Friday, October 22, 2021

Kirjandusosakond: Manfred Kalmsten "Kaarnalaul"

 


                                 Esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin



Milles asi?


Et siis jälle on aeg. Aeg anda teada, et  jälle on minu sulest ilmunud uus, seekord kolmest fantasy-loost koosnev ja ühtede tegelaste tegemisi käsitlev jutukogu, mille koondnimeks siis "Kaarnalaul". 

Ilmub see Kutluurkapitali toetusel,  Kirjastus Fantaasia lipu all ja sarjas Orpheuse raamatukogu





Foto autor Jaana Muna


Kes ma olen?


Endiselt olen Manfred Kalmsten. Endiselt selline boheemlaslik tüüp, kes ei kujuta endast tänapäeva kiires maailmas just kõige mõistlikumat elukat. Töötan ja õpin, loen ja kirjutan ning veini juua meeldib mulle ka.

Olen senini avaldanud jutukogu "Raske vihm", milles peituvatest lugudest kolme on peetud ulmekirjandusauhinna Stalker vääriliseks.  Endast ja jutukogust "Raske vihm" olen pikemalt kirjutanud SIIN. Stalkeritest SIIN. Samuti võib minu isikust selgemat sotti saamiseks lugeda minuga tehtud Reaktori intervjuud.

 

Misasi siis?


Juba maast madalast on mind paelunud põhjala saagad ja antiiktragöödiad ja seetõttu üritasin järgi aimata nii esimest kui teist ehk siis siduda „Kaarnalaulu“ kokku elemente mõlemist, samal ajal ikkagi nii-öelda iseenese kirjanduslikule joonele kindlaks jäädes.

 Võibki kokkuvõttena öelda, et see on kristallkarge hävinguliste eluteede lugu ehk siis lugu reetmisest, kättemaksust, hävingust ja armastusest.



Tehnilisest aspektist


"Kaarnalaulu" tegevus on jaotatud kolme, üksteisega seotud loo vahel, millest esimene, läbiva teemana armastust ja kättemaksu käsitlev "Aekadioni pärand", jõudis Kirjastus Fantaasia ja Ulmeühingu Jutuvõistlusel küll teise vooru, kuid jäi napilt, vist kahe punktiga, esikümnest välja.
Selle eest saab seda aga kuuldemänguna kuulata 01.12.21 "Tumedate tundide" saatest. Vähemalt plaan on hetkel selline. 

"Aekadioni hukk" viib meid "Aekadioni pärandi" tegevusajast kolmkümmend aastat varasemasse aega ning "Aekadioni viimane vereliin" jätkab sealt, kust "... pärand" pooleli jäi.

Viimased kaks on siis igal kujul varem ilmumata lood ja "Aekadioni viimane vereliin" ei läinud isegi testlugejatele laiali, sest muidu need raiped ei viitsi ju raamatut lugeda. Nali. Ha-ha.




Sisupiltide autor on Liisa Berezkin


Kuidas tuli?


Tuleb tunnistada, et oli raske. "Kaarnalaulu" esimesed kaks lugu on mu senisest loomest kõige suurema vaevaga välja koorunud. Mitte, et kirjutamine ise oleks vaevaline olnud, ei, kõigi kolme loo puhul tundsin ma kuidas miski mind tagant kannustab. Lühiromaani "Aekadioni hukk" kirjutasin ma umbes nädalaga.
Ma ei ole elus ees nii pikka teksti nii kiiresti kirja saanud. Tundsin lihtsalt kirjutades, et see mida ma loon on hea, et see on kuradi hea, ja ma pean selle kirja saama, enne kui see müstiline taganttõukejõud minus lahtub.

Aga, sellel oli muidugi oma hind. Olin peale kirjutamist täiesti soust. Justkui energiast  tühjaks väänatud. Ja nii umbes kaks päeva. Aga see eest olin täis rahuolu. Teinekord lihtsalt tunned, et see mida sa teed on kuradi hea ja "Kaarnalaulu" lugusid kirjutades oli see tunne läbiv.
Kolmas lugu tuli eelnevatest kergemalt, kuna kõik niidid olid juba mu peas olemas. Tuli need lihtsalt ajusagaratest välja kraapida ja paberile kokku siduda ning ma ei mäleta täpselt, aga üle kolme-nelja päeva ma tüviteksti kirjutamisele ei kulutanud. See on ka kiire tulemus, muuseas.




