Saturday, February 24, 2024

Kirjandusosakond: "Libakass"

 





Alustuseks...


..teatan, et Eesti esimene kassiulme kogumik siis ühe erandiga läbi loetud ja... muljetagem. 

Võib-olla tulekski alustuseks öelda, et tegelikult oli kogumiku üldhinne ja üldine mulje parem, kui jutud eraldi võttes. Paratamatus on lihtsalt see, et tegelikult ma ei leidnud siit ühtegi, mis mullle väga meeldinud oleks. Talumatuid oli üks, ebameeldivaid oli üks, suti mõttetuid üks, ülejäänud varieerusid vahemikus keskmine-oki.



Aga, üksipulgi lahti...


...võttes, alustame esimesega, milleks oli Indrek Hargla lugu "Kassi nimi." Tuleb tunnistada, et Hargla paremad päevad jäävad kuskile horisondi tagusesse minevikku ja kui päris aus olla, siis...ah, see selleks.

Igal juhul ootaks Eesti ulme suurmeistrilt veidi rohkem kui liiga pika sissejuhatusega leebet erootikat. Ootaks, kui töötaks, aga nagu ütlesin - ei tööta juba ammu enam. Igav.

Jana Raidma "Libakass" on selline humoorikas lugu, mis loo huumoriga vastavuses olevate näärmete puhul võib vist vaimustada. Mina ei haakunud väga, AGA - oli siiski muhe, aga mitte tobe. Selline kena lobe tükike, mis kunagisel jutuvõistlusel kellegitega kolmandat kohta jagas. 

"Prügikala" oli minu enda tagasihoidlik panus ja Miikael Jekimovi "Viis minutit enne südaööd" kujunes minu jaoks selle kogumiku pärlilähedaseimaks looks. Hea atmosfäär on juba miski, mida tuleks ilmtingimata mainida. 

Muuseas, ütlesin kunagisel Estconil Maailma Kirjanduslukku minevad sõnad, et:"Jekimov pole küll minu veregrupp, aga temast saab kunagi populaarne kirjanik." Tundub, et eksisin. Lause esimeses pooles.

Aga edasi läks suht õnnetuks, sest mul ülilühivormide sooolikas reeglina puudub. Et Laura Loolaiu "Meiega ei jää sa kunagi nälga" oli arvestava püändiga tore laastuke ja ma ei taha öelda, et laast on kuidagi alaväärtuslik, aga ma ütlen, et keskmine laast on kuidagi liimumatu. Loed ja ununeb... koheselt. 

Nagu hell, ma olen lugenud Loolaiu "Öö laulupeomuuseumis" ja nüüd ka hopepungi kogumiku jaoks saadetud lugu "Kiirituskuu sõnnik" ja need mõlemad meeldisid mulle. Eriti viimane.
Kõnealune laastuke aga liigitub kategooriassse "suti mõttetu."
Kahjuks. 

Igal juhul selline õnnetu moment kogumiku keskel, mis venis paraku pikemaks, sest Meelis Krafti laeks jääb ilmselt veel mõneks ajaks romaan "Veealused". Ülejäänu on ikka trepijagu madalama astme kraam. Nii ka lugu "Lähetus," mis kujutas endast head näidet kraftistlikust kirjandusest. Mulle teadupärast meeldib väga narratiivipõhine kirjandus ja narratiivipõhine kirjandus kosneb seostest, mis haakuvad. Mõnda (isegi) huvitavat ideepojukest, mis heal tasemel kirjutatud sõnjadaga poolmeelevaldselt kokku on litsutud, keeldub mu kätepaar seosteks kirjutamast ja seega lähme aga heaga edasi ning jõuame otsaga pseudo-jaapanisse. Rait Piir ja tema "Lumeõitel" oli lugu, mille kirjatehnilist poolt ilmestas üldiselt sujuvus, aga... paraku aga üsna kaheldavad sõnavalikud. Lisaks peab selleks, et mind jaapani surma- ja kuulekuskultuuri külge liita ikka midagi üsna head kirjutama. Mann Loper "Kellest luuakse laule," näitena. 

