Kirjandusosakond: "Pikad varjud"

"Pikad Varjud"
Koostaja: Martin Kivirand
Ajakirjade kirjastus, 2015
Autorid: Karen Orlau, Mann Loper, Egle Palberg, Leila Tael-Mikešin, Maniakkide Tänav, Mehis Heinsaar, Kristjan Sander, Triinu Meres, Kersti Kivirüüt, Indrek Hargla



Karen  Orlau "Lugu sellest kuidas Veski Jaan kavalusega näkist jagu sai"
Olles hiljaaegu võtnud ette nii "Täheaeg 18-e", kui ka "Eestid, mida ei olnud" kogumikud ja saanud mõlemast äärmiselt positiivse elamuse, valmistusin seda kogumikku lugema hakates ette halvimaks. Et kuskilt see kala peab ju sisse tulema, eks ole. Esimese loo pealkiri süvendas mu kahtlusi veelgi.
Sellised pikad ja loo sisust justkui liiga palju rääkivad pealkirjad tekitavad mul juba ette tahtmise kirve järgi haarata, ehk teisisõnu, lugemiseks mõni teine jutt valida. Aga nagu ikka - ise olen loll ja vaevlen oma rõvedate eelarvamuste küüsis.
Lugu igatahes pettumuseks põhjust ei andnud. Oli selge käik, hea püandiga lõpp ja ladus väljendus ning rääkis see sellest, kuidas Veski Jaani näkilt rahapada välja pressida püüab ja selle siis ka  - nagu pealkirjast aimatagi võib - kavalusega kätte saab.
Radikaalse meesõiguslasena kobisen ma muidugi sel teemal, et meest oli jälle suguihast juhitava kiimakotina kujutatud, aga nojah loo seisukohalt oli ju nii vaja. Cheersime.


Ulmekirjanduse Baas



Mann Loper "Maielaul"


Võib öelda, et tegemist oli seniloetud Loperitest kõige kodumullasema looga. Mitte, et see halb või nõrk oleks olnud, pigem vastupidi, aga...
Aga lugu (ma eeldan) oleks pidanud mõjuma raskelt, ent ei mõjunud. Tundub, et seekord jäid sõnad nõrgaks või siis langes üsnagi karmisisuline lugu pimedatele silmadele. Võta nüüd kinni, eks ole.
Et autorile omaselt nõtke sulega kirja pandud ja üldjoontes täiesti huvitav, aga kui autoril olid lugejale kõrgemad nõudmised ja eesmärgiks mingeid emotsioone esile rebida, siis ..... njah, mind jättis kahjuks puudutamata.
Eriti ei meeldinud mulle loo lõpp, tundus kuidagi otsitud.
Loo sisust siis niipalju, et kõrtsist koju tulev mees kohtab koduteel tuttavlikku piigat ja....


Ulmekirjanduse Baas



Mann Loper "Lugu Kordost"


Teine lugu Loperilt ja tuleb tunnistada, et selle peamine mõju oli see, et mu mälestus "Maielaulust" kirgastus veidi. "Lugu Kordost" keris end küll kenasti lahti, aga jäi mulje, et kuskil lõpupoole sai autoril idee otsa ning lõpp ise oligi selline...kui üldse, siis pigem rahuldav. Algus oleks nagu lubanud midagi veidi põnevamat, aga jah... Oli nagu oli. Eriti ei olnud ü.s.
Sisust siis niipalju, et uus vallakirjutaja hakkab uurima ühe pere salapärase sauniku tegemisi ning õigepea avastab ta end ninapidi... liivas.


Ulmekirjanduse Baas



Egle Palberg "Keelatud armastus"


Nojah.... Algus nagu oleks lubanud, aga mida edasi seda rohkem hakkasid segama mitmed asjaolud.  Alustuseks siis sellised algajalikud vead nagu liigne kujundlikkus või metafooride naeruväärsus ja lisaks oli üldse kogu lugu siit või sealt liimist lahti. Ma ei viitsiks pikalt jahuda teemadel, et viisud olid ikka pidupäeva jalavarjud ning pastlad need, millega teotööle mindi või et niitja taga kohe keegi vastniidetud heina kokku riisuma hakkas, aga....selliseid apsusid oli liiga palju, et neist mööda vaadata.
Kogu lugu oli selline - vabandage väljenduse eest - sopakalaadne ja mitte just kuigi hästi välja mängitud armukolmnurga-imalus, mille lõpplahendus oli nii üle võlli noodist väljas, et halb hakkas.
Loo sisust niipalju, et vastabiellunud ja üliarmunud neitsik kohtab metsas võõrast piltilusat meest ja armub uuesti. Veel rohkem. Ja siis hakkab tundlemine.