Ja lõpetuseks

Tuleb tunnistada, et see raamat poleks teoks saanud ilma paljude inimeste läbiva toetuseta ja seetõttu lähevadki tänusõnad nii toimetajate, illustraatorite, testlugejate, lugejate-arvustajate  kui ka sõprade-tuttavate aadressile. Nimesid nimetama ei hakka, kuna te teate isegi, kes te olete. 
Suured tänud.



  - Kalmsten, side lõpp. 

Tuesday, July 20, 2021

"Raske vihm" ehk minu kolm Stalkerit






 


Kõigepealt - mis asi on Stalker?

Stalker on Eesti Ulmeühingu poolt välja antav auhind, mida on välja antud 1998 aastast ning mille saajad otsustatakse lugejahääletuse teel.


Teiseks - mis asi on "Raske vihm"?


"Raske vihm" on mu 2020 aastal kirjastuste Fantaasia ja Täheveski poolt välja antud ja "Sündmuste horisondi" nimelises sarjas ilmunud jutukogu.
Kuna mul on tegelikult juba tehtud raamatut ja natuke ka mind ennast tutvustav promopostitus ja see on SIIN, siis mõtlesin algul seda täiendada, aga... Krt, ma blogin ni harva, et võin blogitäitmise üllal eesmärgil ka enesepromo postitusi teha. 

Alustagem siis ja sellest, et veidi vähem kui aasta tagasi ilmus mu esimene jutukogu "Raske vihm" ja nüüd on kõik selles olevad lood Stalkeri hääletuselt läbi käinud.

Tulemus on hea, sest ehkki kategoorias "Parim antoloogia või kogumik" pidi mu "Raske vihm" peale ränkrasket heitlust alla vanduma Raul Sulbi koostatud antoloogiale "Eesti ulme XXI sajandil", on ka teine koht siiski mainimisväärt tulemus.

Selleaastane Stalker aga tuli ja seda täiesti oodatult "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategoorias ning loomulikult loole "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus".
Minu jaoks on see samas natu-natuke kurb kuna pean kogumiku lipulaevaks siiski alternatiiv-ajaloolist fantasy-lugu "Murtud süda", aga see platseerus alles kohale number kolm.

Mitte, et mulle "Vampiiriprobleem..." ei meeldiks. Meeldib, väga. Aga ma n-ö. ei armastanud seda, kui  seda kirjutasin. Kirjutasin lihtsalt valmis ja jäin rahule, aga mingit vähegi erilisemat tundmust või n-n. vau-efekti ei olnud.
"Murtud süda" kirjutades aga tundsin, et loon midagi suuremat. Nagu andsin endast rohkem. 
Võib-olla tuleb see sellest, et "Murtud südames " rebin ma end natuke lahti enda tekstide üldisest kammerlikkusest. Võib-olla, eks ole. Igal juhul on mul kahju, et "Murtud süda" "Vampiiridele" alla jäi, aga see selleks.
Lugejad on rääkinud ja neil on ses osas alati rohkem õigus kui autoril.

Ülejäänud kaks kogumikus peituvat stalkeri võitnud lugu on 2020 aastal "Parima Eesti lühijutu kategoorias" loorbereid lõiganud ning vastuolulisi arvamusi tekitanud "Lumemarjaveri" (a'la - "Kas on ulme või ei ole ulme!?") ja 2018 aastal "Parima Eesti autori lühiromaan või jutustus" kategooria kinni pannud ja ilmselt ka mu tuntuim lugu "Raske vihm".   
Ümberjutustama või lähemalt tutvustama ma neid ei hakka, seda on teinud juba mitmed-mitmed arvustajad ning lingid arvustustele on samuti leitavad eelpool mainitud postitusest, mis on endiselt leitav SIIN

Seega hakkan otsi kokku tõmbama ning mainin veel vaid seda, et mu järgmiseks projektiks on nime "Kaarnalaul" kandev ja kolmest ühes maailmas ja samade tegelastega loost koosnev kogumik, aga sellest pajatan ma rohkem millalgi hiljem...