See lugu seda ei olnud. Alguse templimõrv oli hea, isegi vägas hea. Keskosa bordellis tikkus juba tüütuks ning lõpumadin oli umbes 3x liiga pikk, nii et jõuamegi viimase vähegi nauditava looni ja selleks on "Varjukasside tund," mille autoriks tuntud Rõngu-noir'i kirjutav  krimikirjanik Johann Jensen, tuntud ka kui Joel Jans. Lugu siis Jansilik jant, miles loitsitakse, kakeldakse ja meelelahutust on kapaga. Kirjakunsti natuke vähem. Sealt ka minu otsus paigutada seee lugu pjedestaalil Jekimovi omast pügala võrra madalamale, aga see ka kena päikseküllane kohake, nii et jätame selle loo sinna ja siirdume viimase, saja aasta pikkuse arvutmängukirjanduseni, mida esindab siin kogumikus Maniakkide Tänava lugu "Nagu kodutu koer" ja alastuseks norin pisut õlale koputamise mõttes. "Libakassi" esitlusel lausus Maniakkide Tänav, et põlgab lühivorme, kuna tahab minna ikka süviti. No esiteks - kirjanik, kes ei oska lühivormis süviti minna on pehmelt öeldes esktreemselt sitt kirjanik. Teiseks - ManT, kui sa tahad minna süviti, siis mine, palun, tee seda! See, et peategelasel on sissevilksatav sõjatrauma ja et sa mingit vanamees kahel lehel kolm korda kõhnaks nimetad, ei tee neid väga sügavamaks.
Lisaks käib mul ManTi sõnaloome 70% juhtudest närvidele... Kosmik, kõhnik ja nii edasi, ehk üks pasak või oksek kõik. 236-l leheküljel loobusin edasi lugemisest. Valus oli, sest sellised "toimub palju, aga ei juhtu mitte midagi" lood pole üldse muu teetass.


Hinnetest...


..niipalju, et nagu mõist antud, saab kogumik ise kindla ja rasvase nelja ning Raidmale ja Jensile lähevad tänusõnad väärt kogumiku väljaandmise eest, Liis Rodenil laekub esikaane eest kindel viis ja lood üksipulgi...


"Viis minutit enne kümmet": 4-/5

"Varjukasside tund": 4-/5

"Kassi nimi": 3+/5

"Libakass": 3+/5

"Meiega ei jää sa nälga": 3/5

"Lumeõitel": 3/5

"Lähetus": 2/5

"Nagu kodutu koer": Loetamatu




 - Kalmsten, side lõpp

Monday, November 20, 2023

Kirjandusosakond: "Götterdämmerung" on käes!

 




Asi...


Tuleb vist ülevoolaava pidulikkuseta teada anda, et mu uus võsuke nimega "Götterdämmerung" on trükikojast välja veerenud ja peagi võib teda leida ka poodidest. 


Tegemist siis...


... mu viimaste aastate loomingut koondava kogumikuga, kus siis kokku kaheksa lugu, mille temaatika varieerub urban-fanasy'st kuni postapokalüptikani, vahepeatustega näiteks aurupunkil ja (anti-)kangelasfantaasial. 

Ma ei oska võrrelda mu eelmise täieverelise segajutukogu "Raske vihma" ja "Göttedämmerungi" tippude kõrgust ja madalamate kohtade madalsust, aga võin jugelt öelda, et tegemist on kindlasti tasemelt ühtlasema kogumikuga.

Eks olen ma ju ise kogenum ja vilunum ning paratamatus on see, et eemise kogumiku lood olid kirjutatud ca kümme+ aastase perioodi jooksul. Seekord oli ajaauk väiksem ja sealt ka lugude ühtsus.

Aga olge rahulikud, pole vaja karta, et lood seetõttu üksteise saranased on, ei. Valisin siia välja lood just selle järgi, et oleks mitmekihilisem pilt ja et kangutada endalt korrakski "traditsioonilise fantasy'i autori" kuulsusrikas oreool, mis mulle paraku siin-seal omistatud  on.



Aeg tänada ja ...




.. seega, tänan veel ülevoolava tänulikkusega Lüülit ja Käärameest. Esimest emotsionaalse toe ja motivatsioonipisikute eest rasketel perioodidel ja teist nii mõnegi inspiratsioonisädeme süütamise eest  - illegitimi non carborundum!