Ulmekirjanduse Baas



Leila Tael-Mikešin, Maniakkide tänav "Manajad"


Lugu sellest, kuidas raha mahalaristanud peremees oma naise kratiga paaritab ja tüdruk oma kasuisa juurest kaitset otsima põgeneb....
Tõtt-öelda oli see esimene lugu, mis mind täiel määral kõnetas ja mille vältel ma mingitki põnevust tundsin. Üheltpoolt olen ma tuntud pervert ja seega õrritas kratiga paaritamine mu näärmeid päris korralikult ja pani kujutlusvõime tööle. Teisalt oli vanarahvaliku maagia kasutamine ja loitsude-sajatuste pildumisest koosnev vägikaikavedu mulle meeltmööda viisil esitatud. Et niipea kui hakkas küll saama, oli lagi ees ja pungestama ei hakatud. Kõik oli ordnungis.
Ka kirjatehnilisele poolele pole mitte kui midagi ette heita. Oli ladus, pingestatud ja atmosfäärikas. Ainult lõpp saabus liiga kiirelt ja polnud eelnevaga samas kaalukategoorias, aga seda pigem selle tõttu, et lõpule eelnev oli lihtsalt väga hea. Hinnanguid andes oleks tegemist kogumiku esimese viiega, miinusega, ent siiski.


Ulmekirjanduse Baas



Mehis Heinsaar "Tiigi sünd"


Ühte meest vaevab elutüdimus ja nii ta siis läheb rändama.
Kui näiteks Houellebecq-i raamatutes otsivad elutüdinud mehed lohutust seksist, siis Heinsaare loos otsustab mees hoopis pikali visata ja tiigiks moonduda-muutuda. No, kes olen mina, et sellist käitumist hukka mõista. Lasku aga käia, aga...
Aga loona see asi ei klappinud.
Ehkki oli ladusalt kirja pandud ning lugedes eemale ei peksnud, jäi ikkagi lõpuks tunne, et kuhu jäi lugu koos sinna juurde kuuluva lõpuga.... Tundus nagu mingi killuke millestki suuremast. Et siis lihtsalt üks pildike ja pildikesena see lugu ei toiminud.


Ulmekirjanduse Baas



Kristjan Sander "Pikad varjud"


See oli see lugu, milllele panin raamatukogus sisukorda vaadates omad lootused. Kristjan Sandrit pean ma üheks oma lemmik Eesti ulmekirjanikuks ja seetõttu ei maksa imestada, et ma sellest loost paljut ootasin. Ja ma sain. Kas just palju, aga igati piisavalt.
Lugu, mis räägib sellest kuidas Ilmasõjast kodumaale naasnud soldat sõja sünge varju all kannatab, suutis mind kaasa vedada esimesest leheküljest alates. Kristjan Sander lihtsalt oskab kirjutada nii, et paneb lugeja igat sõna sisse haarama. Mõneti meenutas see lugu Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdani." Mitte, et neil nüüd väga palju ühist oleks, aga ka siin käsitletakse ühe pere läbiealmisi, ehkki tunduvalt lühemas ja mida edasi seda müstilisemas võtmes. Justnimelt, see müstikaosa on kirja pandud nii, et koorub end vaikselt ja tasaselt lahti. Lugejal jääb vaid aimata, et midagi on tulemas ja ehkki kellegile otseselt veresadu või välgunoolt pähe ei lange, on finaal ikkagi igati aus. Ehkki jutustaja poolt lõpus õhku heidetud küsimus - oli see siis nüüd päris või lihtlabane kokkusattumus? - tundub sealkohal üsna kohatu.
Muidu aga igati hea kirjavara. Soovituslik.


Ulmekirjanduse Baas



Triinu Meres "Võtja"


Minu esimene kokkupuude Triinu Merese kirjutatuga oli kunagi ammu-ammu. Nimelt avastasin ma end aeg-ajal tema blogi lugemas. Mitte, et mind oleks tema elud-olud nii jõhkralt huvitanud, aga mis mulle meeldis ja ikka ning jälle sinna tagasi viis oli see kuidas ta kirjutab. Kuuldes, et tal õnnestus kinni panna kahe tuhande hõmmm-khm-hõmminda aasta jutuvõistlus oli minu huvi selle võiduloo vastu suur. Ja ehkki nimetet võistluse võidulugu mind väga ei vaimustanud kindlustasid nii mõnedki järgnevad lood ("Kuningate tagasitulek" ning "Sulavesi ja vereside") minus veendumuse, et selle autori loomingul tuleb silma peal hoida...
Ja ei tulnud mul ka seekord pettuda. Võib vist patustamata öelda, et tegemist on ühega antud kogumiku ambitsioonikamatest ja keerukamatest ning lugejalt rohkem nõudvatest tekstidest.
See on lugu viirastustest, nende maailmast, nende eludest ja nende kokkupuutest meie, ehk pärismaailmaga. Sellest loos on paljut.
Samas, ei saa ma öelda, et lugu, nüüd mind täiesti maa ja taeva vahele oleks lennutanud. Oli hea ja lõppes ka, aga just see lõpp jäi minu jaoks kuidagi lahjaks... Või oli kuidagi noodist väljas.
Ma ei väida, et iga lühijutu lõpp peab olema maadraputavalt üllatav või üldse sussid jalast lööma, aga "Võtja" lõpp oli võrreldes kogu eelneva looga lihtsalt tunduvalt...maisem, lihtsam, kergekaalulisem, kuidagi.... kuidagi... kuidagi... Oleks oodanud rohkem sidusust nende samade vaimolendite ja  Haapsalu raudteejaamas toimunuga või üldse kogu loos kumava Eesti temaatikaga.
Aga jah, oli siiski hea lugu, tehniliselt igati Mereselik, ehkki vahepeal viskas kitsaskohti sisse. Võin vast avalikult tunnistada, et sai selle loo valmimisse ka oma valgete käpakestega panustatud ning juba siis lõpu teemal kobisetud. Nii et võtta minu lõputeemalist tiraadi, kui solvumise väljaelamiskatset teemal, et minu hindamatuid näpunäiteid kuulda ei võetud. Ja cheersime taas.


