Wunderwaffe

Loading...

Friday, August 14, 2015

Kirjandusosakond: "Inetud luiged"




Mida teha ühiskonnas, kui alati on vihm ja enesesse sulgunud, aina sopastuv vaimueliit pendeldab enda mahamüümise ja veel rohkem sopastumise vahepeal.
Vehelda otsustes ja katsetes meenutada, mis oli see kaotatud läige ja sära.
 Selle leidmiseks veelgi klaase tõsta. 

Ja loota, et sünnib ime? 
Aga, imesid ju ei sünni. 
Võib-olla hoopis loota, et järgnev põlvkond tuleb parem: On ju targad, on ju virgad, aga näe - käituvad kuidagi imelikult. Isegi valesti. 
Teha neist paremad - kuidas? - kui isegi ei mäleta.  Ei vist, seega.
Ikkagi ime?


- Karm ja võimalik-et igivärske teos.





"Гадкие лебеди" 

Ulmekirjanduse Baas
Wikipedia


  




Kirjandusosakond: "Suur lõõsk"





Kogumik, milles on kaks pärlit. 

Kogumiku kroon, ehk postapo-teemane lühijutt "Tänavaliha" ja kõigile hea maitse piiridele sülgav ning lugejaskondlikku moraalitunnet mutta trampiv "Katkuaastate päevikud."
Ka kogumiku nimilugu, "Suur Lõõsk", oli meeldejääv, ent eelpoolaminitutest juba tunduvalt lahjem lugemispala.
Ülejäänutest ei suutnud ma paraku midagi arvata juba lugemise ajal, lugemise järel, ega ka mitte nüüd, ehk aastaid hiljem.

Üks neist kogumikest, mis jääb kahjuks riiulile tolmu koguma, kuna teistkordseks lugemiseks käsi naljalt ei tõuse.

Samas, ka nimetatud kaks(+1) lugu on omaette väärtus ja ... Mida nüüd ühelt kogumikult nii väga oodatagi. 
Väikestviisi õnnestumine ju seegi, kui igaüks midagigi leiab, eksole...


Hääled mujal:

Loterii
Ulmekirjanduse Baas
Goodreads

Sunday, June 14, 2015

Kirjandusosakond: "Salasõda Ardennides"



Charles Whiting
"Salasõda Ardennides
"
2012 , Grenader Grupp

(Ardennes: The Secret War)


Ma olen väsinud.
Ma saan aru, et ma olen ajale jalgu jäänud, ent endiselt püsin ma arvamusel, et raamatud, mis kajastavad militaar-operatsioonide toimumist suuremal maa-alal, kui keskmine külatanum või turuplats, vajavad kaarte.
Kenasid, arusaadavaid kaarte.

Mitte, et absoluutselt jälgimatu oleks olnud, aga võimalus lugemise vahele näppu mööda kaarti liigutada annaks kenakese lisaplussi.
Praegusel kujul lugedes, pidin tugevalt pingutama, et mitte ainult võtmeüksuste või nende juhtide nimesid meelde jätta - ja neid on seal palju - vaid ka käigupealt tuletama meelde mingitki üldpilti Belgia suuremate asunduste võimalike asukohtade kohta.
Eriti hästi see just ei õnnestunud.

Kokkuvõttes muutus algfaasis sujuvalt kulgenud suuroperatsiooni kirjeldus üsnagi vähekütkestavaks tõmblemiseks ja hakkimiseks läbi mitmetäheliste nimetuste. Kahju.
Isegi väga kahju, sest Raamat, milles kajastati ka mitmete "Wacht Im Reini'ist" osavõtnute või osasaanute mälestusi oli ju iseenesest üksjagu põnev.

Lisaks ei soodustanud lugemist ka raamatut läbivad õigekirjavead ja kohati lausa kohutav lausetus.
20-40 sõnast koosnevad laused, milledest ligi pooled sõnad on erinevate diviiside või asukohtade nimetused, on kui mitte just loetavad, siis talletamatu on nendes peituv info üpriski kindlalt - näitena.