- Side lõpp



                              

Monday, May 10, 2021

Kirjandusosakond: Joel Jans "Tondilatern"

 


Joel Jans "Tondilatern"
Kirjastus Lummur OÜ, 2019
Esikaas: Meelis Krošetskin
Illustratsioonid: Sander Tuik
262 lk





Alustagem...


...ja algusest ehk siis alustuseks pean nentima, et kui Joel "Metsavana" Jans kunagi alustas, siis lugesin ma ta kirjatükke ja vangutasin pead, et: "Ei ole siin midagi olemas, ega ka mitte tulemas."
 Mäletan, et enamuses lugudes oli mingi aru ja otsata jant, mille otsad üsna suvalt mingil hetkel kokku tõmmati või üldse lahti jäeti.
No ei kõlband väga lugeda ja nii ma arvasingi, et kallis kaim raiskab vaid oma aega. 
Aga näe, eksisin. 
Murrang, mil Metsavana lood minu silmis rohkem kui lihtsalt loetavaks muutusid, toimus mõned aastad tagasi ja oli selleks lugu "Das Kulturkonflikt" või hoopis mingi muu pala, aga jah... Avastasin, et areng on toimunud ja nagu juba aru saada, siis tugevalt paremuse poole. 
Nimelt oli kadunud minu jaoks seedimatu lambist kukkuva lõpplahenduse probleem, mida minu arust kirjandusena esitada ei tasuks ja tekstides oli juba tunda, et nende tehnilisele poolele on kõvasti rõhku panema hakatud. 
Jutuvõistlusel mingil arusaamatul põhusel esikümnest välja jäänud "Taevatrepi punased astmed", aga peksis minust viimasedki kõhklused, et kas poisist on lõpuks asja saanud või mitte. 



Aga...

...See selleks ehk siis läheme edasi.
"Tondilatern" tuli EKL-i romaanivõistlusel teisele kohale ja see tekitas teatud ootusi. Samas nullis need ootused teose žanriline määratlus, et "noortekas".
No ma olen paari ulmelist ja päris mitut mitte-ulmelist noortekat vähem- või rohkem pahaaimamatult lugema juhtunud ning see langetas kõnealuse romaani suhtes olnud ootused kuskile sinna uppuja lootuse kanti, et - "ehk ei ole ikkagi väga halb."
Lisaks on mul viimastel aastatel olnud probleem romaanidega. Et lühivormid lähevad päris hästi kaubaks, aga romaanid kipuvad pooleli jääma. Juba praegu on mu öökapi aseaineks oleval öökõlaril Žadani "Depeche mode" ja Mudlumi "Poola poisid", mis samas vaimus jätkates varsti tolmukorra alla mattuvad ja mingiks fossiilkütuseks muunduvad. Rääkimata Sandersoni "Stormlight archive-i" saagast, mis hüljatuna riiulil kevadkärbseid püüab. 


Sisust...

..unustasin ma kirjutada, nii et ma pressin selle lõigu kiirelt kuskile siia vahele.
On Elva. On üks koolipoiss ja on animefännist plika ja on üks parm. See dünaamiline trio siis satub mõningate sekelduste tõttu silmitsi võõrmaailmast pärineva sissetungiga ja asjasse sekkuvad peagi Kaitseliit, NATO-väelased ja kes kõik veel.  Mulle igal juhul tundus täitsa huvitekitava kompotina. 



Seega

... üritan nüüd vahelduseks ka midagi raamatust rääkida.
Kohe alguses käivitus minus kaks lugejat. Üks, kes luges nagu Mina Ise ja teine, kes luges läbi filtri "kui ma oleks äksõnirohkeid superseiklusi armastav lugeja."
Ja nende osatähtsus kõikus üles-alla.
Esimesest kolmandikust sain mõnuga läbi ja see andis lootust, et edasi läheb ehk veel paremaks. Keskosas aga minu isiklik huvi vaibus ja asemel kerkis see sama mitte-mina-lugeja, kes hindas rohkem kirjutatu tehnilist poolt.
No oli siiski ka seda "Kui ma oleks..." filtrit kasutades virisemist.
Näiteks see maailmade vahel vehklemine. No see teine maailm polnud just väga huvitav.
Oli selline "oli-kah," kui nüüd milelegi näpuga osutada.
Oleks võinud sellele võõrmaailmale natuke rohkem värvi anda, kuna lugejad üldiselt päriselus väga tihti maailmade vahel ei reisi ja seetõttu oleks see Elvale mõnus vahepala olnud, aga jah. Väga ei kiunu.
Raamatu viimane kolmandik, libises aga taas lamatisteohtu trotsides mööda vaimset seedekulglat  alla, ehkki mõned militaaräksõni käigus ettetulnud seigad panid kahtlevalt kulme kortsutama ja korraks pilku lakke suunama.
" ....Ommm...."
Aga jah, huvi siiski püsis ja kerkis viimases kolmandikus taas esikolmandiku tasemele.