Ulmekirjanduse Baas



Kersti Kivirüüt "Metsavana maja"


Selline kerge lugu, kerges kastmes ja kerge lõpuga. Polegi nagu midagi eriti öelda, kui et vastu ei ajanud, aga samas miskit muljet ka ei avaldanud.
Lugu algab sellega kuidas kaks linnatüdrukut lähevad kahtlase kuulsusega talumaja juurde ja kogevad/näevad seal täiesti erinevaid asju.
Igal juhul, esimene kokkupuude Kersti Kivirüüdi loominguga ja vähemalt eemale ei peletanud. Julgen teisigi lugusid lugeda, kui mõni ette peaks sattuma. Praegult Baasis lehitsedes selgus, et nimetet autoril on isegi kogumik välja tulnud, Ehk kunagi...
Ja muidugi ei olnud mul Metsavana välimuse ettekujutamisel mingeid raskusi, aga see on juba see kohaliku ulmekogukonnaga kursis olemise taak. Ha-ha.


Ulmekirjanduse Baas



Indrek Hargla "Tammõküla viljakuivati"


Lugu sellest, kuidas hirmsa minevikuga viljakuivatis veel hirmsamad asjad toimuma hakkavad. Mis seal väga öelda. Lugu paigutatud Süvahavva maailma, aga kuna ma suutsin sarja vaadata vaid ühe episoodi jagu ning raamatut pole isegi ligidalt näinud, siis ei oska ma selle seotuse kohta suuremat öelda.
Aga loo kohta niipalju, et kes Harglat on lugenud, teab, et mingit säästukat sealt reeglina ei tule. Ei valmista pettumust ka seekordne žanritruu etnoõudus ja sobib antud kogumikku lõpetama nagu valatult.


Ulmekirjanduse Baas



Mida veel lõpetuseks öelda. Alustan sellega, et tuletan meelde, et olen juba maininud, et Eestis toimuva tegevusega kirjandus pole reeglina minu rida ja ka etnoõudus ei kuulu mu lemmikžanrite hulka. Side Herta Laipaigagi, kelle loomele see kogumik pühendatud on, on praktiliselt olematu, nii et ma nüüd ei oskagi öelda, et kas see kummardamine oli kordaläinud või jäi napiks. Samas, mida võin öelda on see, et kui väikenegi huvi müütide või etnoõuduse vastu hingesopis olemas on, siis lugeda tasub seda kogumikku küll.
Mis aga häirima jäi nii mõnegi loo puhul, oli see, et puudu oleks justkui jäänud ambitsioonikusest Lood oli enam jaolt lihtsad ja kuidagi... talitsetud? Et paljuski piirdus kogu tegevus "vaarisade vaimus" krati-sajatus-jahmerdustest ja ei üritatudki kulunud raamidest välja hüpata ja luua midagi enneolematut. Võib-olla piiras-kärpis etteantud formaat - vist oli müüdid ja pärimuslood - autoreid enda fantaasiat rohkem lendu laskmast. Võib-olla, igal juhul selline tunne mulle jäi. Kahju.
Aga jah, olid tugevad lood: "Tammõküla viljakuivati", "Manajad" ja "Pikad varjud." Neist veidi nõrgemad, ent siiski head lood: "Kuidas Veski Jaan kavalusega näkist jagu sai", "Võtja" ja "Maielaul" ning ülejäänud osas laiutan käsi ning tunnistan, et polnud päris suhkur minu teetassis.
Aga lugege ise, otsustage ise, mis ma siin ikka pikalt jahun...


Selle kogumiku täisarvustus Baasis. Mujal on seda kogumikku kajastanud: Loterii, Reaktor, Kirjanduslik päevaraamat ja Triinu raamatublogi. Ja ka Goodreadsis on raamat esindatud ja arvustatud.