"Eestid, mida ei olnud. Ulmeantoloogia"
Raudhammas, 2017
Koostaja: Indrek Hargla
Kuna Eestis toimuva tegevusega kirjandus mind reeglina väga ei tõmba, siis hoidsin seda raamatut raamatukogus käies mitmel korral mõtlikult peos ja panin riiulile tagasi. Ausalt öeldes tulebki mul tunnistada, et kartsin, et pean end sest kogumikust poolvägisi jutt-jutuhaaval läbi närima ja leian 12-st loost heal juhul paar-kolm meelepärast, siis.... Ei kutsunud nagu väga.
Üllatuslikult oli aga tegemist ühega viimaste aastate parimaist lugemiselamustest ning ehkki ma nädalajagu päevi tagasi jaurasin FB-s, et mulle meeldib kui arvustatakse nii kogumiku ennast, kui ka lugusid eraldi, pole mul vähimatki energiat, ega ka viitsimist siia mingit pädevamat üldarvustust kirjutada. Uus raamat tahab lugemist ja üldse... Aitab küll. Lugudest jupiti aga juba allpool.
Jaagup Mahkra "Tarvaste tulek"
Lugu siis selles kuidas Rahomeele(?!) nimeline tark üritab rändhõimudele paikseks jäämise ideed maha müüa.
Üldiselt, mõnus oli lugeda. Jooksis nagu üks Mart Laari koostatud põhikooli ajalooõpik, mida lugedes sai selgeks, et midagi vägevamat kui eestlased pole iial olemas olnud. Väga hea ajalooõpik on. Kahuks ei mäleta enam, et millisele klassile, aga võimalikel huvilistel ei tohiks seda väga raske leida olla.
Mahkra kirjutet looga olid aga lõpptulemusena kahjuks kehvemad lood. Rahvusromantilistest nootidest kantud ajalooline kirjandus mulle üldiselt meeldib. K. A. Hindrey "Urmas ja Merike" on minu arust sellise rahv.rom ajaloolise kirjanduse parim näide (Sry, aga ammusteks jõuludeks saadud "Lingvistiline mets" ootab endiselt oma aega) aga sellega on nii, et kuskilt jookseb piir, mille ületamisega muutub see palaganiks ning ma kardan, et vähemalt minu jaoks Mahkra selle piiri ka ületas. Justnimelt viimastes lausetes. Katsun küll endale aru anda, et ainult lõpulausete põhjal ei saa kogu loole vett peale tõmmata, aga samas...lõppmulje on see, mis loeb ja paraku jäigi ni, et "täitsa heast" loost sai "vist hea".
Aga vbla oli see lõpuosa nali, millest ma aru ei saanud... Es tia mette.
Muidu, tehniliselt igati pädevalt kirja pandud. Isegi Mahkra kaubamärgiks olevaid hüüumärgiga lõppevaid jutustavaid lauseid oli ainult üks, mis on ilmselge edusamm. Nii jätkata.
Ulmeseosed
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Indrek Hargla "Clemens Fellinus, Rex Estonicum"
Lugu sellest, et mis oleks juhtunud, kui Lembitu oleks end (mõningatel loos selguvatel asjaoludel) ristida lasknud.
Pole midagi öelda, tehniliselt. No Hargla on Hargla, eksole. Mälu ütleb, et sellele tekstile on baasis ette heidetud liigset kuivust, aga minu arust klappis selline napp stiil loo sisuga imehästi..
Sisu poolest võiks aga natuke vinguda, et peale Lembitu ristimist kestis lugu veel liiga pikalt edasi. Mitte, et huvitav poleks olnud, aga esipoolik oli lihtsalt oluliselt parem. Oli ju peale usuvahetust selge, et kuhu see lugu edasi triivib ja ses osas Hargla kahjuks ei üllatanud
Ulmeseosed
Ulmekirjanduse Baas
Heinrich Weinberg "Vabavalla kaotamine"
...Räägib sellest kuidas Vabavalla nimelisest ja demokraatlikust maakondade liidust saab ühe vanema salasepitsuste tõttu midagi hoopis muud. Kuid see on ka lugu armastusest ja pistoda-sepitsustest, ehkki esimene neist liinidest viliseb kahjuks ilma maadraputava kulminatsioonita õhust tühjaks ja teine jääb kuidagi õhku rippuma..
