Tuesday, May 5, 2020

Kirjandusosakond: Erektor 2020




Kõigepealt, et misasi on Reaktor?
Reaktor on igakuiselt ilmuv igati tänuväärne veebi-ulmeajakiri mida teeb terve hulk inimesi puhtalt omast entusiasmist, ajast ja jaksust.

Nüüd, misasi on Erektor?
Erektor on Reaktori eriväljaanne, mis koondab erootikaalaseid artikleid ja erootilis-pornograafilisi ulmejutte ning ilmub see juba teist korda. Eelmise Erektori link on siin ja praeguse oma on siin, aga teksti sees on ka juttude pealkirjad lingitud ja täiesti kasutatavad... Kasutatagu ü.s.

Nii, see sai öeldud ja rääkigem asjast.


Alustuseks
Kuna leidsin veebiavarustest sellise kena blogi nagu Reaktori Reaktsioonid (Link), siis ei jäänud mul muud üle kui sellise kena ürituse formaati kopeerida. Ok, täies mahus kopeerida on palju öeldud, aga igatahes oli mul peale viimase Erektori ilmumist tahtmine seda karvustada ning kuna Ulmekirjanduse Baasi ma endale kasutajat VEEL teha ei julge (seal peab vist html-iga kangutama ja see rikub kogu lõbu), siis näiski, et ainuke variant on ühendada oma Kirjandusosakonnaga rubriik "Pursked Erektorile".


Alustustame veel...


....ja sellest, et mis sundis mind Erektorit pea täies mahus endale sisse ahmima. Nimelt on ulmel paha kuulsus nagu oleks tegemist aseksuaalse kirjandusega. Laias laastus võib see tõele vastata, aga juba mu lemmikulmeka "Murtud mõõga" alguses seksitakse...khm..olgem ausad, vägistatakse, vangistatud trollinaist ja üks minu teistest lemmikutest "Rohtmaa" kannab tugevat seksuaalset alatooni.

Tegelikult on näiteid muidugi rohkem. Ka Moorcocki Elricu saagas mainiti Melnibone orgiaid, ehkki neil vist üksikasjalikult ei peatutud. Ühesõnaga - seks on ulmes olemas küll, aga seda on harva ja erutaval kujul veel harvem.

Erootilise või pornograafilise ulme vastu pole mul aga kunagi midagi olnud, pigem vastupidi. Vastavaid koomiskeid olen näppinud küll ja küll... Olgu siin nimetatud "Druuna", "Faust" jne. Rääkimata igasugu "Belladonna: Fire and Fury-st" ja muust odavast pahnast.

Ja kui siia lisada, et on aeg kus telesarjad võistlevad selle nimel, kes suudab ja julgeb rohkem näidata ning hirmsad väärtfilmidki on ammu astunud sinna laeva, et suhtekeerukusfilmis on vähemalt üks blowjob selline must have värgens, siis miks peaks kirjandus, antud juhul siis ulmekirjanduski enda vaimu puhtamana hoidma. Võib, aga ei pea, on vastuseks.

Ja... kui nüüd avalikult üles tunnistada, et mulle tegelikult seks ka meeldib ning kuna porri alal pean end kõvaks käeks, siis nii ongi, et Erektor kui Eesti ainuke erootilisele ulmele keskenduv eriväljanne sai minu teravdatud tähelepanu osaliseks ning nüüd, peale selle sissemanustamist, tunnen ma, et mu vaim on valmis selle aadressil pursklema.
Aga olgu, aitab mölast ja nüüd juttudest.


Manfred Kalmsten

Ei inimene ega mutant!

Jääb arusaadavatel põhjustel karvustamata, aga kasutan seda ruumi lihtsalt selleks, et hoiatada inimesi, et tegemist on minu kummardusega B-kategooria ulmefilmidele ja hardkoor pornograafiale. Ning lisaks võtan võimaluse huuata veel kord teemal, kui väga Krošetskini illustratsioon mulle meeldib.
Kõnealune illustratsioon on Erektori esikaanena seal üleval ehk  - seal ülal enne teksti algust. Leidke see sealt, kui ennem  pilgu mõtlematult üle libistasite.



Miina Vagiina, Uku Õnnetõlv

Gise lunastus


Eeldan, et järg eelmise Erektori loole "Gisa tempel", aga kahjuks ei mäleta ma isegi seda kas ma "Gisa Templi" lõpuni lugesin. Võimalik, et ei lugenudki. "Gisa Lunastuse" aga küll. 
Tehniline pool on hea. Isegi väga hea ning ehkki alguses kirjeldatud kunstpeenis, mis meelevaldselt meesisendi kurku oli sattunud, viis mu mõttele, et kas see on ebaõnnestunud rohkem nalja või erootikana, siis säilis siiski lootus, et ehk ... Ehk on ikkagi see erootika ka kuskil olemas. Aga võta näpust... Lugu oli, ideid oli, Erektori nimelises erinumbris ka, aga vaata erotsi kui sellist ma eriti ei täheldanud. Seksi ka ainult mainitakse, aga seksimise endani ei laskuta.
Et jah...võtame järgmise ja sätime lootused selle peale.

H:7/10



S. von Avi

Coitus interruptus


Ok, hakkab pihta äksõniga. Kuri kaitseliitlane tapetakse ära. Kirjutustase on ka kiidetav, nii et lootkem ja oodakem.
Ja mis sealt tuleb - noh, tuleb kõvasti rõvetsemist.
Mitte, et see tingimata halb oleks. Ei. Mulle rõvetsemine ka meeldib, kui seda teha taktitundeliselt. Jah, lugesid õigesti  - taktitundeline rõvetsemine. Kunagi pühendan blogiposti seletamaks mis asi see selline on, seniks aga lepi teadmatusega.
Keppi on, vägivalda on... hõõrumisest veritsevad kõik urked ja avaused. Mitte erootiline, aga rõve ja kuna see on taotluslik, siis - vabalt!
Lugu on ka olemas, nii et olge hoiatatud ja asuge lugema.
Hindeks tuleb... üheksa palli kümnest, kuna noh...kümne jaoks peaks nagu midagi alakehas või vähemalt vaimus tuksatama.....
Ahjaa, Spinradilik, tahtsin ma veel siia lõppu lisada.

H: 9/10 - ahjaa, ja selle loo puhul tunneb perverssem osa minust puudust illustratsiooni järele.

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas



Andrei Samoldin

Daša


Algus on hea. Nõtkelt kirja pandud ja tekitab huvi, et mis kamarajee siin siis kokku kirjutatakse. Selline slaavi tegevuskeskkond. Me likes.
Ja tulebki lugu. Selle kohapealt pole midagi ette öelda, aga spoilerdades mainin, et sry, aga põgus kirjeldus hiidkonnaga amelemisest mind nüüd küll hõõgvele ei puhunud. Mitte sinnapoolegi.
Ehk siis jällegi üks lugu, mis sundis mind kontrollima, et ega ma kogemata valel kohal klikkides ometigi Reaktori tavanumbrisse pole sattunud. Ei, ikka Erektor. Kahjuks. Tavanumbris saaks see lugu mult punktijagu kõrgema hinde, kui...

H: 7/10



Meelis Loover

Kummituslik armastuslugu


Ok, unustasin, et viisakas oleks kirjutada ka sellest, et milles story.... Naine satub enda vägivaldse mehe eest põgenedes kuskile mõisasse ja seal siis tutvub mõisateenriga ja mõisas elutseva kummitusega. Rohkem ei lobise, aga lugu on olemas. Isegi natuke huvitav on, ehkki mitte palju. Praeguseks ootan ma juba seksi.
Kirjatehniline pool vajab veel natuke edasiarendamist, aga  ainest on. Selle kohapealt pole muret. Lugu ise... Alguses tikub kohati mingi kahtlane vaib sisse. Nagu oleks tegu lastejutuga, nii et ma vahepeal lootsin, et see vaib kaob või siis vastupidisel juhul... Et see lugu erootiliseks ei läheks, kuna ...maitea...lastejutt ja erootiline ei mahu minu ainsasse peakolusse.
No ütleme nii et lastejutuga tegemist ei olnud. Vaib ka kadus, õnneks. Erootikat oli. Vähemalt ühes kohas, aga sellegi eest võib Looveer endal tugriku tasku pista.
Muidugi, suurem osa sellest erotsist tuli ise peas juurde mõelda, aga hei - erootika puhul on see rohkem kui lihtsalt lubatud. Idee järgi peakski ju kirjandus tekitama lugejas erinevaid rektsioone ja mõtteid.
Ahjaa, puänt on ka. Nii et ainukesed vead on kerge venivus, kahtlane vaib alguses ja veidi nõrguke tehniline tase.
Aga kuna tegemist oli esimese looga, kus oli natukegi midagi mis mind parematel päevadel tõnksatama võiks panna, siis olen suuremeelne ja kergitan hinnet punkti võrra.

