Kirjandusosakond: Manfred Kalmsten "Kaarnalaul"

 

                                 Esikaanepildi autoriks Meelis Krošetskin



Milles asi?


Et siis jälle on aeg. Aeg anda teada, et  jälle on minu sulest ilmunud uus, seekord kolmest fantasy-loost koosnev ja ühtede tegelaste tegemisi käsitlev jutukogu, mille koondnimeks siis "Kaarnalaul". 

Ilmub see Kutluurkapitali toetusel,  Kirjastus Fantaasia lipu all ja sarjas Orpheuse raamatukogu. 

Foto autor Jaana Muna

Kes ma olen?


Endiselt olen Manfred Kalmsten. Endiselt selline boheemlaslik tüüp, kes ei kujuta endast tänapäeva kiires maailmas just kõige mõistlikumat elukat. Töötan ja õpin, loen ja kirjutan ning veini juua meeldib mulle ka.

Olen senini avaldanud jutukogu "Raske vihm", milles peituvatest lugudest kolme on peetud ulmekirjandusauhinna Stalker vääriliseks.  Endast ja jutukogust "Raske vihm" olen pikemalt kirjutanud SIIN. Stalkeritest SIIN. Samuti võib minu isikust selgemat sotti saamiseks lugeda minuga tehtud Reaktori intervjuud.

 

Misasi siis?


Juba maast madalast on mind paelunud põhjala saagad ja antiiktragöödiad ja seetõttu üritasin järgi aimata nii esimest kui teist ehk siis siduda „Kaarnalaulu“ kokku elemente mõlemist, samal ajal ikkagi nii-öelda iseenese kirjanduslikule joonele kindlaks jäädes.

 Võibki kokkuvõttena öelda, et see on kristallkarge hävinguliste eluteede lugu ehk siis lugu reetmisest, kättemaksust, hävingust ja armastusest.



Tehnilisest aspektist


"Kaarnalaulu" tegevus on jaotatud kolme, üksteisega seotud loo vahel, millest esimene, läbiva teemana armastust ja kättemaksu käsitlev "Aekadioni pärand", jõudis Kirjastus Fantaasia ja Ulmeühingu Jutuvõistlusel küll teise vooru, kuid jäi napilt, vist kahe punktiga, esikümnest välja.
Selle eest saab seda aga kuuldemänguna kuulata 01.12.21 "Tumedate tundide" saatest. Vähemalt plaan on hetkel selline. 

"Aekadioni hukk" viib meid "Aekadioni pärandi" tegevusajast kolmkümmend aastat varasemasse aega ning "Aekadioni viimane vereliin" jätkab sealt, kust "... pärand" pooleli jäi.

Viimased kaks on siis igal kujul varem ilmumata lood ja "Aekadioni viimane vereliin" ei läinud isegi testlugejatele laiali, sest muidu need raiped ei viitsi ju raamatut lugeda. Nali. Ha-ha.

Sisupiltide autor on Liisa Berezkin

Kuidas tuli?


Tuleb tunnistada, et oli raske. "Kaarnalaulu" esimesed kaks lugu on mu senisest loomest kõige suurema vaevaga välja koorunud. Mitte, et kirjutamine ise oleks vaevaline olnud, ei, kõigi kolme loo puhul tundsin ma kuidas miski mind tagant kannustab. Lühiromaani "Aekadioni hukk" kirjutasin ma umbes nädalaga.
Ma ei ole elus ees nii pikka teksti nii kiiresti kirja saanud. Tundsin lihtsalt kirjutades, et see mida ma loon on hea, et see on kuradi hea, ja ma pean selle kirja saama, enne kui see müstiline taganttõukejõud minus lahtub.

Aga, sellel oli muidugi oma hind. Olin peale kirjutamist täiesti soust. Justkui energiast  tühjaks väänatud. Ja nii umbes kaks päeva. Aga see eest olin täis rahuolu. Teinekord lihtsalt tunned, et see mida sa teed on kuradi hea ja "Kaarnalaulu" lugusid kirjutades oli see tunne läbiv.
Kolmas lugu tuli eelnevatest kergemalt, kuna kõik niidid olid juba mu peas olemas. Tuli need lihtsalt ajusagaratest välja kraapida ja paberile kokku siduda ning ma ei mäleta täpselt, aga üle kolme-nelja päeva ma tüviteksti kirjutamisele ei kulutanud. See on ka kiire tulemus, muuseas.

Ja lõpetuseks

Tuleb tunnistada, et see raamat poleks teoks saanud ilma paljude inimeste läbiva toetuseta ja seetõttu lähevadki tänusõnad nii toimetajate, illustraatorite, testlugejate, lugejate-arvustajate  kui ka sõprade-tuttavate aadressile. Nimesid nimetama ei hakka, kuna te teate isegi, kes te olete. 
Suured tänud.



  - Kalmsten, side lõpp.