Lõpetuseks..



... oleks imelihtne öelda, et - "Kui ma oleksin "lugeja, kes armastab tulemöllu ja pauku", siis oleks ma selle raamatuga sajaga rahule jäänud" -  ning sellega ka otsad kokku tõmmata, ent ma olen loomult irisevat tüüpi ja masohhist pealekauba ja seega katsun ikkagi läbi Oma Isikliku Mina Vaatepunkti midagi öelda.

Alustuseks, et tehniliselt pole suurt midagi ette heita. Oli algus, oli keskosa ja oli lõpp ning kõik see jooksis ilma pikemate seisakuteta. Ja vat see oligi minu jaoks probleem.
Selline "vajutame alguses gaasi põhja ja katsume samas vaimus kuni lõpuni välja lasta" formaat on minu jaoks väsitav ning kui aus olla siis sutike ka ebahuvitav.
"Anna aega atra seada," ütlesid vanad roomlased, ja õigus neil oli.
Sisu poolest pole midagi väga ette heita. Oli momente, mis panid hetkeks silmi pööritama, aga ei midagi raskekaalulist. 
Siin-seal on mainitud kirjavigu, aga kuna arvatavasti tegin ma neid seda postitust kirjutades rohkem, kui neid terve "Tondilaterna" peale kokku oli, siis olen sel teemal parem vait. 
Nii, nüüd aga juhtus see, et ma vaatasin kella ja mulle tuli pähe, et ma peaks praegu hoopis õppima, nii et räägin natuke veel....


...Hindest...

....Minu poolt tuleb neli. Tugev neli, sest nagu öeldud pole ma päris selle raamatu sihtgrupp ja raamatu teisest kolmandikust pidin end küll kõigest kerge vaeva, ent siiski vaevaga läbi vedama. See siis kisub hinnet punktijagu alla. Aga jah, suuri etteheiteid pole. Lugu jooksis, lugu kestis ja lugu lõppes ning see kas lõpp oli liiga moosine või mitte ei puutu otseselt asjasse, kuna korralik lõpp kui selline oli olemas.
Väga ei härinud enivei. 
Ahjaa, peaaegu et  unustasin - illustratsioonid veavad koguhinde plussiga nelja peale. 

- Side lõpp.






Wednesday, April 14, 2021

Kirjandusosakond: Jānis Joņevs "Jelgava 94"

 




Jānis Jonevs "Jelgava 94"
Tõlkinud: Mikk Grins
Väljaandja: Randvelt kirjastus OÜ
340 Lk


Njaa...

... aasta 1994 oli minugi jaoks märgiline. Kurt Cobaini surm oli minu jaoks küll mingi hägune suvaudu ja on siiani, aga see-eest jõudis just sel aastal minu varakangelaslikesse kätesse Cannibal Corpse-i album "Eaten back to Life" mille tõttu sai minust, peamiselt leebema otsa rocki- ja räpimehest, üleöö DEATH-METALLIST ehk nii-öelda deffimees.

Selline nunnu kaheteistaastane jobukakk, kes täiesti korraliku nahktagi seljale tagurpidi risti neetis, igale poole pentagramme ja rõngaga A-tähti sodis ning järsku igasugu kolelaulude vastu seletamatut huvi tundma hakkas.
Sain isegi Inglise keele õpetajaga kaubale, et etteantud teksti asemel võin ma tõlkida laule selle sama CC albumi pealt, Esimese laulu ("Splattered brains, scattered remains") tõlke eest sain isegi mingi hinde kätte ja oleks ka ülejäänu eest saanud, kui tundides oleks viitsinud käia, aga see on hoopis teine lugu...


Igal juhul...