7/10

P.S. Erektori toimetus. Ahoi! Päevade vahel on hiigelpikad vahed, mida ilmselt ei peaks seal olema.

P.P.S. Haha, taipasin, et millest see lastejutu vaib tuli - sõnast kummitus. See on minu arust üdini lapselik sõna ja õudus-erotsi minu hinnagul ei sobi, aga... Isiklik kiiks, nii et jätkem tähelepanuta.



Tim Hornet

Kui kanad vaikivad


Lugu ise on sellest kuidas bordelliemand ja tema väljavalitu staatuses kunde maagilise juuksenõela toel kehasid vahetavad ja loomadena ringi kalpsavad. Armumänge mainitakse ka, aga nagu mokaotsast. Edasi läheb lugu sinna, et üks kratt vahetab omanikku ja .... Lugege ise.
Mis ma siis arvan. Vähe! Nüüdseks olen ma juba pettumuse äärel.
Muidu suht hea lugu, räägitakse seksist ja puha, aga ....selleni ei jõuta. Isegi mitte nii palju vihjeid, kui enda käega rahuldamise koht eelmises loos.

H: 6/10


Agrafinija Ihamaru

Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor


Katsume kindla peale välja minna ja võtame mõne loo kuskilt ajakirja alumisest otsast. Näiteks selle.
Lugu ise on selline ärkamisaegses stiilis kirjutatud jant, kus lõbutüdruk avastab, et tal sealt naisterahva kohast kiheleb ja et see kihelus pole üldse väga halb. Pigem vastupidi. Ainult et magada ei lase. Ning kui magamine õnnestubki siis vaevavad teda kummalised unenäod.
Tuba üüriva üliõpilase ja tolle ülikoolist väljaheidetud kamraadi toel asutakse aga kihelusprobleemile laboratoorset lahendust otsima ja siis läheb lahti möll üle vana hea Tartu.

Huvitav stiilivalik. Pole midagi öelda. Pikalt järjest lugeda ei lasknud, aga jupiti lugedes oli täiesti nauditav. Ootasin selles sama stiilis üksikasjalikumat seksuaalakti kirjeldust, aga mida ei tulnud seda ei tulnud, nii et....jah.
Kokkuvõtteks niipalju, et  see, et kellegi häbemekarvades on tundmatu tsivilisatsioon on kindlasti äge ja ulmeline ja võimalik, et spoiler, aga mitte just kuigi erootiline ja unenäod olid kuidagi liiga põgusad, et mind toimima panna.

H: 9/10

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas


Rosanna Padus

Me peame rääkima seksist robotiga


See oli lugu, mis mulle senistest kõige rohkem vaeva valmistas. Igav oli. Rahuldavalt kirjutatud, aga igav. Kuidagi ei tõmmanud kaasa ja jään arvamuse juurde, et kui seda lugu 2/3 ulatuses kärpida, saaks tulemus parem, sest siin vähemalt üritati seksstseeni edasi anda.
Ok, see oli küll vägistuskatse suunaga tsikkrobotilt mehele, aga siiski.
Paraku ei paelunud mind kogu see värk üldse, kuna olin selle kohani jõudes juba vaimselt soodastunud, kell oli öö ning lisaks olin ma vähemalt kümmekond korda skrollinud, et kaua veel...


H: 4/10



Taivo Rist

Merekuningas


Njaa, sama lugu mis eelmise jutugagi, et algus on nii igav, et edasi lugesin diagonaalis. Ja mis seal siis oli ja tuli. Tuli natuke kombitsaerotsi. Kena.
Võttis mu järgmisesse Erektorisse kavandatud mõtte ära, õigemini originaalsuse, aga eks näis mis ma välja mõtlen...
Porri eest muidugi lisapunkt, aga lugu ise ei kõnetanud, üldse, ja pooleli see jäi.
Saa nüüd aru, et kas asi oli selles, et tegelased tundusid igavad või oli kirjastiil vastu. Maitea. Igal juhul oli mul juba kombitsakepini jõudmisel toss väljas ja kaugemale ma ei jõudnudki, kuna - hee! - porr on käes, mis siin enam pushida.

Palun kergemat karistust. Cheers.

Edit: Ok, lugesin siiski läbi. Ei vaimustanud. Pigem oli igavavõitu ning mul polnud merekuningaga paaritumise kohast edasi just suuremat huvi, et kuhu see välja jõuab. Samas kõige hullem ei olnud. Selline keskmine tükk ja kombitsad olid tugevalt alakasutatud.

H: 5/10



Peeter Helme

Roosa tähe sära


Hee, see oli midagi mida ma ootasin. Aga kõigepealt, nagu head tavad nõuavad, siiski sisust.
On tulevikuühiskond, milles uurija ette jõuab juhtum olukorrast kus kaks inimest täiesti naturaalselt seksivad. Ilma kõikemuutva ravimi, fronesiini, abita. Et nagu normaalne seks ja kuhu see siis kõlbab.... võimuorganite lauale, kuhu mujale.

Loos on sisu, on käekiri ja on ka peaaegu et aktiveeruma panevat erootikat. Mida veel tahta Reaktori erinumbrist. Järgmine kord rohkem selliseid palun, mida muud.

H:10/10 - Seda tahaks lausa paberilt lugeda. Ehk mõjuks isegi....

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas



Ritchie walken

Otsi mind orbiidilt


Esimene tegelane, nimetagem teda naiskosmoselaevaks, naaseb pikalt reisilt ning väljastab terve trobikonna viimase piirini kiimas meeskonnaliikmeid. Need kaovad kuhugi omi asju ajama, kena. Selgub et ka naiskosmoselaeval on ka omad seksuaalsed vajadused ning peagi hakkab ta meeskosmoselaeva lantima. No see õnnestub. Topelt. Saab isegi kaks. Nimetagem  neid jaapani meeskosmoselaevadeks ja hakkabki hirrmus hooratöö pihta.

Nojah, oli ju, ütleme parema väljundi puudumisel, robo-erootikat ja keel-põses-lähenemist, aga ma pole kuigi robo-seksuaalne, nii et mulle mõjunud ei eriti huvitava, ega ka eriti vaimukana.
Sutike igav oli pigem ja see nn. grand finale lõpetas ka kogu tegevuse sealt kus ma ootasin, et nüüd alles läheb see tegelik kosmokebens lahti. Et nagu sutike alakasutatud idee, ehkki jah... ideid siin vähemalt oli. Ideede ja roboerootika eest lisapunkt ja...

H: 7/10

Arvustused mujal:

Ulmekirjanduse Baas



Laura  Leto

Neitsinahk


Nii sisust. On tüdruk, kes vihkab ja häbeneb oma kehavorme. Saame teada ka tema taustast ja sellest, et tema ema peab seda va maailma kõige vanimat ametit. Nii, mis edasi.... ta muudkui vihkab oma keha, kuni kohtub mehega ja siit edasi ma enam ei lobise.

No esiteks oli juba selle algus erootiline ja teiseks on mul nõrkus punapeade vastu. Jup, nii on. Lugu ise aga suundus üsna kaheldavasse suunda. Nimelt ei tõmba mind rape-porn just kuigi palju, ent ... kus häda kõige suurem, seal puänt ikka abiks, eksole.
Peamine puudus oli see, et ehkki enne kulminatsiooni oli paar erootilist kohta, hajusid need teksti pikkuse tõttu. Et kui siit lause ja sealt lause maha võtta, siis oleks ehk minusugusele vanale pervole kuidagi parem.
Aga ei, muidu, oli kenasti kirjas ja isegi huvitav, ehkki minu jaoks liiga.... young adult?


H: 8/10



Diana Ostrat

Vaatleja


Üks vaatas. Teine tegi midagi Kolmandale. Kolmas vaatas esimest. Teine mõtles. Esimene mõtles ja tegi midagi endaga. Kolmas tegi Teisele. Teine Kolmandale, mõeldes Esimesele jnejnejne.... Asenda nüüd need arvsõnad(?) keeruliste nimedega ja saad aimu, milline see jutt oli. Loetamatu, ühesõnaga.

H: Ma tõesti ei suutnud.



Mida kokkuvõttena arvata. Et jah, erootilise ulmega on Eestis nii nagu sellega on. Pigem kehvasti.

