Kirjandusosakond: Joel Jans "Tondilatern"

 

Joel Jans "Tondilatern"
Kirjastus Lummur OÜ, 2019
Esikaas: Meelis Krošetskin
Illustratsioonid: Sander Tuik
262 lk





Alustagem...

...ja algusest ehk siis alustuseks pean nentima, et kui Joel "Metsavana" Jans kunagi alustas, siis lugesin ma ta kirjatükke ja vangutasin pead, et: "Ei ole siin midagi olemas, ega ka mitte tulemas."
 Mäletan, et enamuses lugudes oli mingi aru ja otsata jant, mille otsad üsna suvalt mingil hetkel kokku tõmmati või üldse lahti jäeti.
No ei kõlband väga lugeda ja nii ma arvasingi, et kallis kaim raiskab vaid oma aega. 
Aga näe, eksisin. 
Murrang, mil Metsavana lood minu silmis rohkem kui lihtsalt loetavaks muutusid, toimus mõned aastad tagasi ja oli selleks lugu "Das Kulturkonflikt" või hoopis mingi muu pala, aga jah... Avastasin, et areng on toimunud ja nagu juba aru saada, siis tugevalt paremuse poole. 
Nimelt oli kadunud minu jaoks seedimatu lambist kukkuva lõpplahenduse probleem, mida minu arust kirjandusena esitada ei tasuks ja tekstides oli juba tunda, et nende tehnilisele poolele on kõvasti rõhku panema hakatud. 
Jutuvõistlusel mingil arusaamatul põhusel esikümnest välja jäänud "Taevatrepi punased astmed", aga peksis minust viimasedki kõhklused, et kas poisist on lõpuks asja saanud või mitte. 



Aga...

...See selleks ehk siis läheme edasi.
"Tondilatern" tuli EKL-i romaanivõistlusel teisele kohale ja see tekitas teatud ootusi. Samas nullis need ootused teose žanriline määratlus, et "noortekas".
No ma olen paari ulmelist ja päris mitut mitte-ulmelist noortekat vähem- või rohkem pahaaimamatult lugema juhtunud ning see langetas kõnealuse romaani suhtes olnud ootused kuskile sinna uppuja lootuse kanti, et - "ehk ei ole ikkagi väga halb."
Lisaks on mul viimastel aastatel olnud probleem romaanidega. Et lühivormid lähevad päris hästi kaubaks, aga romaanid kipuvad pooleli jääma. Juba praegu on mu öökapi aseaineks oleval öökõlaril Žadani "Depeche mode" ja Mudlumi "Poola poisid", mis samas vaimus jätkates varsti tolmukorra alla mattuvad ja mingiks fossiilkütuseks muunduvad. Rääkimata Sandersoni "Stormlight archive-i" saagast, mis hüljatuna riiulil kevadkärbseid püüab. 


Sisust...

..unustasin ma kirjutada, nii et ma pressin selle lõigu kiirelt kuskile siia vahele.
On Elva. On üks koolipoiss ja on animefännist plika ja on üks parm. See dünaamiline trio siis satub mõningate sekelduste tõttu silmitsi võõrmaailmast pärineva sissetungiga ja asjasse sekkuvad peagi Kaitseliit, NATO-väelased ja kes kõik veel.  Mulle igal juhul tundus täitsa huvitekitava kompotina. 



Seega

... üritan nüüd vahelduseks ka midagi raamatust rääkida.
Kohe alguses käivitus minus kaks lugejat. Üks, kes luges nagu Mina Ise ja teine, kes luges läbi filtri "kui ma oleks äksõnirohkeid superseiklusi armastav lugeja."
Ja nende osatähtsus kõikus üles-alla.
Esimesest kolmandikust sain mõnuga läbi ja see andis lootust, et edasi läheb ehk veel paremaks. Keskosas aga minu isiklik huvi vaibus ja asemel kerkis see sama mitte-mina-lugeja, kes hindas rohkem kirjutatu tehnilist poolt.
No oli siiski ka seda "Kui ma oleks..." filtrit kasutades virisemist.
Näiteks see maailmade vahel vehklemine. No see teine maailm polnud just väga huvitav.
Oli selline "oli-kah," kui nüüd milelegi näpuga osutada.
Oleks võinud sellele võõrmaailmale natuke rohkem värvi anda, kuna lugejad üldiselt päriselus väga tihti maailmade vahel ei reisi ja seetõttu oleks see Elvale mõnus vahepala olnud, aga jah. Väga ei kiunu.
Raamatu viimane kolmandik, libises aga taas lamatisteohtu trotsides mööda vaimset seedekulglat  alla, ehkki mõned militaaräksõni käigus ettetulnud seigad panid kahtlevalt kulme kortsutama ja korraks pilku lakke suunama.
" ....Ommm...."
Aga jah, huvi siiski püsis ja kerkis viimases kolmandikus taas esikolmandiku tasemele.



Lõpetuseks..


... oleks imelihtne öelda, et - "Kui ma oleksin "lugeja, kes armastab tulemöllu ja pauku", siis oleks ma selle raamatuga sajaga rahule jäänud" -  ning sellega ka otsad kokku tõmmata, ent ma olen loomult irisevat tüüpi ja masohhist pealekauba ja seega katsun ikkagi läbi Oma Isikliku Mina Vaatepunkti midagi öelda.

Alustuseks, et tehniliselt pole suurt midagi ette heita. Oli algus, oli keskosa ja oli lõpp ning kõik see jooksis ilma pikemate seisakuteta. Ja vat see oligi minu jaoks probleem.
Selline "vajutame alguses gaasi põhja ja katsume samas vaimus kuni lõpuni välja lasta" formaat on minu jaoks väsitav ning kui aus olla siis sutike ka ebahuvitav.
"Anna aega atra seada," ütlesid vanad roomlased, ja õigus neil oli.
Sisu poolest pole midagi väga ette heita. Oli momente, mis panid hetkeks silmi pööritama, aga ei midagi raskekaalulist. 
Siin-seal on mainitud kirjavigu, aga kuna arvatavasti tegin ma neid seda postitust kirjutades rohkem, kui neid terve "Tondilaterna" peale kokku oli, siis olen sel teemal parem vait. 
Nii, nüüd aga juhtus see, et ma vaatasin kella ja mulle tuli pähe, et ma peaks praegu hoopis õppima, nii et räägin natuke veel....


...Hindest...

....Minu poolt tuleb neli. Tugev neli, sest nagu öeldud pole ma päris selle raamatu sihtgrupp ja raamatu teisest kolmandikust pidin end küll kõigest kerge vaeva, ent siiski vaevaga läbi vedama. See siis kisub hinnet punktijagu alla. Aga jah, suuri etteheiteid pole. Lugu jooksis, lugu kestis ja lugu lõppes ning see kas lõpp oli liiga moosine või mitte ei puutu otseselt asjasse, kuna korralik lõpp kui selline oli olemas.
Väga ei härinud enivei. 
Ahjaa, peaaegu et  unustasin - illustratsioonid veavad koguhinde plussiga nelja peale. 

- Side lõpp.