Üldiselt on mul Weinbergi loomega siiani väga head, kuigi üsna napid suhted. Ei kõigutanud mu arvamust temast ka see lugu, ehkki midagi jäi nagu häirima. Weinberg on kahtlemata äärmiselt hea loojutustaja, aga üht-teist jääb siiski puudu. See on lihtsalt hästi jutustatud lugu ja seetõttu ma kardan, et mõne aja jooksul sulandub see halliks massiks teiste hästi jutustatud lugude seas. Polnud siin just kuigi meeldejäävaid tegelasi ( Kui nimede ja müütidega tiivaripsutamine välja arvata), ega atmosfääri mis võinuks mälestust loost mällu betoneerida ning lõppki oli kuidagi... lõigatud-otsitud. N.ö. "tugev neli" aga jah... Paraku mitte grammigi rohkem.
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Meelis Friedenthal "Kasuksepp"
Pettumus selles loos oli ilmselt põhjustatud minu liigsetest ootustest sellele. Iseenesest oli ju nii leping deemonitega ja hingede eest võitlemise raames kasukate selga tõmbamine huvitav ning ka tehnilisele poolele pole suurt midagi ette heita, aga..... Tõstan käed üles, anna alla ja tunnistan lihtsalt, et ei mõjunud.
Aga võib-olla hakkan ma sellest (risti-)usuteemast väsima. Eriti tabas mind see kahtlus kui nägin, et järgmise loo nimi on ....
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Mairi Laurik "Jumala armulikkus"
Peamine positiivne element siin loos oli minu jaoks see, et ristiusu asemel oli tegemist Kreeka-Rooma jumalate panteoniga, millesse olid segatud nii Põhja kui ka Ida tegijamad mütoloogilised tegelased. Kõlab ju huvitavalt, eksole...
Paraku aga oli lugu üks paras kaos ja lugeja hüplik tirimine ühest kohast teise. Oli armastuslugu, aga see ei pääsenud korralikult pinnale ja ülejäänu oli nagu juba öeldud ... rähklemine ühest episoodist teise.
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Mann Loper "See linn on meile kalliks maksma läinud"
Jälle üks lugu mida ma eelmiseid lugedes ootasin. Esiteks muidugi temaatika ja teiseks võin ausalt tunnistada, et Loperi romaan "Kellest luuakse laule" mulle meeldis.
Ka lühijutt (või jutustus?) "Meister ja õpipoiss" jättis positiivse mulje, ainult et seda tuli võtta kui bonus-tracki juba mainitud romaanile. Eraldiseisva palana oli tegemist ikka... Ok, lõpetan, jutt ei käi ju praegu sellest, vaid hoopis loost nimega...
"See linn on meile kalliks maksma läinud" on loomulikult Kaug-Ida hõngulisest fantaasiast kaugel ja peegeldab hoopis siinseid sündmusi venelaste ja rootslaste omavahelise ragistamise ajal Issanda Aastal 170*. No ei mäleta enam, mis aastal Tartu vallutamine toimus ja sama probleem on mul ka kogu looga üldplaanis.
Oli ju ladusalt kirja pandud, aga nüüd, ehk kaks päeva hiljem, mäletan ma sellest vaid niipalju, et Tartu bastionide ja tornide kuiva üleslugemise asemel oleks võinud hoopis fantaasia tööle panna ja katsuda neid natukene rohkem kirjeldada. Praegusel kujul oli see siiski üsna tüütu ja suhteliselt mõttetu loetelu.
Hetkel neid ridu kirjutades meenusid ka lõpulaused, mis tekitasidki suurema osa positiivsest järelmuljest, nii et võin julguse kokku võtta ja öelda, et tegemist oli siiski tugevalt pluss-poolel asetseva looga.