Aga, selle eest pole autorite üldisel tasemel häda midagi ning niipaljukest sest numbrist siiski kasu oli, et julgen ehk taas tõsisemalt Reaktori lugudesse süvenema hakata. Nii et ei saa öelda, et lood mööda külgi maha oleks jooksnud, ehkki jah....otseselt liigutama ei pannud neist ükski.

Igal juhul sai mul nüüd õlu otsa, uni tuli peale ja seega sidens, ehk järgmise Erektorini!




Illustratsioonide autorid:

Meelis Krošetskin (ülal)
Gerli Carol K ning Anti Lepik (siin all)




Tuesday, April 14, 2020

Kirjandusosakond: "Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia"




Koostaja: Raul Sulbi
Autorid: Triinu meres, Kristjan Sander, Tea Roosvald, Reidar Andreson, Indrek Hargla, Siim Veskimees, Heinrich Weinberg, Mairi Laurik, Joel Jans, Maniakkide Tänav, Veiko Belials

"Kirjastus Viiking", 2019



Alustan sellest, et hiljaaegu toimunud vestluses kogumiku koostaja Raul Sulbiga mainis ta mu selgituse peale, et miks ma ise kogumikku ei panustanud, et "Aga sa oledki ju rohkem John Wyndhami, kui Asimovi poolt mõjutatud"
Nali, eksole, aga põmst oli tal õigus. Neljandas või viiendas klassis loetud John Wyndhami "Trifiidide päev" oli see, mis mind ulmekirjanduse külge naelutas.
Kaheksanda klassi kirjanduspõpikust loetud " Kadunud robot" oli esimene Asimovi tekst, mis mul meelde jäi, sest varasemalt loetud "Lilled Algernoni" nimelises kultuskogumikus olnud "Inetust poisikesest" ei mäleta ma tõesõna mitte midagi. "Masin mis võitis sõja" muidugi rokkis, aga veel hetk enne selle kirjarea kirjapanemist olin ma täiesti kindel, et see oli Simaki lugu. Võta nüüd seda vanainimese mälu, eksole.
Igal juhul tekkisid mul soojad tunded Asimovi vastu alles kuueteistkümne aastasena, kui maaliini bussiga tööle loksumise leevendamiseks "Asumi" ette võtsin. Ja see raamat mõjus!
Mõjus kohe nii, et lugesin selle peale "Asum ja Impeeriumi" kiirkorras sissemanustamist uuesti läbi ning ehkki pettumine "Teises Asumis" jahutas mu palavalt lõkkele löönud armastust Asimovi vastu kohe tublisti, jäi ere mäletus "Asumist" alles.
Ok, mida ma selle pika jutuga öelda tahan on see, et minu jaoks on Asimov eelkõige "Asumi" ja "Asum ja Impeeriumi" autor. Muu, mida ma talt lugenud olen pole mind suurt kõnetanud ning kogumikugi võtsin kätte pigem huvist Eesti ulme vastu, eksole. Paluks seda arvesse võtta.
Asimovi fännile on sellest kogumikust arvatavasti palju rohkem rõõmu kui mulle, kelle jaoks on juba aunuüksi robotid igavuse skaalal võrdväärsel kohal zombidega.
Aga aitab mölast ja nüüd siis asjast:



Triinu Meres "Tegi-tegi-tegi-tuld"


Oi, kuidas ma oleks pisikese jõnglasena seda juttu kaifinud. Oli ju nimelt ka esimene raamat, mille ma iseseisvalt läbi lugesin "Võitlus tule pärast/Hiidlõvi" ja tegelikult võib vast öelda, et minu meeletu huvi ürginimeste vastu oli ka peamine põhjus, et ma lõpuks ometi (Umbes 8 aastaselt) üldse raamatuid lugema hakkasin.
Igal juhul sai nii "Mammutikütte" kui ka "Võitlust..." korduvalt sisse manustatud ning kindlasti oleks midagi läinud veel, kui neid vaid olnud oleks.
Nii et sellekohapealt oli Triinu Merese lugu nagu tagasiränd lapsepõlvefantaasiatesse.
Muus osas aga....  Oli huvitav ja täpselt paraja pikkusega, et neandertaallaste jahmerdamine igavaks ei muutuks, aga... Juba pealkiri ütleb ära, milles kogu loo põhituum seisnema hakkab ning mingeid üllatusi väga ette ei tulegi. Selline, tehniliselt väga hästi kirjutatud lugu, aga kahjuks ei midagi väga erilist.
Praegu mõtlen, et kui see lugu oleks olnud paigutatud kuskile keskele, roboti ja asumilugude vahele, siis oleks ma sellest võib-ola rohkem välja väänanud, aga jah...avaloona jäi igal juhul nõrgaks.



Kristjan Sander "Sees"


Njah, ütleme diplomaatiliselt, et oli ilusti kirja pandud ning lõpetame kogu jutu? Ei, mitte nii... Mitte siin blogis...
Peamiselt ei meeldinud mulle loo lõpp ja spoilerdades mainin, et peamiselt see reptiloidide värgens. No tõesti, midagi huvitavamat ei saanud välja mõelda? Muidu polnud lool häda, ehk siis üks esimesi kohalikke ulmelugusid mida ma lugenud olen ning kus käiakse välja jälle see sama teema, et süsteem toidab ise enda vastu sõdijaid, kes sellest paraku ise aru ei saa.
Minu, kui noorpõlves väga mässumeelse isendi jaoks oli see vaatenurk aga juba tuttav ning omal nahal järgi proovitud. Ei midagi uut ega üllatavat ....ja siis see kuradi reptiloid ka lõpus. No palun.



Reidar Andreson "Heategu!"


Esimene lugu, mis mind kaasa haaras. Ma ei oskagi öelda, et oli selleks jutustamisstiil või loo enda ehitus, aga tundsin end juba esimselt-teiselt leheküljelt looga samas paadist olevat ning ka lõpp ei valmistanud mingitki pettumust. Eriti heaks teeb asjaolu, et nagu juba ülalöeldud ei ole ma suurem asi robootika fänn, aga Andreson suutis mind ikkagi robootika kolme seaduse ümber jahmerdamisse kaasa tõmmata. Hea töö, ei midagi vähemat.



Indrek Hargla "Õnnelik robot"


Tuleb tunnistada, et selle loo läbimine vamistas mulle tohutult raskusi. Ühelt poolt oli mul robotitest juba siiralt kõrin ja teisalt ei aidanud ka autor väga kaasa. Oli idee, kulunud ent siiski, aga esitluslaad oli igav. Lugedes oli pideval tunne, et loen algaja autori üsna puist jahumist, aga mitte Harglat. Võib olla oli see hoopis oskuslik stiili järeleaimamine. Võib-olla.
Enivei, nagu ütlesin võis mu külmus selle loo aadressil tuleneda ka  sellest, et mul oli roobikutes kõ-ri-ni.



Siim Veskimees "Sulguvate teraskoobaste aeg"


Ei vedanud kuidagi kaasa. Üldiselt mulle Veskimehe lühilood meeldivad, aga sel korral läksin tegelastel vahet tegemisega nii rappa, et lõpuks lugesin seda nii, et aeg-ajalt lihtsalt välgatas, et "oot-oot, see oli vist see süžeeliin" ja lõpuks, pean tunnistama, ei saanud ma kogu kupatusest mitte mõhkugi aru. Lugeja viga või siiski mitte?



Veiko Belials "Raske piisk pilvest"


Teine selle kogumiku pärl minu jaoks. Põnev lugu, väga hea lõpplahendus ja äärmiselt nauditaval tasemel kirjaoskus. Pidin juba Belialsi jutukogu "Kogu maailma valgus" lugedes tunnistama, et "Ashinari kroonikate" ja "Existerioni" nimeliste õnnetuste autorist on saanud vaat-et üks mu lemmik Eesti ulmekirjanikke.
"Raske piisk pilvest" ainult kinnitas seda arvamust. Hea oli. Väga hea. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt krimkadest, ka ulmekrimkadest, väga lugu ei pea.



Maniakkide Tänav, Joel Jans "Inspektor ja planeet"


Oli hea, aga kehva meeleolu perioodi tõttu tuli minu blogiülestähendusse pikk vahe sisse ja praeguseks ei mäleta ma sellest suurt midagi. Mingi planeet hävis ja kuskil olid mingid salarobotid? Vist.
Puhtalt minu viga ü.s. Aga mäletan, et meeldis, võtke nüüd seda kuidas tahate, ehk kes viskab esimese kivi...



