Koostaja: Raul Sulbi
Autorid: Triinu meres, Kristjan Sander, Tea Roosvald, Reidar Andreson, Indrek Hargla, Siim Veskimees, Heinrich Weinberg, Mairi Laurik, Joel Jans, Maniakkide Tänav, Veiko Belials
"Kirjastus Viiking", 2019
Alustan sellest, et hiljaaegu toimunud vestluses kogumiku koostaja Raul Sulbiga mainis ta mu selgituse peale, et miks ma ise kogumikku ei panustanud, et "Aga sa oledki ju rohkem John Wyndhami, kui Asimovi poolt mõjutatud"
Nali, eksole, aga põmst oli tal õigus. Neljandas või viiendas klassis loetud John Wyndhami "Trifiidide päev" oli see, mis mind ulmekirjanduse külge naelutas.
Kaheksanda klassi kirjanduspõpikust loetud " Kadunud robot" oli esimene Asimovi tekst, mis mul meelde jäi, sest varasemalt loetud "Lilled Algernoni" nimelises kultuskogumikus olnud "Inetust poisikesest" ei mäleta ma tõesõna mitte midagi. "Masin mis võitis sõja" muidugi rokkis, aga veel hetk enne selle kirjarea kirjapanemist olin ma täiesti kindel, et see oli Simaki lugu. Võta nüüd seda vanainimese mälu, eksole.
Igal juhul tekkisid mul soojad tunded Asimovi vastu alles kuueteistkümne aastasena, kui maaliini bussiga tööle loksumise leevendamiseks "Asumi" ette võtsin. Ja see raamat mõjus!
Mõjus kohe nii, et lugesin selle peale "Asum ja Impeeriumi" kiirkorras sissemanustamist uuesti läbi ning ehkki pettumine "Teises Asumis" jahutas mu palavalt lõkkele löönud armastust Asimovi vastu kohe tublisti, jäi ere mäletus "Asumist" alles.
Ok, mida ma selle pika jutuga öelda tahan on see, et minu jaoks on Asimov eelkõige "Asumi" ja "Asum ja Impeeriumi" autor. Muu, mida ma talt lugenud olen pole mind suurt kõnetanud ning kogumikugi võtsin kätte pigem huvist Eesti ulme vastu, eksole. Paluks seda arvesse võtta.
Asimovi fännile on sellest kogumikust arvatavasti palju rohkem rõõmu kui mulle, kelle jaoks on juba aunuüksi robotid igavuse skaalal võrdväärsel kohal zombidega.
Aga aitab mölast ja nüüd siis asjast:
Triinu Meres "Tegi-tegi-tegi-tuld"
Oi, kuidas ma oleks pisikese jõnglasena seda juttu kaifinud. Oli ju nimelt ka esimene raamat, mille ma iseseisvalt läbi lugesin "Võitlus tule pärast/Hiidlõvi" ja tegelikult võib vast öelda, et minu meeletu huvi ürginimeste vastu oli ka peamine põhjus, et ma lõpuks ometi (Umbes 8 aastaselt) üldse raamatuid lugema hakkasin.
Igal juhul sai nii "Mammutikütte" kui ka "Võitlust..." korduvalt sisse manustatud ning kindlasti oleks midagi läinud veel, kui neid vaid olnud oleks.
Nii et sellekohapealt oli Triinu Merese lugu nagu tagasiränd lapsepõlvefantaasiatesse.
Muus osas aga.... Oli huvitav ja täpselt paraja pikkusega, et neandertaallaste jahmerdamine igavaks ei muutuks, aga... Juba pealkiri ütleb ära, milles kogu loo põhituum seisnema hakkab ning mingeid üllatusi väga ette ei tulegi. Selline, tehniliselt väga hästi kirjutatud lugu, aga kahjuks ei midagi väga erilist.
Praegu mõtlen, et kui see lugu oleks olnud paigutatud kuskile keskele, roboti ja asumilugude vahele, siis oleks ma sellest võib-ola rohkem välja väänanud, aga jah...avaloona jäi igal juhul nõrgaks.