... raamat siis räägib 14 aastasest noorukist, kelle elu samuti metallmuusika poolt teise käigu saab ja nüüd on see hetk kus pean tunnistama, et raamatut lugedes arvasin ma, et sellest tuleb pikem postitus, sest olen ka ise pärit samalaadsetest oludest.
Küll mitte depressiivsest Läti väikelinnast, vaid hallikarva äärelinnast, aga konsadel jõlkumine, konfliktid igasugu mitte-mõistjatega ja alkoholi ületarvitamine olid ka minu puhul äärmiselt aktuaalsed teemad.
Imestama pani ainult minategelase suht leige suhtumine vastassugupoolde, sest nii palju kui mina mäletan käis tiinekaelu küll ainult kahel aurul - plikad ja alks, alks ja plikad.
Võib-olla siin peitubki peamine vahe minu ja minategelase vahel, et tema võttis metal-muusikat kuidagi sügavamalt. Kasvasin ma ise ju sellest suht kiiresti välja ja siirdusin punkari rõõmurikkasse argipäeva.

Aga jah, raba näpust, üritan siin midagi raamatust kirjutada, aga välja tuleb ikkagi tekst iseendast. Samastumine ja seega kordaläinud lugemine? Mingil määral kindlasti.

Üldjuhul ju meeldis ka.  Polnud mingit hukkamõistvat nooti, moraalilugemist ega midagi muud sellist. Raamat rääkis ausalt end muusika läbi defineeriva nooruki argipäevast ja tollasest Läti metal-skeenest Metaliskeenest välja kasvamist oli ka mainitud põgusalt ja ainult tagasivaatena.

Ei, hea lugemine oli. Targemaks ei saanud, aga nostalgialaks oli tegelikult olemas. Kiirelt läks ka ja puha, aga neh, midagi selle kohta kirjutada ma tõesti ei oska. Side lõpp.

H: 4/5 ehk läks korda küll.



Sunday, February 28, 2021

Kirjandusosakond: Meelis Kraft "Saared"

 


Meelis Kraft 
"Saared"
Sooroheline, 2020




Alustagem, ehk tunnistagem, et ....


...tõtt-öelda on seda arvamist raske kirjutada. Autor on tuttav, raamatki autorilt kingituseks saadud ja pealtänaha on tegemist veel väga sümpaatse inimesega ning ma tõesti lootsin, et see jutukogu meeldib mulle. Ja natuke ju nagu meeldiski, aga sellest hiljem....
Tõtt öelda tahtsin alustada sellest, et mul oli plaan lugeda jutt ja siis kirjutada kohe peale lugemist. Seda loomulikult selleks, et emotsioonid ei vaibuks, aga... Sest ei tulnud midagi välja kuna vähemalt esimesed lood läbisid mu vaimset seedekulglat, nii et emotsioonid jäid suuremalt jaolt kaasamata.
Mitte, et väga halvad oleks olnud, ei, aga ega väga kaasa ka ei tõmmanud. Seega loobusin ja kirjutan nüüd mälu järgi, nii kuidas need lood mulle meelde jäid. Õigusutseks mainin veel, et eks ole ajaproov ju ka oluline näitaja ning muu sinna juurde käiv sõnaona.



Cali mobilia 

No algus oli hea. Lugu sellest kuidas üks psühhiaatriahaigla töötaja annab vastsaabunud ametivennale üle toimiku, mis käsitleb ühte eriti eriskummalist patsienti, kelle olemine ja saabumine on tõega väga eriskummalised.
Algus häälestas väga hästi. Lugu keris end mõnuga üles ...ja siis tuli lõpp ja rikkus kõik ära.


Katkise torni linn


Joga. Sry, Kraft, aga see oli kiirelt ununenud joga. 



Tagasipöördumine kummitavatele randadele

Mulle meeldis sellise vanakooli piraadiloo stiil ja vaib mida üsna hästi oli õnnestunud jäljendada. Lugu ise aga jättis mu täiesti külmaks. Lihtsalt tobe tundus. Ja siia võiks kirjutada, et lõpp rikkus kõik ära, aga ei. Ei rikkunud. Tõtt öelda oli mul hea meel, et see ükskord läbi sai, nii et lõpu headuse või halbuse üle siin pikalt jahuda ma ei viitsi. 