Heinrich Weinberg "Patrioot" 

Hea, alguse veel parema keskkoha, aga kuidagi liiga sauh-väuh lõpuga. Tähtaeg? Selline mulje vähemalt jäi. Muidu hea+, aga oleks saanud parem olla. Lugu ise oleks nagu ka seda nõudnud.



Mairi Laurik "Valesti ajastatud"


Tegemist oli esimese Mairi Lauriku kirjutatud lühilooga, mida ma lugesin. Tema romaan "Süsteem" murdis kunagi mul küll hambad, aga selle loo põhjal võin julgelt väita, et julgen ka edaspidi tema lugusid lugeda. Lühike ja kas just lööv, aga .... lihtsalt kõike oli parajalt.  Ja eks ole seegi profesionaalsuse ja hea loo tunnus.



Indrek Hargla "Einsteini viimased sõnad"


Olen ka veendunud, et kogumiku parim lugu tuleb jätta viimaseks. Ja seda see oli. Parim. Ei saa öelda küll, et sussid oleks jalast põrutanud, aga tuntud ulmekirjanike ja muude tegelaste jahmerdamine alternatiivajaloos või paralleeluniverusmis oli põnev, huvitav ja igati meelepärane lugemine.




Sai nüüd selline säästukavormis kirjutatud arvustus, aga mis teha, kui muud kirjutus- ja muidutegevused lihtsalt kogu energia enda alla võtavad ning ülestähenduste jaoks jaksu ei jää.
Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti, et kahte lugu ma ei maininud poole sõnagagi ning selgituseks sõnan, et esimene (Tea Roosvald "Jänesehautis") jäi mul pooleli ja Belialsi "Asum ja psühhoajaloost" ei mäletanud ma seda postitust lõpetama hakates isegi seda, et kas see mulle meeldis või mitte. Juhtub.
Igal juhul jäin ma loetuga rahule. Hunnik täiesti rahuldavat (Meres, Sander) ja väheke paremat kraami (Weinberg, Jans & Tänav) ning siis pika vahemaaga kolm absoluutset pärli (Andreson, Belials, Hargla)
Ja läbi see saigi.
Naljakas nüanss on see, et kogumiku parima loo kanditaat vaheldus minu jaoks kogu aeg kogumiku edenedes. Kui alguses arvasin, et "Heateost!" paremat vaevalt tuleb, siis kummutas Belialsi "Raske piisk pilvest" selle arvamuse ning lõppeks tuli Hargla "Einsteini viimased sõnad" ja lõi nii-öelda platsi suurejooneliselt puhtaks.
Aga ok, side lõpp ja järgmine kord katsun tublim olla.


Mujal:

Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Goodreads

HHFIAEYI (Krüptiline sõnum)

Sunday, January 19, 2020

Kirjandusosakond: "Kuigi sa proovid olla hea"



Triinu Meres " Kuigi sa proovid olla hea"
Varrak, 2019




Annan pidulikult teada, et peale pikka vaikiolekut ja pusklemist ühe teise kogumiku kallal, kui siinarvustatuks tulev, olen ma jälle korraks aktiivne.

Kõnealuseks tuleva raamatu puhul on siin-seal vaieldud kas tegemist ikka on ulmega ning võin kinnitada, et jah - on ulme. On. Täiesti fantasy ja puha, aga...
Üldistades võin vast öelda, et seekord pole lihtsalt rõhuasetus mitte lohedel ja kangelasmõõklejatel - neid polegi - vaid lihtsatel inimsuhetel. Ja sõna "lihtsate" ette ja taha võib muidugi jutumärgid kirjutada. Merese lood laotavad lugeja ette laiali Kuuevalla kuningriigis toimuvad inimsuhteküsimused ja nende üsnagi rasked ja karmiilmelised otsused ning lahendused. Ehk siis kas südame või mõistuse järgi...

Mulle, kelle romantika- ja traagikasoolikas veel ajas ära pole kärbunud, olid need lood igatahes meelejärgi ning soovitaksingi seda ennekõike neile, kes ka lihtsalt väljamõeldud maailmas toimuvatest intriigidest lugeda armastavad. Ehk siis, mina(!) ei ootagi igast fantaasialoost hunnikut lohesid ja muid onklejaid-mörisejaid, kes komakohti asendaks ja olen rahul ka märksa tagasihoidlikuma settinguga. Olen ju juba korduvalt öelnud, et reeglina ei oota ma üheltki ulmeloolt mingit hoomamatut superulmelisust, vaid eelkõike head lugu, kaasaelatavate ning mõistetavate tegelaste ja näiteks - nagu kõnealuses teoses - huvitava ühiskonnakorraldusega.
Pigem peletab mind eemale, kui autor on enda loo erinevaid hüper-supervidinaid täis toppinud, justkui eesmärgiga mingit olematut ulmekvooti täita ning samal ajal on lugu ise täiesti tundetuim. Mitte, et nii ei võiks või ei saaks, aga minu silmist on sellistel lugudel lihtsalt raskem loorbereid lõigata.
Nii, see sai nüüd taaskord öeldud ja seega asume asja juurde....

Tegelikult oleksin ma alustada tahtnud - ja ehk ka pidanud - seekord hoopis sellest, et mulle tohutult meeldib selle raamatu esikaas. Selline aimatavalt külm ja karge ning tekitab  - seekord õigustatud- ootusi raamatule. Ei mingit liigset kunstipunnitust, ega ka mitte midagi liiga...ma ei oskagi öelda.... multifilmilikku(?). Kiidan tegijat - Kärt Einasto. Aplaus.



"Sulavesi ja vereside"


Pealkiri mis mu keele miskipärast algul puseriti ajas on hea pealkirjastus poeetilis-romantilis-traagilisele loole. Lugesin seda kunagi, kui see "Täheajas" ilmus ning meeldis see mulle juba siis.
Ah, mis ma loban, olen nii varasemates arvustustes, kui ka siin-seal varemgi maininud, et Triinu Meres oskab kirjutada mind kaasatõmbavalt, ainult-et seekord loob rõhutatult poeetiline stiil sellise põhjamaise muinasjutu tunde.

Seekord, teistkordsel lugemisel nautisin kirjatehnilist poolt veel enamgi, aga... aga... aga....
Alati on mingisugused "aga-d" ja seekord seisneb see "aga" selles, et ka peale teistkordset lugemist on mul nüüd - ca kuu aega hiljem - raske meenutada selle loo üksikasju või kasvõi tegelaste nimesid... Kivihavid? Või selle kuradi tegevuskoha nimegi.... Eee... No ei mäleta.
Pole just kuigi suur kaotus ning veel väiksem on see etteheiteina loole. Pigem mulle ja seega OK, võtkem palun arvesse, et mul ongi vilets mälu igasugu nimede peale ning see selleks. Tegelikult, kui praegu mõtlema hakkan oli raamatus olnud ja suupärane nimedevalik isegi hea ja õnnestunud. Et polnud liiga maavillane, aga samas kuidagi kodune, ent siiski piisavalt võõrik.
Vähemalt viimases loos see nimestatus mulle juba meeldis, nii et ei tea mis südatalvekärbes mind hammustanud on, et esimese loo tegelased unustanud olen.

Teise "aga-na" võib aga etteheita seda, et lugu oleks võinud olla siiski veidi-veidi lühem. Ma saan aru, et see on loll soovitus, aga vähemalt esimesest kolmandikust lugesin ma end läbi peamiselt kirjatehnikale toetudes. Võib-olla oleks mõni jahikirjeldus või väikene kakelung asja kiiremini edasi vedanud... Võib-olla.... Muidugi, ma aiman, et tegelikult on selle loo sihtgrupiks hoopis armastusromaane lugevad - eeldan, et nooremapoolsed - naised, ent kobiseda ju tahaks, eks ole.
Tegelikult kui nüüd menutama hakata, siis ka minu esimesed lemmikraamatud sisaldasid tugevat romantikaliini. Sienkiewitczi "Ristitüütlid" on alati esimene, mis sellistel puhkudel pähe kargab, aga neid ajaloolisi "mõõga ja roosi" lugusid oli veel ja veel ning nii-öelda kapsaks sai loetud nad kõik.  Nii, et päris alusetu mu kobin siiski vast pole.

Lugu ise on selline keelatud armastuse lugu, ehk siinkohal siis nn. vaenlasega voodis temaatika, millele on loomulikult kirjutatud ka põhjamaiselt traagiline lõppvaatus. Muuseas, kui ma mainin millegi iseloomustamiseks sõna "põhjamaine", siis on tegemist kiitusega. Tegelikult võikski etteruttavalt öelda, et tegemist on - nagu esikaaski lubab - kergelt karge põhjamaiste lugude kogumikuga. Ok, 2/3 lugudest on sellised romantikuhingelistele traagikutele. Lugu "Nagu nuga vööl" on aga...



