Kirjandusosakond: Meelis Kraft "Saared"

 

Meelis Kraft 
"Saared"
Sooroheline, 2020



Alustagem, ehk tunnistagem, et ....


...tõtt-öelda on seda arvamist raske kirjutada. Autor on tuttav, raamatki autorilt kingituseks saadud ja pealtänaha on tegemist veel väga sümpaatse inimesega ning ma tõesti lootsin, et see jutukogu meeldib mulle. Ja natuke ju nagu meeldiski, aga sellest hiljem....
Tõtt öelda tahtsin alustada sellest, et mul oli plaan lugeda jutt ja siis kirjutada kohe peale lugemist. Seda loomulikult selleks, et emotsioonid ei vaibuks, aga... Sest ei tulnud midagi välja kuna vähemalt esimesed lood läbisid mu vaimset seedekulglat, nii et emotsioonid jäid suuremalt jaolt kaasamata.
Mitte, et väga halvad oleks olnud, ei, aga ega väga kaasa ka ei tõmmanud. Seega loobusin ja kirjutan nüüd mälu järgi, nii kuidas need lood mulle meelde jäid. Õigusutseks mainin veel, et eks ole ajaproov ju ka oluline näitaja ning muu sinna juurde käiv sõnaona.



Cali mobilia 

No algus oli hea. Lugu sellest kuidas üks psühhiaatriahaigla töötaja annab vastsaabunud ametivennale üle toimiku, mis käsitleb ühte eriti eriskummalist patsienti, kelle olemine ja saabumine on tõega väga eriskummalised.
Algus häälestas väga hästi. Lugu keris end mõnuga üles ...ja siis tuli lõpp ja rikkus kõik ära.


Katkise torni linn

Joga. Sry, Kraft, aga see oli kiirelt ununenud joga. 



Tagasipöördumine kummitavatele randadele

Mulle meeldis sellise vanakooli piraadiloo stiil ja vaib mida üsna hästi oli õnnestunud jäljendada. Lugu ise aga jättis mu täiesti külmaks. Lihtsalt tobe tundus. Ja siia võiks kirjutada, et lõpp rikkus kõik ära, aga ei. Ei rikkunud. Tõtt öelda oli mul hea meel, et see ükskord läbi sai, nii et lõpu headuse või halbuse üle siin pikalt jahuda ma ei viitsi. 



Ei ühtegi üleliigset inimest

Ei haakinud ja jäi pooleli. Oli ju vinge düstoopia üles ehitatud ja tundus, et ka lugu on tulemas, aga vaevaga vedasin end esimesest paarikümnest leheküljest läbi ja loobusin.
Tegelikult tekkis mu pähe esmakordselt arusaam, et kui jube võis olla lugeja jaoks minu enda kirjutatud "Optimus, plekid paradiisill." Et siis selline valgustav nüanss oli sel lool minu jaoks küljes.


Viimane vastulöök

Ideel, et vanadekodudesse on paigutatud inimesed vastavalt muusikamaitsele, oli piisavalt potentsiaali, et saada kogumiku hittlooks, aga autor ei osanud sellega suurt midagi peale hakata ja nii ta läks... Ei kuskilt ei kuhugi. 


Pasir Hijau saare saladus


See lugu mulle meeldis. Jaburavõitu ta oli, aga meeldis.
Lugu siis üleilmsest pandeemiast, kus erakordselt turvatud kriisimeedikud või mingid säärased asjapulgad üle ilma inimesi vaktsineerimas käivad. Ühel pisikesel saarel aga selgb, et on veel üks saar, mille olemasolu ümber laiutab saladuseloor. Meedik siis panebki kohalikud asjapulgad valiku ette, et kas hakkavad pead lendama ja pagunid rebenema või asjad selgust saama ja peagi viib mootorpaat teda saladusliku saare poole...
Ei saa öelda, et sellegi loo lõpp mind rahuldanud oleks, aga see polndu ka halb. See saladus ma mõtlen. Et ootasin midagi vingemat, aga nojah... Eks see ole autori enda asi, et mida ja keda ta kuhugi redutama paigutab.

Hüvasti sõbrad

Lugu sellest kuidas taaskord saab kokku kolmeliikmeline seltskond, et arutada/jutustada läbi neid ühendav sünge saladus. 
Ma jumaldan selle loo esimest kahte kolmandikku. Kui selleks hetkeks olin ma veendunud, et kogumiku üks suurimaid miinuseid, lisaks ebasobivatele lõppudele on see, et seal puudub paar sellist tõsist hittlugu, siis see andis mõista, et siin see on.
See oli tõesti võimas. Vinge õuduka atmosfäär. Osavalt väljajoonistatud tegelased ja üldse kõik klappis, kuni... tuli lõpp ja rikkus kõik ära.
Või siiski... Mitte päris. Ütleme nii, et algus oli nii kuradi hea, et see lõpp ei suutnud seda väga ära rikkuda. Üldmulje muidugi kannatas, aga jah... Ei kahetse et lugesin, ehkki mängin mõttega, et mis oleks juhtunud, kui see mul näiteks mingil põhjusel lõpuni lugemata oleks jäänud. Ilmselt oleks ma olnud valmis ussinahast läbi pugema, et teada saada kuidas see lõppeb. 


Kokkuvõtteks


Mida kokkuvõtvalt öelda. Kindlasti seda, et autoril on ideed, aga ainult ideed maksavad teaduspärast kaks kopikat pang.
On olemas tasemel kirjutusoskus, aga see ei maksa ka suurt midagi, kui puudub oskus enda lugusid lõpetada. Aga vähemalt on autoril olemas tahtmine h ä s t i kirjutada. Seda oli näha. Eriti avaldas muljet oskus pisikesi kõrvaldetaile sisse surada. Ja nagu juba öeldud - ideedepuuduse all ei paista Kraft kannatavat. Seega autorit ma maha ei kanna. Pigem vastupidi. Ootan huviga järgmisi samme.


Hindest


Tõtt -öelda on Goodreadsi madalaim hinne tähenduses "didn't like it" ja kui poleks olnud lugu "Hüvasti sõbrad," siis oleks ma selle ka lajatanud.
Kuna aga viimase loo esikolmandikud olid nii kuradi head ja "Pasir Hijau saarel" polndu ka häda midagi, siis... Saagu kaks pügalat kõrgem ja seega "liked it"
Ma ei liialda, "Hüvasti sõbrad" algab tõesti hästi ja kui vaid see eelnevaga mitte just kõige valatumalt klappiv lõpp...

Ok, kaua ma oigan ja halan nende lõppude üle, tõmban otsad kokku ja lõpetan. Side lõpp.