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Mart Sander "Saatan Robert"
Kui kellegil on ikka veel kõhklusi, et kas Mart Sander lisaks kõigele muule ka kirjutada oskab, siis võin julgelt kinnitada, et oskab küll.
Lugu ise on sellest kuidas teatrisse määratakse uus direktor ning kogu teatripere suureks ehmatuseks tahab ta lavastada üsna pahaendelise kuulsusega tükki "Saatan Robert"...
Loo peamine nõrkus oli vähemalt minu jaoks see, et kui jutu algus jättis mulje, kui üsna tavapärasest maailmast, siis ühtäkki, justkui oleks see autorile alles poolel distantsil pähe karanud, tulistati mind vampiiride, muumiate ja kurat teab veel kellede olemasoluga. No ei meeldi mulle sellised asjad.
Aga, õnneks sai autor end siiski pidama ning suurem osa muumiate ja vampiiride seotust osutus ....Ütleme et sotsiaalkriitiliseks noodiks, mis eriti hästi loo üldkulgu sobituda ei tahtnud ja seetõttu kuidagi paari lehekeülje pikkuse võõrkehana tundus.
Aga, see selleks. Lool on ladusalt kulgev ja huviga jälgitav süžee ning on ka (küll veidike läbinähtav) puänt. Meeldis.
Ulmekirjanduse Baas
Maniakkide Tänav "Kolmanda Reichi triumf!"
See oli siis nüüd üllatus selgest taevast. Tunnistan, et reeglina ManT-i looming mulle eriti peale ei lähe ja asi pole ainult selles, et minu jaoks on splätterdamine igavus kuubis, vaid lihtsalt... Mingi võtmeke tundub puudu või tonaalsus paigast ära olevat.
Seega ei oodanud ma ka sellest loost midagi erilist või pigem, ootasin midagi lollakalt kõlava pealkirjaga samas vääringus olevat ent ....Võta näpust...
Seekord paiskab ManT lugeja olukorda, kus teljeriigid on II MS-i võitnud ning keskendub Eesti kodeerijatele, kes Eesti territooriumil asetsevas surmalaagris ja sunnitöö raames arvutite taga koodi kangutavad, kuni lõpuks...
Nagu juba avalausest aimata võis oli minu jaoks tegemist senistest lugudest parimaga ja ei tahaks kuidagi uskuda, et tegemist oli ainult madalatest ootustest tingitud üllatusega. Lugu mis algas, kui tüüpiline vangilaagrilugu arenes ühtäkki hoogsalt milleksi muuks ja jõudis minu üllatuseks üldse kuhugi mujale välja. Ja ei mingit soolikate laskmist ega verepudrutamist. Igate meisterlik töö. Au und kiitus.
P.S. .Lugu on muuseas mõtteline jätk J.J. Metsavana loole "Das Kulturkonflikt", mille lugemine pole ManT-i loo seisukohalt küll kohustuslik, aga on see eest igati soovituslik.
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Mihkel Seeder "Ernst Meele Eesti"
Peamiselt ettekande vormis jooksev tekst, mis annab meile aimu sellest, mis oleks juhtunud kui kolmekümenndatel oleks läinud asjad teisiti ja baaside lepingu asemele oleks....
Oli huvitav lugeda ja samas ei olndu ka. Enamus tekstis oli esitatud ettekandena ja see andis autorile võimaluse libiseda üle võimalikest ajaloosündmustest, mis tema ehitatud ajaloo pilbasteks oleks peksnud. Lisaks painas mind kogu jutu jooksul tunne, et autori näol on tegemist dramaturgiks pürgiga tudengiga. Raamatu lõpus olnud autoritutvustust mitte ainult ei kinnitanud mu kahtlusi, vaid tuli välja, et tegemist ongi dramaturgiga.
Aga lugu ju oli, kas just ülemäära põnev, aga samas oli see piisavalt lühike, nii et siis kui ma hakkasin kerges igavustundes kontrollima, et palju veel jäänud on, oli jutt enam-vähem läbi ka.