Lisaks neile lähevad ränusõnad veel Mairi, Elo, Silja, Erkki, Tarzi, Kilpkonna, Triinu, Katrini, Kristo, Jaile, Krafinna ja Metsavana aadressile, kes on olnud lugude valmismisperioodie väsimatute testlugejate rollis ja looulikult ka kõiki sõpru-tuttavaid, kes mind ühte- või teistviisi toetanud on.


Ja last but not least - mu tänusõnad lähevad ka Eva, Atsi, Kati ja Liisi suunas, kes selle kogumiku ilmumise tehniliselt võimalikuks tegid.

Aitähh.


- Kalmsten, side lõpp


                                            Esikaas: Liis Roden

Tuesday, October 31, 2023

Uus lugu: "Aegade lõpuni" ( Tasuta lugemiseks kuni aegade lõpuni, loodetavasti)

 




Nädal-kaks tagasi hullutasin FB-s rahvamasse katkendiga kirjutamisel olnud lühiloost. Nüüd on see lugu valmis ja loetav uuest "Reaktorist."

Tegemist on siis müstilise lühilooga, mis räägib kahest mehest, kes ajavad sõjast laastatud kõrbes smugeldajabisnessi, kuni leiavad enda lasti hulgast väikese tüdruku, kes end Bellaks nimetab ... 

Edasi liiguvad nende asjad teisele rajale ... 

P.S. Kuna ma seadsin endale eesmärgi kaks korda aastas  "Reaktoris" mõni lugu avalda, siis võin selle aasta kordaläinuks lugeda. 

Pildi tegi mulle StarryAi, sest kui on valida, et kas AI genereeritud pilt või üldse mitte pilt, siis valin esimese. Vihake mind nüüd.

Link loole "Aegade Lõpuni" Reaktoris on SIIN.

Wednesday, October 25, 2023

Krjandusosakond: Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused



Alustuseks

"Täheaeg 22 - Kalifaadi viirastused" näol on siis tegemist Ulmeühingu ja Kirjastus Fantaasia korraldatud jutuvõistluse esikümmet koondava ja keskmisest tugevama Täheaja kogumikuga.

Lähemalt räägin sel korral vaid kolmest loost, kuna tunnistan, et päris kõiki mul lõpuni lugeda ei õnnestunud.
Mu aeg on nimelt piiratud, lugemisenergiat napib ja kui lugu mulle igal tasandil risti vastu hakkab, siis pooleli see ka jääb või diagonaalugemine algab. Uudishimu rahuldamiseks mainin, et pooleli jäi vaid üks lugu ja diagonaalis läbisin samuti lõviosa ühest loost.

Võib öelda, et ülejäänutes eristusid tugevamalt kaks lugu ja siis veel üks. Esimese kahe puhul võin öelda, et hoolimata oma kärsitust meelest ei vaadanud ma kordagi, et mitu lehekülge veel lõpuni jäänud on. Kolmanda koha loo puhul ma seda korra tegin. 

Ka mainimata jäävad neljas ja viies koht eristusid ülejäänutest ja rasvaseid küsimärke, teemal, et mis loogika järgi need lood esikümnesse jõudsid, kerkis mu pea kohale vaid kahel korral. Nii et kokkuvõttes päris hea kogumik.


Aga asjast


...ja seekord lühidalt.


1. Andrei Samoldin "Vennad nüüd kokku said," mis õnnetuseks pealkirjastus avaldamise käigus suurema särata "Kalifaadi viirastusteks," oli sõgedaima maailmaga lugu esikümnes.
Maailmaehitus oli nimelt nii lummav, et esiotsa ei pannudki tähele, et tegelaste paksus kõikus kuskil paberilehe ja pannkoogi vahepeal. No ei, kes oli kaval oli kaval, kes oli M oli M ja kes oli lihtsameelne, oli ka lihtsalt lihtsameelne. No ei ole usutav, aga nagu öeldud - see jäi tugeva maailmaloome varju. Ja seda ütlen mina, kes tegelaste suhtes religioosselt nõudlik on.
Aga jah, kui kogumik läbi sai, siis lugesin loo veel kiirkorras teist korda läbi ja meeldis vaat et rohkemgi. Teadsin ju mida oodata ja seetõttu nautisin maailma ja lugu veelgi rohkem.