Lõpetuseks laenan lõigu Loterii raamatuarvustuste blogist

Eestikeelse väljaande toimetajad on reaaluste viidetega täpsustanud hulgaliselt autori tähelepanekuid ja mõttelende. Mis on iseenesest asjalik ja tubli tegu, ent tekitab sutike küsimuse, milleks siis sellist teost tõlkida.


Mujal:
Loterii
Goodreads

Kirjandusosakond: "Mõrvad Põrgus"



                                                     



Kusag
il esimesel viiendikul õppisin ma "nalju"* juba eos ära tundma ning neid instinktiivselt vältima.
Raamatu edenedes see oskus arenes. Autori huumorimeel paraku mitte.

Samas, tuleb tunnistada, et sündmustik - "naljade" vahele seda ikka mahtus - vedas mind kaasa kuni raamatu lõpuni.
Lõpplahendus ise aga... Veeämber, mis pilgeni täidetud ebameeldivalt külma veega - oleks vast sobiv võrdlus.

*Antagu mulle andeks, aga ma ei suuda sisult ühe ja sama nalja üle kaks korda järjest naerda. Kolm korda järjest ka mitte. Ja nii edasi.


Zotov "Mõrvad Põrgus"

Loterii
Pärdikute Päevaraamat
Bukahoolik

Ulmekirjanduse Baas
Goodreads



Kirjandusosakond: "Metro 2033"


Dimitri Gluhhovski
"Metro 2033"
("Метро 2033")
Tänapäev, 2014





- Aususe mõttes mainin, et läbi närida ma seda ei suutnud. Ca kolm ja poolsada lehekülge neelasin alla ning sedagi vaid seetõttu, et lähim raamatupood asus kusagil teisel pool haiglaseinu.


Metroo näol on tegemist pigem raamatuversiooniga olematust arvutimängust*, kui iseeseisva romaaniga.
Arvutimängulikkus tuleneb stoilisest peategelasest (Player1), kes liigub edasi ning kohtub episoodiliste tegelastega (NPC'd), kes talle omakorda hetkeolukorrapõhist informatsiooni edastavad ja/või teda erinevatesse konfliktsituatsioonidesse lükkavad/tõmbavad/saadavad.
Tegelasi iseloomustabki ainult nende poliitiline või asukohapõhine kuuluvus. Midagi isiklikku neis reeglina pole. Ja pole ka peategelases.
"Videvik" poistele...

Loona ongi kogu romaan ühtlane joru juhtumistest, mis on kirja pandud igihaljas "ära mõtle ette, vaid lihtsalt-kirjuta-mis-parasjagu-pähe-tuleb-stiilis."
Mainitud taktika tulemuseks on nüri, igav, emotsioonitu, ebausutav, üheülbane ja peaaegu-et üllatustevaene romaan inimkaalika seiklustest postapokalüptilises Moskvas(ja selle all).


PS. Säärasest "moodsast kirjandusest" välja kumav tõsiasi, et arvutimängud ei ürita enam olla interaktiivsed raamatud, vaid hoopis raamatud üritavad olla mitte-interaktiivsed mängud, ei meeldi mulle ka kohe mitte üldse.
Aga, jah... Ajastu vaim ja haigus, mis teha ja ma ei välista et kunagi võib sellest uusžanrist ka suurteoseid kooruda, aga.... "Metro(o) 2033" nende hulka ei kuulu.


*Jah, ma tean, et selle põhjal tehti ka mäng.

** Miks Metro, aga mitte Metroo? Kirjaoskamatus massidest raamatukaantele?


Mujal:

Digital Nerdland
Raamatumoori blogi
Loterii
Reaktor
Algernon

Ulmekirjanduse Baas
Goodreads