Ei ühtegi üleliigset inimest

Ei haakinud ja jäi pooleli. Oli ju vinge düstoopia üles ehitatud ja tundus, et ka lugu on tulemas, aga vaevaga vedasin end esimesest paarikümnest leheküljest läbi ja loobusin.
Tegelikult tekkis mu pähe esmakordselt arusaam, et kui jube võis olla lugeja jaoks minu enda kirjutatud "Optimus, plekid paradiisill." Et siis selline valgustav nüanss oli sel lool minu jaoks küljes.


Viimane vastulöök

Ideel, et vanadekodudesse on paigutatud inimesed vastavalt muusikamaitsele, oli piisavalt potentsiaali, et saada kogumiku hittlooks, aga autor ei osanud sellega suurt midagi peale hakata ja nii ta läks... Ei kuskilt ei kuhugi. 


Pasir Hijau saare saladus


See lugu mulle meeldis. Jaburavõitu ta oli, aga meeldis.
Lugu siis üleilmsest pandeemiast, kus erakordselt turvatud kriisimeedikud või mingid säärased asjapulgad üle ilma inimesi vaktsineerimas käivad. Ühel pisikesel saarel aga selgb, et on veel üks saar, mille olemasolu ümber laiutab saladuseloor. Meedik siis panebki kohalikud asjapulgad valiku ette, et kas hakkavad pead lendama ja pagunid rebenema või asjad selgust saama ja peagi viib mootorpaat teda saladusliku saare poole...
Ei saa öelda, et sellegi loo lõpp mind rahuldanud oleks, aga see polndu ka halb. See saladus ma mõtlen. Et ootasin midagi vingemat, aga nojah... Eks see ole autori enda asi, et mida ja keda ta kuhugi redutama paigutab.

Hüvasti sõbrad


Lugu sellest kuidas taaskord saab kokku kolmeliikmeline seltskond, et arutada/jutustada läbi neid ühendav sünge saladus. 
Ma jumaldan selle loo esimest kahte kolmandikku. Kui selleks hetkeks olin ma veendunud, et kogumiku üks suurimaid miinuseid, lisaks ebasobivatele lõppudele on see, et seal puudub paar sellist tõsist hittlugu, siis see andis mõista, et siin see on.
See oli tõesti võimas. Vinge õuduka atmosfäär. Osavalt väljajoonistatud tegelased ja üldse kõik klappis, kuni... tuli lõpp ja rikkus kõik ära.
Või siiski... Mitte päris. Ütleme nii, et algus oli nii kuradi hea, et see lõpp ei suutnud seda väga ära rikkuda. Üldmulje muidugi kannatas, aga jah... Ei kahetse et lugesin, ehkki mängin mõttega, et mis oleks juhtunud, kui see mul näiteks mingil põhjusel lõpuni lugemata oleks jäänud. Ilmselt oleks ma olnud valmis ussinahast läbi pugema, et teada saada kuidas see lõppeb. 


Kokkuvõtteks


Mida kokkuvõtvalt öelda. Kindlasti seda, et autoril on ideed, aga ainult ideed maksavad teaduspärast kaks kopikat pang.
On olemas tasemel kirjutusoskus, aga see ei maksa ka suurt midagi, kui puudub oskus enda lugusid lõpetada. Aga vähemalt on autoril olemas tahtmine h ä s t i kirjutada. Seda oli näha. Eriti avaldas muljet oskus pisikesi kõrvaldetaile sisse surada. Ja nagu juba öeldud - ideedepuuduse all ei paista Kraft kannatavat. Seega autorit ma maha ei kanna. Pigem vastupidi. Ootan huviga järgmisi samme.


Hindest



Tõtt -öelda on Goodreadsi madalaim hinne tähenduses "didn't like it" ja kui poleks olnud lugu "Hüvasti sõbrad," siis oleks ma selle ka lajatanud.
Kuna aga viimase loo esikolmandikud olid nii kuradi head ja "Pasir Hijau saarel" polndu ka häda midagi, siis... Saagu kaks pügalat kõrgem ja seega "liked it"
Ma ei liialda, "Hüvasti sõbrad" algab tõesti hästi ja kui vaid see eelnevaga mitte just kõige valatumalt klappiv lõpp...

Ok, kaua ma oigan ja halan nende lõppude üle, tõmban otsad kokku ja lõpetan. Side lõpp.