Kirjandusosakond: "Kuigi sa proovid olla hea"

Triinu Meres " Kuigi sa proovid olla hea"
Varrak, 2019




Annan pidulikult teada, et peale pikka vaikiolekut ja pusklemist ühe teise kogumiku kallal, kui siinarvustatuks tulev, olen ma jälle korraks aktiivne.

Kõnealuseks tuleva raamatu puhul on siin-seal vaieldud kas tegemist ikka on ulmega ning võin kinnitada, et jah - on ulme. On. Täiesti fantasy ja puha, aga...
Üldistades võin vast öelda, et seekord pole lihtsalt rõhuasetus mitte lohedel ja kangelasmõõklejatel - neid polegi - vaid lihtsatel inimsuhetel. Ja sõna "lihtsate" ette ja taha võib muidugi jutumärgid kirjutada. Merese lood laotavad lugeja ette laiali Kuuevalla kuningriigis toimuvad inimsuhteküsimused ja nende üsnagi rasked ja karmiilmelised otsused ning lahendused. Ehk siis kas südame või mõistuse järgi...

Mulle, kelle romantika- ja traagikasoolikas veel ajas ära pole kärbunud, olid need lood igatahes meelejärgi ning soovitaksingi seda ennekõike neile, kes ka lihtsalt väljamõeldud maailmas toimuvatest intriigidest lugeda armastavad. Ehk siis, mina(!) ei ootagi igast fantaasialoost hunnikut lohesid ja muid onklejaid-mörisejaid, kes komakohti asendaks ja olen rahul ka märksa tagasihoidlikuma settinguga. Olen ju juba korduvalt öelnud, et reeglina ei oota ma üheltki ulmeloolt mingit hoomamatut superulmelisust, vaid eelkõike head lugu, kaasaelatavate ning mõistetavate tegelaste ja näiteks - nagu kõnealuses teoses - huvitava ühiskonnakorraldusega.
Pigem peletab mind eemale, kui autor on enda loo erinevaid hüper-supervidinaid täis toppinud, justkui eesmärgiga mingit olematut ulmekvooti täita ning samal ajal on lugu ise täiesti tundetuim. Mitte, et nii ei võiks või ei saaks, aga minu silmist on sellistel lugudel lihtsalt raskem loorbereid lõigata.
Nii, see sai nüüd taaskord öeldud ja seega asume asja juurde....

Tegelikult oleksin ma alustada tahtnud - ja ehk ka pidanud - seekord hoopis sellest, et mulle tohutult meeldib selle raamatu esikaas. Selline aimatavalt külm ja karge ning tekitab  - seekord õigustatud- ootusi raamatule. Ei mingit liigset kunstipunnitust, ega ka mitte midagi liiga...ma ei oskagi öelda.... multifilmilikku(?). Kiidan tegijat - Kärt Einasto. Aplaus.



"Sulavesi ja vereside"


Pealkiri mis mu keele miskipärast algul puseriti ajas on hea pealkirjastus poeetilis-romantilis-traagilisele loole. Lugesin seda kunagi, kui see "Täheajas" ilmus ning meeldis see mulle juba siis.
Ah, mis ma loban, olen nii varasemates arvustustes, kui ka siin-seal varemgi maininud, et Triinu Meres oskab kirjutada mind kaasatõmbavalt, ainult-et seekord loob rõhutatult poeetiline stiil sellise põhjamaise muinasjutu tunde.

Seekord, teistkordsel lugemisel nautisin kirjatehnilist poolt veel enamgi, aga... aga... aga....
Alati on mingisugused "aga-d" ja seekord seisneb see "aga" selles, et ka peale teistkordset lugemist on mul nüüd - ca kuu aega hiljem - raske meenutada selle loo üksikasju või kasvõi tegelaste nimesid... Kivihavid? Või selle kuradi tegevuskoha nimegi.... Eee... No ei mäleta.
Pole just kuigi suur kaotus ning veel väiksem on see etteheiteina loole. Pigem mulle ja seega OK, võtkem palun arvesse, et mul ongi vilets mälu igasugu nimede peale ning see selleks. Tegelikult, kui praegu mõtlema hakkan oli raamatus olnud ja suupärane nimedevalik isegi hea ja õnnestunud. Et polnud liiga maavillane, aga samas kuidagi kodune, ent siiski piisavalt võõrik.
Vähemalt viimases loos see nimestatus mulle juba meeldis, nii et ei tea mis südatalvekärbes mind hammustanud on, et esimese loo tegelased unustanud olen.

