil on õnnestunud väga hästi jäljendada viikingisaagade igavust"

- Raul Sulbi,  Õlleministeeriumis, aastal 2022

Ehk siis...


Nii, raske südamega annan teada, et minult on taas midagi ilmumas. Ehk siis järgnev on häbitu promo ja ma palun seda just sellisena võtta.
Raamatu ilmutajaks on kirjastus Fantaasia, sarjaks on Raul Sulbi kureeritud "Orpheuse raamatukogu," ülaloleva esikaanepildi tegi Meelis Krošetskin ja illustratsioonid (allpool kompana) tegi seekord Liis Roden. 
Ilmuma peaks see veel sel aastal nii et ... varuge veel natuke kannatust.



Jaagup Mahkra: "Minu arust pole mõtet üritada kirjutada uut "Sõrmuste isandat."
Kalmsten: "Ma üritangi kirjutada paremat "Murtud mõõka." 

- Dialoogikatke Õlleministeeriumi eest, 2022


Misasi siis...


Nime "Täheraua saaga" kandva kurja ja põhjamaise lühiromaani näol on siis tegemist minu aupakliku kummardusega põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele. Olen nimetatute, eriti esimeste, suur austaja olnud maast madalast ja õnneks on mul ka väga hea sõber, kes seda vaimustust jagab. Jah, Kääramees, jutt käib sinust.
Igal juhul tuligi mul kuskil 2021 aasta lõpul idee kirjutada midagi peamiselt mulle ja juba mainitud isikule.
Et lihtsalt, selline, peamiselt siseringile mõeldud ja saagasid jäljendavas stiilis mõeldud lugu, mille tulemusel sündis siinolevast veid enam kui kaks korda lühem lühijutustus „Valrafn“.
Juhtus aga see, et lugu hakkas mulle tohutult meeldima ja ma leidsin, et see oleks väärt laiemat auditoorimit, kui lihtsalt mina või minu siseringi inimesed ning kuna testlugejate tagasiside oli ka ootamatult positiivne, siis leidsin, et OK, ma mudin seda pisut. Et toon sisse rohkem enda käekirja, paar kõrvaltegelasliini ja kirjutan seda üldse pisut n-ö. ilukirjanduslikumaks.

Aga teame ju kõik, mis juhtub kui lumepall veerema lükata. Jep, teame. Ja nii läkski, et „Valrafn“ muutus rohkem kui kaks korda pikemaks „Täheraua saagaks.“
Endiselt jäin truuks oma katsetele saagasid jäljendada, endiselt jäi lugu ise laias laastus samaks, aga... See ei ole enam sama. Midagi sündis ja midagi hävis muutmise käigus ja seega ei ole „Täheraua saaga“ all enam tegemist ainult kahele inimesele mõeldud looga, ega ka mitte siseringile mõeldud looga, vaid ehkki tegemist on siiski nišškirjanduse niššiga, on selles pretensioonikust, et olla enamat.
Vat nii...


 -Kalmsten, side lõpp.

Lõpetuseks muusikat ka. 

Kirjandusosakond: Saskia läheb metsa

 

Häli Kivisild

„Saskia läheb metsa“

Kirjastus Fantaasia, 2021

222 lk-d

 

Ma olen kindel, et kui ma poleks sõltumatustest allikatest kuulnud, et tegemist on äärmiselt hea romaaniga, siis oleks see lugemata jäänud. No et ma pole kunagi suurema asi noortekate fänn olnud ja raamatu pealkiri ja esikaas (rääkimata tagakaanetekstist) olid ka sellised, et pigem „ei“, kui „ja.“ Lisa-motivatsioonilõhestaja oli veel see, et sama autori kirjutatud ja jutuvõistlusel esikohale tulnud lugu ei kõnetanud mind kohe üldse. Aga, pika hamba ja eelarvamusega, ent siiski, võtsin selle „Saskia...“ siiski ette.

 

Tunnistan ausalt, et mind lummas autori käekiri algusest peale. Samuti lummas mind see, kuidas kolm lugu olid kindla käega kokku põimitud ja ainuke asi, mis segas mul selle teose täiel rinnal nautimist, oli see, et – nagu juba öeldud - ma pole iial moodsa noortekirjanduse fänn olnud.

 

Et Kakspealohe ja Nösliku (No mida nime?!) lugu tundus ikkagi liiga lapsik, ehkki ma saan aru, et see oli mõeldud 12 aastasele Liinale jutustamiseks. Paraku ma veel(!) mäletan, et 12 aastaselt olin ma juba sukeldunud traagilistesse ajalooromaanidesse ning ulmesse ja nimi Nöslik oleks mus okserefelksi esile kutsunud.

 

Et Kaskpealohe eneseohverdused olid küll, jah, traagilised, aga see oli selline lastele suunatud lahjendatud kraam. Mitte, et ma siit nüüd mingit erilist grim-darkilikku veristamist oleks oodanud, ent pigem oli see selline leebem, aga mitte Grimmi muinasjuttude kanti lugu, ehkki taotlust paistis nagu olevat. Ok, lõpetan selle osa enne kui päris segast peksma hakkan ja lausun vaid, et eelneva tõttu tundubki mulle, et ehkki Saskia ja tema perekonna loo dramaatilisus oli suunatud teismelistele, siis meemäkrade ja Kakspealohe oma jälle eelteismelistele. Ah, vahet pole. Vänderdas nende kahe sihtgrupi vahel, mis ta vänderdas, ent lõpule ta kenasti jõudis.

 

Hea raamat oli kokkuvõttes. Ja justnimelt eelpool mainitud kaks tehnilist aspekti ei võimalda mul sellele alla viie palli anda, ehkki kümnepallisüsteemis oleks see hinne 9/10.

 

Mis aga peamine, tegemist on uue ja rohkem kui lootusandva autoriga ning seega jään huviga järgmisi teoseid ootama.