Lõpupöörde eest võiks anda lisapunkti. Oli üllatavalt ja hästi välja mängitud, ehkki tekitas kahtlusi kirjeldatud operatsiooni mõttekuses.
Ulmekirjanduse Baas
Loterii
Veiko Belials, J.J. Metsavana "Piisab kui seinale kritseldad B"
Võimalik, et oodatuim kõigist oodatud lugudest ja kui esmapilgul tundus, et tegevus ei toimugi lähi-lähiminevikus, vaid kusagil palju kaugemal, siis olin kergelt pettunud. Õnneks loo kulgedes siiski pettumustunne kadus.
Lugu maalib meile pildi sellest, kuidas 21. sajandil on Eesti valitsejaks endiselt Vene tsaar, aga rahva seas räägitakse legende kuldsest Prantsuse ajast, mil Napoleon Maarjamaa maakamarat tallas, tammesid istutas, talupoegadega ühise laua taga einestas ning ehk isegi
Kuidas nüüd öelda... oli lugu, oli tegu, aga lugedes valdas mind samasugune tunne nagu varasemaid ManT-i lugusid lugedes, et midagi on justkui puudu. See ei härinud põrmugi nii palju kui Weinbergi või Loperi loo puhul, aga midagi siiski jäi.
Muidu tuleb tunnistada, et lugu oli lööv ja originaalne ning üldse igate tipp-topp.
Ulmekirjanduse Baas
Siim Veskimees "Valendab üksik prooton"
Nagu ikka hakkasin ka seekord Veskimeest lugema pika hambaga. Tema romaanidest olen ma suutnud end läbi närida vaid ühest ja ehkki antud autori lühijuttudega on mul seis parem, on ka see omaette loterii. Et kas joppab või ei.
Seekord joppas ja mitte ainult. Tegemist oli vaieldamatult kõige põnevama looga antud kogumikus. Hoogne ja kiire tegevuskäik pani mind ahnelt lehekülgi haarama ja ilmselgetele kirjanduslikele puudujääkidele vilistama ning kui lõpp, jah, see lõpp, kätte jõudis... olin ma tsipake pettunud nii selles, et see lugu nii järsult otsa lõppes, kui ka lõpptulemuse tüüpilisuses. Ei midagi uut siin ilmas. Kahju.
Lugu ise räägib sellest kuidas siinses regioonis on valitsevaks jõuks üle saja miljoni elanikuga Põhjamaa ning sisuks on juhtumite uurimine, mis kätkevad endas oluokordi kus täiesti tavalised inimesed näevad ühtäkki alternatiivset ajalookulgu. Ajalookulgu, kus mingit ühtset Põhjamaad pole olemas ning kõik on üldse ... Nii nagu meil siin ümberringi on.
Ulmekirjanduse Baas
Krafinna "Elu jõud"
See lugu erineb teistest peamiselt kahe asja tõttu - esiteks räägib see tuleviku Eestist ja teiseks on selles tunda tugevat poeedikätt. Lugu ise räägib meile saladuslikust rollimängust, mille juurde käiva kebensi käigus inimesed rasestuvad ja hiljem kolmikud sünnitavad ning sellest milleni see välja viib... või ei vii...
Hea, kuid jäi nagu tsipa lühikeseks, et korralikult mõjule pääseda. Nagu alguses vihjatud, oli sõnaseade mõnus, tüüne, ladusalt kulgev, kuid niipea kui ma seda täiel määral nautima suutsin hakata, sai lugu läbi... Et siis selline kala.
Ulmekirjanduse Baas
- Niipaljukest siis lugudes ja minu ainuõigest isklikust arvamusest nende pihta. Cheers. Üldarvustusi sellel leiab Baasist ja Goodreadist. Reaktoris on seda kogumikku arvustanud Jakob Rosin ja Kristjan Rätsep. Triinu Raamatublogis on selle kohta sissekanne. Lugemiselamuste blogis on sellest samuti kirjutatud ning ERR-is on selle kohta oma sõna öelnud Peeter Helme. Vbla on selle kohta kuskil veel midagi, aga rohkem
Side lõpp.
No comments:
Post a Comment