Teise "aga-na" võib aga etteheita seda, et lugu oleks võinud olla siiski veidi-veidi lühem. Ma saan aru, et see on loll soovitus, aga vähemalt esimesest kolmandikust lugesin ma end läbi peamiselt kirjatehnikale toetudes. Võib-olla oleks mõni jahikirjeldus või väikene kakelung asja kiiremini edasi vedanud... Võib-olla.... Muidugi, ma aiman, et tegelikult on selle loo sihtgrupiks hoopis armastusromaane lugevad - eeldan, et nooremapoolsed - naised, ent kobiseda ju tahaks, eks ole.
Tegelikult kui nüüd menutama hakata, siis ka minu esimesed lemmikraamatud sisaldasid tugevat romantikaliini. Sienkiewitczi "Ristitüütlid" on alati esimene, mis sellistel puhkudel pähe kargab, aga neid ajaloolisi "mõõga ja roosi" lugusid oli veel ja veel ning nii-öelda kapsaks sai loetud nad kõik.  Nii, et päris alusetu mu kobin siiski vast pole.

Lugu ise on selline keelatud armastuse lugu, ehk siinkohal siis nn. vaenlasega voodis temaatika, millele on loomulikult kirjutatud ka põhjamaiselt traagiline lõppvaatus. Muuseas, kui ma mainin millegi iseloomustamiseks sõna "põhjamaine", siis on tegemist kiitusega. Tegelikult võikski etteruttavalt öelda, et tegemist on - nagu esikaaski lubab - kergelt karge põhjamaiste lugude kogumikuga. Ok, 2/3 lugudest on sellised romantikuhingelistele traagikutele. Lugu "Nagu nuga vööl" on aga...



"Nagu nuga vööl"

Kuidas kirjutada loo kohta, mis jooksis kiirelt silme eest läbi ja ei jätnud hinge just  suuremat märki, kui tõdemus, et "oli lihtsalt hea". Natuke lühike lihtsalt. Mulle meeldivad enim sellised lühijutustuse/lühiromaani pikkused lood ja "Nagu nuga vööl" oli selgelt liiga lühike, et ma sellesse täie hingega sisse vajuda jõuaks. Olen aeglase hoovõtuga, mis teha...

Aga, sellisena nagu see oli polnud tal muud häda midagi. Kiire lugu sellest, kuidas üksainus puhtinimlik eksitus võib su tuleviku viia radadele, mida sa elu sees ette arvata poleks suutnud. Üldmulje siis siiski positiivne. Hea.



"kuigi sa proovid olla hea"

Viimane ja romaanimõõtu lugu siis antud kogumikust. Temaatika peaaegu sama, mis esimeses loos - keelatud armastus ja sellega kaasnevad probleemid Kuuevalla ülikkonnas, aga seekord on tegevustik kiirem, on isegi kergemat äksõnit tulekahju vormis  ja loole kirjutatud kaks võimalikku lõpplahendust annavad tugeva lisaplussi. Veel lisavad boonust peatükkide algustesse pikitud Kuuevalla ajalugu, kombestikku ja tegelasi tutvustavad kroonikalõiked - lahe!

Aga, kõige narrim on praegu tunne seetõttu, et tahaks hirmsasti selle kohta midagi veel öelda. Midagi rohkemat kui hea lugu, heade tegelastega, aga olen väsinud. Tööpäev läbitud ning lõpetatud raamatust saadud laksakas seljataha jäänud ööga maha magatud. Seega ütlen kokkuvõttena, et oli hea lugu. Meeldis. Väga.



Kogu jutu lõpetuseks võib öelda, et kogumik saab minult koondhindena mõttelise nelja+, aga mitte viie. Küsite miks? Vaevalt, aga katsun siiski selgitada.
Lugesin selle küll mõnuga läbi ja nautisin seda täiel määral, aga lõppeks pean ikka endale otsa vaatama ja tunnistama, et minu jaoks intriigide hulgas nii olulist pistoda-romantikat polnud. Vist. Ei saagi öelda, et ma oleks mingist otsesest või laiahaardelisest äksõnist puudust tundnud, aga midagi hoomamatut jäi siiski vajaka.
Võib-olla on tõesti asi valest soost olemises ja ajaloolisi armastuslugusid armastav naiskodanik oleks sellest palju suurema naudingu saanud. Võib-olla, ehk es mina tia.
Igal juhul jään ma aga ootama Triinu Merese järjekordset raamatut. Edu.



Reaktor
Loterii (kolm)
Loterii (Kummatigi)
Sirgeldaja
Kirjanduslik Päevaraamat

Ulmekirjanduse Baas
Goodreads