Kirjandusosakond: Jānis Joņevs "Jelgava 94"

 

Jānis Jonevs "Jelgava 94"
Tõlkinud: Mikk Grins
Väljaandja: Randvelt kirjastus OÜ
340 Lk

Njaa...

... aasta 1994 oli minugi jaoks märgiline. Kurt Cobaini surm oli minu jaoks küll mingi hägune suvaudu ja on siiani, aga see-eest jõudis just sel aastal minu varakangelaslikesse kätesse Cannibal Corpse-i album "Eaten back to Life" mille tõttu sai minust, peamiselt leebema otsa rocki- ja räpimehest, üleöö DEATH-METALLIST ehk nii-öelda deffimees.

Selline nunnu kaheteistaastane jobukakk, kes täiesti korraliku nahktagi seljale tagurpidi risti neetis, igale poole pentagramme ja rõngaga A-tähti sodis ning järsku igasugu kolelaulude vastu seletamatut huvi tundma hakkas.
Sain isegi Inglise keele õpetajaga kaubale, et etteantud teksti asemel võin ma tõlkida laule selle sama CC albumi pealt, Esimese laulu ("Splattered brains, scattered remains") tõlke eest sain isegi mingi hinde kätte ja oleks ka ülejäänu eest saanud, kui tundides oleks viitsinud käia, aga see on hoopis teine lugu...


Igal juhul...

... raamat siis räägib 14 aastasest noorukist, kelle elu samuti metallmuusika poolt teise käigu saab ja nüüd on see hetk kus pean tunnistama, et raamatut lugedes arvasin ma, et sellest tuleb pikem postitus, sest olen ka ise pärit samalaadsetest oludest.
Küll mitte depressiivsest Läti väikelinnast, vaid hallikarva äärelinnast, aga konsadel jõlkumine, konfliktid igasugu mitte-mõistjatega ja alkoholi ületarvitamine olid ka minu puhul äärmiselt aktuaalsed teemad.
Imestama pani ainult minategelase suht leige suhtumine vastassugupoolde, sest nii palju kui mina mäletan käis tiinekaelu küll ainult kahel aurul - plikad ja alks, alks ja plikad.
Võib-olla siin peitubki peamine vahe minu ja minategelase vahel, et tema võttis metal-muusikat kuidagi sügavamalt. Kasvasin ma ise ju sellest suht kiiresti välja ja siirdusin punkari rõõmurikkasse argipäeva.

Aga jah, raba näpust, üritan siin midagi raamatust kirjutada, aga välja tuleb ikkagi tekst iseendast. Samastumine ja seega kordaläinud lugemine? Mingil määral kindlasti.

Üldjuhul ju meeldis ka.  Polnud mingit hukkamõistvat nooti, moraalilugemist ega midagi muud sellist. Raamat rääkis ausalt end muusika läbi defineeriva nooruki argipäevast ja tollasest Läti metal-skeenest Metaliskeenest välja kasvamist oli ka mainitud põgusalt ja ainult tagasivaatena.

Ei, hea lugemine oli. Targemaks ei saanud, aga nostalgialaks oli tegelikult olemas. Kiirelt läks ka ja puha, aga neh, midagi selle kohta kirjutada ma tõesti ei oska. Side lõpp.

H: 4/5 ehk läks korda küll.