Alustuseks...
..teatan, et Eesti esimene kassiulme kogumik siis ühe erandiga läbi loetud ja... muljetagem.
Võib-olla tulekski alustuseks öelda, et tegelikult oli kogumiku üldhinne ja üldine mulje parem, kui jutud eraldi võttes. Paratamatus on lihtsalt see, et tegelikult ma ei leidnud siit ühtegi, mis mullle väga meeldinud oleks. Talumatuid oli üks, ebameeldivaid oli üks, suti mõttetuid üks, ülejäänud varieerusid vahemikus keskmine-oki.
Aga, üksipulgi lahti...
...võttes, alustame esimesega, milleks oli Indrek Hargla lugu "Kassi nimi." Tuleb tunnistada, et Hargla paremad päevad jäävad kuskile horisondi tagusesse minevikku ja kui päris aus olla, siis...ah, see selleks.
Igal juhul ootaks Eesti ulme suurmeistrilt veidi rohkem kui liiga pika sissejuhatusega leebet erootikat. Ootaks, kui töötaks, aga nagu ütlesin - ei tööta juba ammu enam. Igav.
Jana Raidma "Libakass" on selline humoorikas lugu, mis loo huumoriga vastavuses olevate näärmete puhul võib vist vaimustada. Mina ei haakunud väga, AGA - oli siiski muhe, aga mitte tobe. Selline kena lobe tükike, mis kunagisel jutuvõistlusel kellegitega kolmandat kohta jagas.
"Prügikala" oli minu enda tagasihoidlik panus ja Miikael Jekimovi "Viis minutit enne südaööd" kujunes minu jaoks selle kogumiku pärlilähedaseimaks looks. Hea atmosfäär on juba miski, mida tuleks ilmtingimata mainida.
Muuseas, ütlesin kunagisel Estconil Maailma Kirjanduslukku minevad sõnad, et:"Jekimov pole küll minu veregrupp, aga temast saab kunagi populaarne kirjanik." Tundub, et eksisin. Lause esimeses pooles.
Aga edasi läks suht õnnetuks, sest mul ülilühivormide sooolikas reeglina puudub. Et Laura Loolaiu "Meiega ei jää sa kunagi nälga" oli arvestava püändiga tore laastuke ja ma ei taha öelda, et laast on kuidagi alaväärtuslik, aga ma ütlen, et keskmine laast on kuidagi liimumatu. Loed ja ununeb... koheselt.
Nagu hell, ma olen lugenud Loolaiu "Öö laulupeomuuseumis" ja nüüd ka hopepungi kogumiku jaoks saadetud lugu "Kiirituskuu sõnnik" ja need mõlemad meeldisid mulle. Eriti viimane.
Kõnealune laastuke aga liigitub kategooriassse "suti mõttetu."
Kahjuks.
Igal juhul selline õnnetu moment kogumiku keskel, mis venis paraku pikemaks, sest Meelis Krafti laeks jääb ilmselt veel mõneks ajaks romaan "Veealused". Ülejäänu on ikka trepijagu madalama astme kraam. Nii ka lugu "Lähetus," mis kujutas endast head näidet kraftistlikust kirjandusest. Mulle teadupärast meeldib väga narratiivipõhine kirjandus ja narratiivipõhine kirjandus kosneb seostest, mis haakuvad. Mõnda (isegi) huvitavat ideepojukest, mis heal tasemel kirjutatud sõnjadaga poolmeelevaldselt kokku on litsutud, keeldub mu kätepaar seosteks kirjutamast ja seega lähme aga heaga edasi ning jõuame otsaga pseudo-jaapanisse. Rait Piir ja tema "Lumeõitel" oli lugu, mille kirjatehnilist poolt ilmestas üldiselt sujuvus, aga... paraku aga üsna kaheldavad sõnavalikud. Lisaks peab selleks, et mind jaapani surma- ja kuulekuskultuuri külge liita ikka midagi üsna head kirjutama. Mann Loper "Kellest luuakse laule," näitena.
See lugu seda ei olnud. Alguse templimõrv oli hea, isegi vägas hea. Keskosa bordellis tikkus juba tüütuks ning lõpumadin oli umbes 3x liiga pikk, nii et jõuamegi viimase vähegi nauditava looni ja selleks on "Varjukasside tund," mille autoriks tuntud Rõngu-noir'i kirjutav krimikirjanik Johann Jensen, tuntud ka kui Joel Jans. Lugu siis Jansilik jant, miles loitsitakse, kakeldakse ja meelelahutust on kapaga. Kirjakunsti natuke vähem. Sealt ka minu otsus paigutada seee lugu pjedestaalil Jekimovi omast pügala võrra madalamale, aga see ka kena päikseküllane kohake, nii et jätame selle loo sinna ja siirdume viimase, saja aasta pikkuse arvutmängukirjanduseni, mida esindab siin kogumikus Maniakkide Tänava lugu "Nagu kodutu koer" ja alastuseks norin pisut õlale koputamise mõttes. "Libakassi" esitlusel lausus Maniakkide Tänav, et põlgab lühivorme, kuna tahab minna ikka süviti. No esiteks - kirjanik, kes ei oska lühivormis süviti minna on pehmelt öeldes esktreemselt sitt kirjanik. Teiseks - ManT, kui sa tahad minna süviti, siis mine, palun, tee seda! See, et peategelasel on sissevilksatav sõjatrauma ja et sa mingit vanamees kahel lehel kolm korda kõhnaks nimetad, ei tee neid väga sügavamaks.
Lisaks käib mul ManTi sõnaloome 70% juhtudest närvidele... Kosmik, kõhnik ja nii edasi, ehk üks pasak või oksek kõik. 236-l leheküljel loobusin edasi lugemisest. Valus oli, sest sellised "toimub palju, aga ei juhtu mitte midagi" lood pole üldse muu teetass.
Hinnetest...
..niipalju, et nagu mõist antud, saab kogumik ise kindla ja rasvase nelja ning Raidmale ja Jensile lähevad tänusõnad väärt kogumiku väljaandmise eest, Liis Rodenil laekub esikaane eest kindel viis ja lood üksipulgi...
"Viis minutit enne kümmet": 4-/5
"Varjukasside tund": 4-/5
"Kassi nimi": 3+/5
"Libakass": 3+/5
"Meiega ei jää sa nälga": 3/5
"Lumeõitel": 3/5
"Lähetus": 2/5
"Nagu kodutu koer": Loetamatu
- Kalmsten, side lõpp