"Nagu nuga vööl"

Kuidas kirjutada loo kohta, mis jooksis kiirelt silme eest läbi ja ei jätnud hinge just  suuremat märki, kui tõdemus, et "oli lihtsalt hea". Natuke lühike lihtsalt. Mulle meeldivad enim sellised lühijutustuse/lühiromaani pikkused lood ja "Nagu nuga vööl" oli selgelt liiga lühike, et ma sellesse täie hingega sisse vajuda jõuaks. Olen aeglase hoovõtuga, mis teha...

Aga, sellisena nagu see oli polnud tal muud häda midagi. Kiire lugu sellest, kuidas üksainus puhtinimlik eksitus võib su tuleviku viia radadele, mida sa elu sees ette arvata poleks suutnud. Üldmulje siis siiski positiivne. Hea.



"kuigi sa proovid olla hea"

Viimane ja romaanimõõtu lugu siis antud kogumikust. Temaatika peaaegu sama, mis esimeses loos - keelatud armastus ja sellega kaasnevad probleemid Kuuevalla ülikkonnas, aga seekord on tegevustik kiirem, on isegi kergemat äksõnit tulekahju vormis  ja loole kirjutatud kaks võimalikku lõpplahendust annavad tugeva lisaplussi. Veel lisavad boonust peatükkide algustesse pikitud Kuuevalla ajalugu, kombestikku ja tegelasi tutvustavad kroonikalõiked - lahe!

Aga, kõige narrim on praegu tunne seetõttu, et tahaks hirmsasti selle kohta midagi veel öelda. Midagi rohkemat kui hea lugu, heade tegelastega, aga olen väsinud. Tööpäev läbitud ning lõpetatud raamatust saadud laksakas seljataha jäänud ööga maha magatud. Seega ütlen kokkuvõttena, et oli hea lugu. Meeldis. Väga.



Kogu jutu lõpetuseks võib öelda, et kogumik saab minult koondhindena mõttelise nelja+, aga mitte viie. Küsite miks? Vaevalt, aga katsun siiski selgitada.
Lugesin selle küll mõnuga läbi ja nautisin seda täiel määral, aga lõppeks pean ikka endale otsa vaatama ja tunnistama, et minu jaoks intriigide hulgas nii olulist pistoda-romantikat polnud. Vist. Ei saagi öelda, et ma oleks mingist otsesest või laiahaardelisest äksõnist puudust tundnud, aga midagi hoomamatut jäi siiski vajaka.
Võib-olla on tõesti asi valest soost olemises ja ajaloolisi armastuslugusid armastav naiskodanik oleks sellest palju suurema naudingu saanud. Võib-olla, ehk es mina tia.
Igal juhul jään ma aga ootama Triinu Merese järjekordset raamatut. Edu.



Reaktor
Loterii (kolm)
Loterii (Kummatigi)
Sirgeldaja
Kirjanduslik Päevaraamat

Ulmekirjanduse Baas
Goodreads

Monday, November 18, 2019

Kirjandusosakond: "Pikad varjud"


"Pikad Varjud"
Koostaja: Martin Kivirand
Ajakirjade kirjastus, 2015
Autorid: Karen Orlau, Mann Loper, Egle Palberg, Leila Tael-Mikešin, Maniakkide Tänav, Mehis Heinsaar, Kristjan Sander, Triinu Meres, Kersti Kivirüüt, Indrek Hargla



Karen  Orlau "Lugu sellest kuidas Veski Jaan kavalusega näkist jagu sai"
Olles hiljaaegu võtnud ette nii "Täheaeg 18-e", kui ka "Eestid, mida ei olnud" kogumikud ja saanud mõlemast äärmiselt positiivse elamuse, valmistusin seda kogumikku lugema hakates ette halvimaks. Et kuskilt see kala peab ju sisse tulema, eks ole. Esimese loo pealkiri süvendas mu kahtlusi veelgi.
Sellised pikad ja loo sisust justkui liiga palju rääkivad pealkirjad tekitavad mul juba ette tahtmise kirve järgi haarata, ehk teisisõnu, lugemiseks mõni teine jutt valida. Aga nagu ikka - ise olen loll ja vaevlen oma rõvedate eelarvamuste küüsis.
Lugu igatahes pettumuseks põhjust ei andnud. Oli selge käik, hea püandiga lõpp ja ladus väljendus ning rääkis see sellest, kuidas Veski Jaani näkilt rahapada välja pressida püüab ja selle siis ka  - nagu pealkirjast aimatagi võib - kavalusega kätte saab.
Radikaalse meesõiguslasena kobisen ma muidugi sel teemal, et meest oli jälle suguihast juhitava kiimakotina kujutatud, aga nojah loo seisukohalt oli ju nii vaja. Cheersime.


Ulmekirjanduse Baas



Mann Loper "Maielaul"


Võib öelda, et tegemist oli seniloetud Loperitest kõige kodumullasema looga. Mitte, et see halb või nõrk oleks olnud, pigem vastupidi, aga...
Aga lugu (ma eeldan) oleks pidanud mõjuma raskelt, ent ei mõjunud. Tundub, et seekord jäid sõnad nõrgaks või siis langes üsnagi karmisisuline lugu pimedatele silmadele. Võta nüüd kinni, eks ole.
Et autorile omaselt nõtke sulega kirja pandud ja üldjoontes täiesti huvitav, aga kui autoril olid lugejale kõrgemad nõudmised ja eesmärgiks mingeid emotsioone esile rebida, siis ..... njah, mind jättis kahjuks puudutamata.
Eriti ei meeldinud mulle loo lõpp, tundus kuidagi otsitud.
Loo sisust siis niipalju, et kõrtsist koju tulev mees kohtab koduteel tuttavlikku piigat ja....


Ulmekirjanduse Baas



Mann Loper "Lugu Kordost"


Teine lugu Loperilt ja tuleb tunnistada, et selle peamine mõju oli see, et mu mälestus "Maielaulust" kirgastus veidi. "Lugu Kordost" keris end küll kenasti lahti, aga jäi mulje, et kuskil lõpupoole sai autoril idee otsa ning lõpp ise oligi selline...kui üldse, siis pigem rahuldav. Algus oleks nagu lubanud midagi veidi põnevamat, aga jah... Oli nagu oli. Eriti ei olnud ü.s.
Sisust siis niipalju, et uus vallakirjutaja hakkab uurima ühe pere salapärase sauniku tegemisi ning õigepea avastab ta end ninapidi... liivas.


Ulmekirjanduse Baas



Egle Palberg "Keelatud armastus"


Nojah.... Algus nagu oleks lubanud, aga mida edasi seda rohkem hakkasid segama mitmed asjaolud.  Alustuseks siis sellised algajalikud vead nagu liigne kujundlikkus või metafooride naeruväärsus ja lisaks oli üldse kogu lugu siit või sealt liimist lahti. Ma ei viitsiks pikalt jahuda teemadel, et viisud olid ikka pidupäeva jalavarjud ning pastlad need, millega teotööle mindi või et niitja taga kohe keegi vastniidetud heina kokku riisuma hakkas, aga....selliseid apsusid oli liiga palju, et neist mööda vaadata.
Kogu lugu oli selline - vabandage väljenduse eest - sopakalaadne ja mitte just kuigi hästi välja mängitud armukolmnurga-imalus, mille lõpplahendus oli nii üle võlli noodist väljas, et halb hakkas.
Loo sisust niipalju, et vastabiellunud ja üliarmunud neitsik kohtab metsas võõrast piltilusat meest ja armub uuesti. Veel rohkem. Ja siis hakkab tundlemine.


Ulmekirjanduse Baas



Leila Tael-Mikešin, Maniakkide tänav "Manajad"


Lugu sellest, kuidas raha mahalaristanud peremees oma naise kratiga paaritab ja tüdruk oma kasuisa juurest kaitset otsima põgeneb....
Tõtt-öelda oli see esimene lugu, mis mind täiel määral kõnetas ja mille vältel ma mingitki põnevust tundsin. Üheltpoolt olen ma tuntud pervert ja seega õrritas kratiga paaritamine mu näärmeid päris korralikult ja pani kujutlusvõime tööle. Teisalt oli vanarahvaliku maagia kasutamine ja loitsude-sajatuste pildumisest koosnev vägikaikavedu mulle meeltmööda viisil esitatud. Et niipea kui hakkas küll saama, oli lagi ees ja pungestama ei hakatud. Kõik oli ordnungis.
Ka kirjatehnilisele poolele pole mitte kui midagi ette heita. Oli ladus, pingestatud ja atmosfäärikas. Ainult lõpp saabus liiga kiirelt ja polnud eelnevaga samas kaalukategoorias, aga seda pigem selle tõttu, et lõpule eelnev oli lihtsalt väga hea. Hinnanguid andes oleks tegemist kogumiku esimese viiega, miinusega, ent siiski.


