Alustuseks
Ma olen hetkel suht juua täis ja seega ma pikka juttu veeretama ei hakka ning sõnan vaid, et kogumiku lugudest pea kõik liigituvad kosmsoseulme valdkonda. Ja mulle kohe eriliselt ei paku kosmoseulme pinget. Veel vähem pakuvad mulle pinget robotid.
Ja nüüd on see moment, mil ma pean tunnistama Belialsi meisterlikkust, sest ainult tõeliselt hea kirjanik suudab kirjutada lugeja jaoks ebahuvitaval teemal ja seda nii, et lugeja seda täiel rinnal naudib. Müts maha, ühesõnaga.
Aga
Nüüd ma peaks kirjutama veel paar rida iga loo kohta, aga kuna ma tahan selle arvustuse kirjutatud saada ja lugude üksipulgi läbi võtmine käib mul mu joobeastet arvestades ülejõu, siis teen teistmoodi.
Mis mulle väga meeldisid
Illustratsioonid. Enda raamatusse sellises stiilis pilte vist ei tahaks, aga Belialsi teadusulme kogumikku need sobisid.
Lood: "Raske piisk pilvest", "Maailmalõpuvalgus", "Ja aidaku meid jumal". Kõik kolm on 5/5 lood ja ka ülejäänud pole väga palju halvemad, ühe erandina, aga sellest erandist kohe...
Mis mulle üldse ei meeldinud
Esikaas on igav. Värvid on just täpselt grammijagu valed. Kõik on kuidagi täpselt vale. Ilgelt käib närvidele ü.s. Aga maitsed-schmaitsed.
Lugu "See ei ole piip". No oli halb, oli, ja tuletas meelde, et antud kirjanik on suutnud kunagi üllitada jubedused nimega "Ashinari Kroonikad" ja "Existerion". See polnud hea meenutus.
Kokkuvõtteks
Igati hea lugemine ja soovitan soojalt igale ühele, kel ulmepisik natukenegi veres on.
- Kalmsten, side lõpp
No comments:
Post a Comment