9/10


2. Lüüli Suuk "Vikatimees" oli siis teine tõeliselt tugev lugu. Tehniliselt väga hea taseme ja kandva nukravõitu noodi ja atmosfääriga armastuslugu sellest, kuidas ajastute jooksul "veidi" uue kuue saanud vikatimehe ametit pidav Ants armub ja kuhu see välja viib.
Väga hea, samuti üsna minu teetass, ehk veidi veider, veidi lootusrikas ja paari päiksekiirega rikastatud ning sutike kurb lugu.

P.S. Ennustasin juba seda lugu failist lugedes, et kuna laserpistoleid ei ole, siis liigitab mingi ärksameelsem kontingent selle kindlasti marginaalulme või maagilise realismi alla, aga - las karavan haugub, hundid murravad ikkagi. 

9/10

Nüüd tuleb pikem vahemaa ja... 

... koht number 3. Kaido Tiigisoon "Kullake" oli selline cyber-punk ja tark-mees-taskus tüüpi lugu, mille samaaegseks miinuseks ja plussiks oli liigne sagedus kõrvaldetailide osas.

Aga, kui algus ei saanud vedama, siis mingi hetk tundsin, et tegelikult on see kvantarvuti ja igapäeva-noormehe suhtedünaamika päris tore lugemisvara, ehkki teist korda või veel enam - kolmandat või neljandat korda, nagu eelnevaid lugusid, ma seda enam ei loeks. Nii hea ka polnud, aga üsna tugev siiski. 

7/10



Niipaljukest siis seks korraks ja seega ....

- Kalmsten, side lõpp.



Jutuvõstluse esikümme, koos žürii antud punktidega:


1. Andrei Samoldin “Vennad nüüd kokku said!” 36 punkti

2. Tim Hornet “Kuningatütre vari” 26 punkti

3. Jaagup Mahkra ja Joel Jans “Mobilis in mobili” 25 punkti

3. Marek Liinev “0,01%” 25 punkti

5. Martin Leis “Ajastutruudus” 24 punkti

6. Kristi Reisel “Gurmee tee” 17 punkti

7. Karri Tiigisoon “Kullake” 16 punkti

8.-10. Piret Frey “Pööriöö” 14 punkti

8.-10. Lüüli Suuk “Vikatimees” 14 punkti

8.-10. Manfred Kalmsten “Igaviku väravale” 14 punkti


Wednesday, September 27, 2023

Teelahkmel




Üldjoontes jõudsin ma eile järeldusele, et see, mis on toonud mind kirjanikuna siia ei vii mind enam edasi. Et ma ei hakka siin ütlema, mida ma arvan hetkel oma senisest loomingust, sest nagu mulle kinnitati on arvamused, ka minu arvamus, subjektiivsed. Aga mul on sellest kõrini. Kõrini sellest hillitsetud sitast mida ma tootnud olen ja ma olen täis tahtmist kirjutada midagi muud. Midagi uut. Midagi teistsugust. Midagi paremat. Ma ei taha enam sellist "jutustame hea loo" jama toota. Persse!

Ei, ma tahan kirjutada midagi mis põhjustaks verejookse. Midagi, mis ärgitaks mõtlema. Midagi mis jääks, mitte ei ununeks järgmiseks Estconiks.
Et sisuliselt leidsin ma end teelahkmel - kas kirjutada midagi muud või olla edasi sitt kirjanik. Ja kui mul on valida, kas olla sitt kirjanik või lihtsalt sitt, siis kardan, et ma pigem oleks lihtsalt sitt. Vist.
Seega, võtan mõningase pausi. Koondan mõtteid. Ehk tuleb, ehk saan hakkama ja kui mu järgmistel aastatel ilmuvad sulejooksud on samasugused, kui senised, siis teadke, et andsin alla ja jätkasin samas pasas püherdamist. Alistusin.
Kui aga ei siis - fakk hell! - ma sain hakkama. Edu mulle. -Side lõpp