Ulmekirjanduse Baas



Mehis Heinsaar "Tiigi sünd"


Ühte meest vaevab elutüdimus ja nii ta siis läheb rändama.
Kui näiteks Houellebecq-i raamatutes otsivad elutüdinud mehed lohutust seksist, siis Heinsaare loos otsustab mees hoopis pikali visata ja tiigiks moonduda-muutuda. No, kes olen mina, et sellist käitumist hukka mõista. Lasku aga käia, aga...
Aga loona see asi ei klappinud.
Ehkki oli ladusalt kirja pandud ning lugedes eemale ei peksnud, jäi ikkagi lõpuks tunne, et kuhu jäi lugu koos sinna juurde kuuluva lõpuga.... Tundus nagu mingi killuke millestki suuremast. Et siis lihtsalt üks pildike ja pildikesena see lugu ei toiminud.


Ulmekirjanduse Baas



Kristjan Sander "Pikad varjud"


See oli see lugu, milllele panin raamatukogus sisukorda vaadates omad lootused. Kristjan Sandrit pean ma üheks oma lemmik Eesti ulmekirjanikuks ja seetõttu ei maksa imestada, et ma sellest loost paljut ootasin. Ja ma sain. Kas just palju, aga igati piisavalt.
Lugu, mis räägib sellest kuidas Ilmasõjast kodumaale naasnud soldat sõja sünge varju all kannatab, suutis mind kaasa vedada esimesest leheküljest alates. Kristjan Sander lihtsalt oskab kirjutada nii, et paneb lugeja igat sõna sisse haarama. Mõneti meenutas see lugu Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdani." Mitte, et neil nüüd väga palju ühist oleks, aga ka siin käsitletakse ühe pere läbiealmisi, ehkki tunduvalt lühemas ja mida edasi seda müstilisemas võtmes. Justnimelt, see müstikaosa on kirja pandud nii, et koorub end vaikselt ja tasaselt lahti. Lugejal jääb vaid aimata, et midagi on tulemas ja ehkki kellegile otseselt veresadu või välgunoolt pähe ei lange, on finaal ikkagi igati aus. Ehkki jutustaja poolt lõpus õhku heidetud küsimus - oli see siis nüüd päris või lihtlabane kokkusattumus? - tundub sealkohal üsna kohatu.
Muidu aga igati hea kirjavara. Soovituslik.


Ulmekirjanduse Baas



Triinu Meres "Võtja"


Minu esimene kokkupuude Triinu Merese kirjutatuga oli kunagi ammu-ammu. Nimelt avastasin ma end aeg-ajal tema blogi lugemas. Mitte, et mind oleks tema elud-olud nii jõhkralt huvitanud, aga mis mulle meeldis ja ikka ning jälle sinna tagasi viis oli see kuidas ta kirjutab. Kuuldes, et tal õnnestus kinni panna kahe tuhande hõmmm-khm-hõmminda aasta jutuvõistlus oli minu huvi selle võiduloo vastu suur. Ja ehkki nimetet võistluse võidulugu mind väga ei vaimustanud kindlustasid nii mõnedki järgnevad lood ("Kuningate tagasitulek" ning "Sulavesi ja vereside") minus veendumuse, et selle autori loomingul tuleb silma peal hoida...
Ja ei tulnud mul ka seekord pettuda. Võib vist patustamata öelda, et tegemist on ühega antud kogumiku ambitsioonikamatest ja keerukamatest ning lugejalt rohkem nõudvatest tekstidest.
See on lugu viirastustest, nende maailmast, nende eludest ja nende kokkupuutest meie, ehk pärismaailmaga. Sellest loos on paljut.
Samas, ei saa ma öelda, et lugu, nüüd mind täiesti maa ja taeva vahele oleks lennutanud. Oli hea ja lõppes ka, aga just see lõpp jäi minu jaoks kuidagi lahjaks... Või oli kuidagi noodist väljas.
Ma ei väida, et iga lühijutu lõpp peab olema maadraputavalt üllatav või üldse sussid jalast lööma, aga "Võtja" lõpp oli võrreldes kogu eelneva looga lihtsalt tunduvalt...maisem, lihtsam, kergekaalulisem, kuidagi.... kuidagi... kuidagi... Oleks oodanud rohkem sidusust nende samade vaimolendite ja  Haapsalu raudteejaamas toimunuga või üldse kogu loos kumava Eesti temaatikaga.
Aga jah, oli siiski hea lugu, tehniliselt igati Mereselik, ehkki vahepeal viskas kitsaskohti sisse. Võin vast avalikult tunnistada, et sai selle loo valmimisse ka oma valgete käpakestega panustatud ning juba siis lõpu teemal kobisetud. Nii et võtta minu lõputeemalist tiraadi, kui solvumise väljaelamiskatset teemal, et minu hindamatuid näpunäiteid kuulda ei võetud. Ja cheersime taas.


Ulmekirjanduse Baas



Kersti Kivirüüt "Metsavana maja"


Selline kerge lugu, kerges kastmes ja kerge lõpuga. Polegi nagu midagi eriti öelda, kui et vastu ei ajanud, aga samas miskit muljet ka ei avaldanud.
Lugu algab sellega kuidas kaks linnatüdrukut lähevad kahtlase kuulsusega talumaja juurde ja kogevad/näevad seal täiesti erinevaid asju.
Igal juhul, esimene kokkupuude Kersti Kivirüüdi loominguga ja vähemalt eemale ei peletanud. Julgen teisigi lugusid lugeda, kui mõni ette peaks sattuma. Praegult Baasis lehitsedes selgus, et nimetet autoril on isegi kogumik välja tulnud, Ehk kunagi...
Ja muidugi ei olnud mul Metsavana välimuse ettekujutamisel mingeid raskusi, aga see on juba see kohaliku ulmekogukonnaga kursis olemise taak. Ha-ha.


Ulmekirjanduse Baas



Indrek Hargla "Tammõküla viljakuivati"


Lugu sellest, kuidas hirmsa minevikuga viljakuivatis veel hirmsamad asjad toimuma hakkavad. Mis seal väga öelda. Lugu paigutatud Süvahavva maailma, aga kuna ma suutsin sarja vaadata vaid ühe episoodi jagu ning raamatut pole isegi ligidalt näinud, siis ei oska ma selle seotuse kohta suuremat öelda.
Aga loo kohta niipalju, et kes Harglat on lugenud, teab, et mingit säästukat sealt reeglina ei tule. Ei valmista pettumust ka seekordne žanritruu etnoõudus ja sobib antud kogumikku lõpetama nagu valatult.


Ulmekirjanduse Baas



Mida veel lõpetuseks öelda. Alustan sellega, et tuletan meelde, et olen juba maininud, et Eestis toimuva tegevusega kirjandus pole reeglina minu rida ja ka etnoõudus ei kuulu mu lemmikžanrite hulka. Side Herta Laipaigagi, kelle loomele see kogumik pühendatud on, on praktiliselt olematu, nii et ma nüüd ei oskagi öelda, et kas see kummardamine oli kordaläinud või jäi napiks. Samas, mida võin öelda on see, et kui väikenegi huvi müütide või etnoõuduse vastu hingesopis olemas on, siis lugeda tasub seda kogumikku küll.
Mis aga häirima jäi nii mõnegi loo puhul, oli see, et puudu oleks justkui jäänud ambitsioonikusest Lood oli enam jaolt lihtsad ja kuidagi... talitsetud? Et paljuski piirdus kogu tegevus "vaarisade vaimus" krati-sajatus-jahmerdustest ja ei üritatudki kulunud raamidest välja hüpata ja luua midagi enneolematut. Võib-olla piiras-kärpis etteantud formaat - vist oli müüdid ja pärimuslood - autoreid enda fantaasiat rohkem lendu laskmast. Võib-olla, igal juhul selline tunne mulle jäi. Kahju.
Aga jah, olid tugevad lood: "Tammõküla viljakuivati", "Manajad" ja "Pikad varjud." Neist veidi nõrgemad, ent siiski head lood: "Kuidas Veski Jaan kavalusega näkist jagu sai", "Võtja" ja "Maielaul" ning ülejäänud osas laiutan käsi ning tunnistan, et polnud päris suhkur minu teetassis.
Aga lugege ise, otsustage ise, mis ma siin ikka pikalt jahun...


Selle kogumiku täisarvustus Baasis. Mujal on seda kogumikku kajastanud: LoteriiReaktorKirjanduslik päevaraamat ja Triinu raamatublogi. Ja ka Goodreadsis on raamat esindatud ja arvustatud.


Tuesday, November 12, 2019

Kirjandusosakond: "Eestid, mida ei olnud"



"Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia"
Raudhammas, 2017
Koostaja: Indrek Hargla



Kuna Eestis toimuva tegevusega kirjandus mind reeglina väga ei tõmba, siis hoidsin seda raamatut raamatukogus käies mitmel korral mõtlikult peos ja panin riiulile tagasi. Ausalt öeldes tulebki mul tunnistada, et kartsin, et pean end sest kogumikust poolvägisi jutt-jutuhaaval läbi närima ja leian 12-st loost heal juhul paar-kolm meelepärast, siis.... Ei kutsunud nagu väga.
Üllatuslikult oli aga tegemist ühega viimaste aastate parimaist lugemiselamustest ning ehkki ma nädalajagu päevi tagasi jaurasin FB-s, et mulle meeldib kui arvustatakse nii kogumiku ennast, kui ka lugusid eraldi, pole mul vähimatki energiat, ega ka viitsimist siia mingit pädevamat üldarvustust kirjutada. Uus raamat tahab lugemist ja üldse... Aitab küll. Lugudest jupiti aga juba allpool.



Jaagup Mahkra "Tarvaste tulek"


Lugu siis selles kuidas Rahomeele(?!) nimeline tark üritab rändhõimudele paikseks jäämise ideed maha müüa.
Üldiselt, mõnus oli lugeda. Jooksis nagu üks Mart Laari koostatud põhikooli ajalooõpik, mida lugedes sai selgeks, et midagi vägevamat kui eestlased pole iial olemas olnud. Väga hea ajalooõpik on. Kahuks ei mäleta enam, et millisele klassile, aga võimalikel huvilistel ei tohiks seda väga raske leida olla.
Mahkra kirjutet looga olid aga lõpptulemusena kahjuks kehvemad lood. Rahvusromantilistest nootidest kantud ajalooline kirjandus mulle üldiselt meeldib. K. A. Hindrey "Urmas ja Merike" on minu arust sellise rahv.rom ajaloolise kirjanduse parim näide (Sry, aga ammusteks jõuludeks saadud "Lingvistiline mets" ootab endiselt oma aega) aga sellega on nii, et kuskilt jookseb piir, mille ületamisega muutub see palaganiks ning ma kardan, et vähemalt minu jaoks Mahkra selle piiri ka ületas. Justnimelt viimastes lausetes. Katsun küll endale aru anda, et ainult lõpulausete põhjal ei saa kogu loole vett peale tõmmata, aga samas...lõppmulje on see, mis loeb ja paraku jäigi ni, et "täitsa heast" loost sai "vist hea".
Aga vbla oli see lõpuosa nali, millest ma aru ei saanud... Es tia mette.
Muidu, tehniliselt igati pädevalt kirja pandud. Isegi Mahkra kaubamärgiks olevaid hüüumärgiga lõppevaid jutustavaid lauseid oli ainult üks, mis on ilmselge edusamm. Nii jätkata.


Ulmeseosed
Ulmekirjanduse Baas
Loterii



Indrek Hargla "Clemens Fellinus, Rex Estonicum"


Lugu sellest, et mis oleks juhtunud, kui Lembitu oleks end (mõningatel loos selguvatel asjaoludel) ristida lasknud.
Pole midagi öelda, tehniliselt. No Hargla on Hargla, eksole. Mälu ütleb, et sellele tekstile on baasis ette heidetud liigset kuivust, aga minu arust klappis selline napp stiil loo sisuga imehästi..
Sisu poolest võiks aga natuke vinguda, et peale Lembitu ristimist kestis lugu veel liiga pikalt edasi. Mitte, et huvitav poleks olnud, aga esipoolik oli lihtsalt oluliselt parem. Oli ju peale usuvahetust selge, et kuhu see lugu edasi triivib ja ses osas Hargla kahjuks ei üllatanud


Ulmeseosed
Ulmekirjanduse Baas



Heinrich Weinberg "Vabavalla kaotamine"


...Räägib sellest kuidas Vabavalla nimelisest ja demokraatlikust maakondade liidust saab ühe vanema salasepitsuste tõttu midagi hoopis muud. Kuid see on ka lugu armastusest ja pistoda-sepitsustest, ehkki esimene neist liinidest viliseb kahjuks ilma maadraputava kulminatsioonita õhust tühjaks ja teine jääb kuidagi õhku rippuma..
Üldiselt on mul Weinbergi loomega siiani väga head, kuigi üsna napid suhted.  Ei kõigutanud mu arvamust temast ka see lugu, ehkki midagi jäi nagu häirima. Weinberg on kahtlemata äärmiselt hea loojutustaja, aga üht-teist jääb siiski puudu. See on lihtsalt hästi jutustatud lugu ja seetõttu ma kardan, et mõne aja jooksul sulandub see halliks massiks teiste hästi jutustatud lugude seas. Polnud siin just kuigi meeldejäävaid tegelasi ( Kui nimede ja müütidega tiivaripsutamine välja arvata), ega atmosfääri mis võinuks mälestust loost mällu betoneerida ning lõppki oli kuidagi... lõigatud-otsitud. N.ö. "tugev neli" aga jah... Paraku mitte grammigi rohkem.


Ulmekirjanduse Baas
Loterii


Meelis Friedenthal "Kasuksepp"

Pettumus selles loos oli ilmselt põhjustatud minu liigsetest ootustest sellele. Iseenesest oli ju nii leping deemonitega ja hingede eest võitlemise raames kasukate selga tõmbamine huvitav ning ka tehnilisele poolele pole suurt midagi ette heita, aga..... Tõstan käed üles, anna alla ja tunnistan lihtsalt, et ei mõjunud.
Aga võib-olla hakkan ma sellest (risti-)usuteemast väsima. Eriti tabas mind see kahtlus kui nägin, et järgmise loo nimi on ....


Ulmekirjanduse Baas
Loterii



Mairi Laurik "Jumala armulikkus"


Peamine positiivne element siin loos oli minu jaoks see, et ristiusu asemel oli tegemist Kreeka-Rooma jumalate panteoniga, millesse olid segatud nii Põhja kui ka Ida tegijamad mütoloogilised tegelased. Kõlab ju huvitavalt, eksole...
Paraku aga oli lugu üks paras kaos ja lugeja hüplik tirimine ühest kohast teise. Oli armastuslugu, aga see ei pääsenud korralikult pinnale ja ülejäänu oli nagu juba öeldud ... rähklemine ühest episoodist teise.


Ulmekirjanduse Baas
Loterii



Mann Loper "See linn on meile kalliks maksma läinud"


Jälle üks lugu mida ma eelmiseid lugedes ootasin. Esiteks muidugi temaatika ja teiseks võin ausalt tunnistada, et Loperi romaan "Kellest luuakse laule" mulle meeldis.
Ka lühijutt (või jutustus?) "Meister ja õpipoiss" jättis positiivse mulje, ainult et seda tuli võtta kui bonus-tracki juba mainitud romaanile. Eraldiseisva palana oli tegemist ikka... Ok, lõpetan,  jutt ei käi ju praegu sellest, vaid hoopis loost nimega...
"See linn on meile kalliks maksma läinud" on loomulikult Kaug-Ida hõngulisest fantaasiast kaugel ja peegeldab hoopis siinseid sündmusi venelaste ja rootslaste omavahelise ragistamise ajal Issanda Aastal 170*. No ei mäleta enam, mis aastal Tartu vallutamine toimus ja sama probleem on mul ka kogu looga üldplaanis.
Oli ju ladusalt kirja pandud, aga nüüd, ehk kaks päeva hiljem, mäletan ma sellest vaid niipalju, et Tartu bastionide ja tornide kuiva üleslugemise asemel oleks võinud hoopis fantaasia tööle panna ja katsuda neid natukene rohkem kirjeldada. Praegusel kujul oli see siiski üsna tüütu ja suhteliselt mõttetu loetelu.
Hetkel neid ridu kirjutades meenusid ka lõpulaused, mis tekitasidki suurema osa positiivsest järelmuljest, nii et võin julguse kokku võtta ja öelda, et tegemist oli siiski tugevalt pluss-poolel asetseva looga.


Ulmekirjanduse Baas
Loterii



Mart Sander "Saatan Robert"


Kui kellegil on ikka veel kõhklusi, et kas Mart Sander lisaks kõigele muule ka kirjutada oskab, siis võin julgelt kinnitada, et oskab küll.
Lugu ise on sellest kuidas teatrisse määratakse uus direktor ning kogu teatripere suureks ehmatuseks tahab ta lavastada üsna pahaendelise kuulsusega tükki "Saatan Robert"...
Loo peamine nõrkus oli vähemalt minu jaoks see, et kui jutu algus jättis mulje, kui üsna tavapärasest maailmast, siis ühtäkki, justkui oleks see autorile alles poolel distantsil  pähe karanud, tulistati mind vampiiride, muumiate ja kurat teab veel kellede olemasoluga. No ei meeldi mulle sellised asjad.
Aga, õnneks sai autor end siiski pidama ning suurem osa muumiate ja vampiiride seotust osutus ....Ütleme  et sotsiaalkriitiliseks noodiks, mis eriti hästi loo üldkulgu sobituda ei tahtnud ja seetõttu kuidagi paari lehekeülje pikkuse võõrkehana tundus.
Aga, see selleks. Lool on ladusalt kulgev ja huviga jälgitav süžee ning on ka (küll veidike läbinähtav) puänt. Meeldis.


Ulmekirjanduse Baas



Maniakkide Tänav "Kolmanda Reichi triumf!"


See oli siis nüüd üllatus selgest taevast. Tunnistan, et reeglina ManT-i looming mulle eriti peale ei lähe ja asi pole ainult selles, et minu jaoks on splätterdamine igavus kuubis, vaid lihtsalt... Mingi võtmeke tundub puudu või tonaalsus paigast ära olevat.
Seega ei oodanud ma ka sellest loost midagi erilist või pigem, ootasin midagi lollakalt kõlava pealkirjaga samas vääringus olevat ent ....Võta näpust...
Seekord paiskab ManT lugeja olukorda, kus teljeriigid on II MS-i võitnud ning keskendub Eesti kodeerijatele, kes Eesti territooriumil asetsevas surmalaagris ja sunnitöö raames arvutite taga koodi kangutavad, kuni lõpuks...
Nagu juba avalausest aimata võis oli minu jaoks tegemist senistest lugudest parimaga ja ei tahaks kuidagi uskuda, et tegemist oli ainult madalatest ootustest tingitud üllatusega. Lugu mis algas, kui tüüpiline vangilaagrilugu arenes ühtäkki hoogsalt milleksi muuks ja jõudis minu üllatuseks üldse kuhugi mujale välja. Ja ei mingit soolikate laskmist ega verepudrutamist. Igate meisterlik töö. Au und kiitus.

P.S. .Lugu on muuseas mõtteline jätk J.J. Metsavana loole "Das Kulturkonflikt", mille lugemine pole ManT-i loo seisukohalt küll kohustuslik, aga on see eest igati soovituslik.


Ulmekirjanduse Baas
Loterii



Mihkel Seeder "Ernst Meele Eesti"

Peamiselt ettekande vormis jooksev tekst, mis annab meile aimu sellest, mis oleks juhtunud kui kolmekümenndatel oleks läinud asjad teisiti ja baaside lepingu asemele oleks....
Oli huvitav lugeda ja samas ei olndu ka. Enamus tekstis oli esitatud ettekandena ja see andis autorile võimaluse libiseda üle võimalikest ajaloosündmustest, mis tema ehitatud ajaloo pilbasteks oleks peksnud. Lisaks painas mind kogu jutu jooksul tunne, et autori näol on tegemist dramaturgiks pürgiga tudengiga. Raamatu lõpus olnud autoritutvustust mitte ainult ei kinnitanud mu kahtlusi, vaid tuli välja, et tegemist ongi dramaturgiga.
Aga lugu ju oli, kas just ülemäära põnev, aga samas oli see piisavalt lühike, nii et siis kui ma hakkasin kerges igavustundes kontrollima, et palju veel jäänud on, oli jutt enam-vähem läbi ka.
Lõpupöörde eest võiks anda lisapunkti. Oli üllatavalt ja hästi välja mängitud, ehkki tekitas kahtlusi kirjeldatud operatsiooni mõttekuses.


Ulmekirjanduse Baas
Loterii



Veiko Belials, J.J. Metsavana "Piisab kui seinale kritseldad B"


Võimalik, et oodatuim kõigist oodatud lugudest ja kui esmapilgul tundus, et tegevus ei toimugi lähi-lähiminevikus, vaid kusagil palju kaugemal, siis olin kergelt pettunud. Õnneks loo kulgedes siiski pettumustunne kadus.
Lugu maalib meile pildi sellest, kuidas 21. sajandil on Eesti valitsejaks endiselt Vene tsaar, aga rahva seas räägitakse legende kuldsest Prantsuse ajast, mil Napoleon Maarjamaa maakamarat tallas, tammesid istutas, talupoegadega ühise laua taga einestas ning ehk isegi viina...khm...veini viskas. Ööpimeduse katte all ilmuvad aga tänavatele Pantsuse kaardiväelastena riietuvad bonaparistid, et anarhistide ja muude sellistega rusikavõitlusi pidada või lihtsalt mingeid võimuvastaseid sigadusi korda saata...
Kuidas nüüd öelda... oli lugu, oli tegu, aga lugedes valdas mind samasugune tunne nagu varasemaid ManT-i lugusid lugedes, et midagi on justkui puudu. See ei härinud põrmugi nii palju kui Weinbergi või Loperi loo puhul, aga midagi siiski jäi.
Muidu tuleb tunnistada, et lugu oli lööv ja originaalne ning üldse igate tipp-topp.


 Ulmekirjanduse Baas



Siim Veskimees "Valendab üksik prooton"


Nagu ikka hakkasin ka seekord Veskimeest lugema pika hambaga. Tema romaanidest olen ma suutnud end läbi närida vaid ühest ja ehkki antud autori lühijuttudega on mul seis parem, on ka see omaette loterii. Et kas joppab või ei.
Seekord joppas ja mitte ainult. Tegemist oli vaieldamatult kõige põnevama looga antud kogumikus. Hoogne  ja kiire tegevuskäik pani mind ahnelt lehekülgi haarama ja ilmselgetele kirjanduslikele puudujääkidele vilistama ning kui lõpp, jah, see lõpp, kätte jõudis... olin ma tsipake pettunud nii selles, et see lugu nii järsult otsa lõppes, kui ka lõpptulemuse tüüpilisuses. Ei midagi uut siin ilmas. Kahju.
Lugu ise räägib sellest kuidas siinses regioonis on valitsevaks jõuks üle saja miljoni elanikuga Põhjamaa ning sisuks on juhtumite uurimine, mis kätkevad endas oluokordi kus täiesti tavalised inimesed näevad ühtäkki alternatiivset ajalookulgu. Ajalookulgu, kus mingit ühtset Põhjamaad pole olemas ning kõik on üldse ... Nii nagu meil siin ümberringi on.


Ulmekirjanduse Baas



Krafinna "Elu jõud"


See lugu erineb teistest peamiselt kahe asja tõttu - esiteks räägib see tuleviku Eestist ja teiseks on selles tunda tugevat poeedikätt. Lugu ise räägib meile saladuslikust rollimängust, mille juurde käiva kebensi käigus inimesed rasestuvad ja hiljem kolmikud sünnitavad ning sellest milleni see välja viib... või ei vii...
Hea, kuid jäi nagu tsipa lühikeseks, et korralikult mõjule pääseda. Nagu alguses vihjatud, oli sõnaseade mõnus, tüüne, ladusalt kulgev, kuid niipea kui ma seda täiel määral nautima suutsin hakata, sai lugu läbi... Et siis selline kala.


Ulmekirjanduse Baas



- Niipaljukest siis lugudes ja minu ainuõigest isklikust arvamusest nende pihta. Cheers. Üldarvustusi sellel leiab Baasist ja Goodreadist. Reaktoris on seda kogumikku arvustanud Jakob Rosin ja Kristjan Rätsep. Triinu Raamatublogis on selle kohta sissekanne. Lugemiselamuste blogis on sellest samuti kirjutatud ning ERR-is on selle kohta oma sõna öelnud Peeter Helme. Vbla on selle kohta kuskil veel midagi, aga rohkem ma ei leidnud...ei viitsinud otsida. Loetagu.
Side lõpp.