Kristjan Sander "Sees"
Njah, ütleme diplomaatiliselt, et oli ilusti kirja pandud ning lõpetame kogu jutu? Ei, mitte nii... Mitte siin blogis...
Peamiselt ei meeldinud mulle loo lõpp ja spoilerdades mainin, et peamiselt see reptiloidide värgens. No tõesti, midagi huvitavamat ei saanud välja mõelda? Muidu polnud lool häda, ehk siis üks esimesi kohalikke ulmelugusid mida ma lugenud olen ning kus käiakse välja jälle see sama teema, et süsteem toidab ise enda vastu sõdijaid, kes sellest paraku ise aru ei saa.
Minu, kui noorpõlves väga mässumeelse isendi jaoks oli see vaatenurk aga juba tuttav ning omal nahal järgi proovitud. Ei midagi uut ega üllatavat ....ja siis see kuradi reptiloid ka lõpus. No palun.
Reidar Andreson "Heategu!"
Esimene lugu, mis mind kaasa haaras. Ma ei oskagi öelda, et oli selleks jutustamisstiil või loo enda ehitus, aga tundsin end juba esimselt-teiselt leheküljelt looga samas paadist olevat ning ka lõpp ei valmistanud mingitki pettumust. Eriti heaks teeb asjaolu, et nagu juba ülalöeldud ei ole ma suurem asi robootika fänn, aga Andreson suutis mind ikkagi robootika kolme seaduse ümber jahmerdamisse kaasa tõmmata. Hea töö, ei midagi vähemat.
Indrek Hargla "Õnnelik robot"
Tuleb tunnistada, et selle loo läbimine vamistas mulle tohutult raskusi. Ühelt poolt oli mul robotitest juba siiralt kõrin ja teisalt ei aidanud ka autor väga kaasa. Oli idee, kulunud ent siiski, aga esitluslaad oli igav. Lugedes oli pideval tunne, et loen algaja autori üsna puist jahumist, aga mitte Harglat. Võib olla oli see hoopis oskuslik stiili järeleaimamine. Võib-olla.
Enivei, nagu ütlesin võis mu külmus selle loo aadressil tuleneda ka sellest, et mul oli roobikutes kõ-ri-ni.
Siim Veskimees "Sulguvate teraskoobaste aeg"
Ei vedanud kuidagi kaasa. Üldiselt mulle Veskimehe lühilood meeldivad, aga sel korral läksin tegelastel vahet tegemisega nii rappa, et lõpuks lugesin seda nii, et aeg-ajalt lihtsalt välgatas, et "oot-oot, see oli vist see süžeeliin" ja lõpuks, pean tunnistama, ei saanud ma kogu kupatusest mitte mõhkugi aru. Lugeja viga või siiski mitte?
Veiko Belials "Raske piisk pilvest"
Teine selle kogumiku pärl minu jaoks. Põnev lugu, väga hea lõpplahendus ja äärmiselt nauditaval tasemel kirjaoskus. Pidin juba Belialsi jutukogu "Kogu maailma valgus" lugedes tunnistama, et "Ashinari kroonikate" ja "Existerioni" nimeliste õnnetuste autorist on saanud vaat-et üks mu lemmik Eesti ulmekirjanikke.
"Raske piisk pilvest" ainult kinnitas seda arvamust. Hea oli. Väga hea. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt krimkadest, ka ulmekrimkadest, väga lugu ei pea.
Maniakkide Tänav, Joel Jans "Inspektor ja planeet"
Oli hea, aga kehva meeleolu perioodi tõttu tuli minu blogiülestähendusse pikk vahe sisse ja praeguseks ei mäleta ma sellest suurt midagi. Mingi planeet hävis ja kuskil olid mingid salarobotid? Vist.
Puhtalt minu viga ü.s. Aga mäletan, et meeldis, võtke nüüd seda kuidas tahate, ehk kes viskab esimese kivi...
Heinrich Weinberg "Patrioot"
Hea, alguse veel parema keskkoha, aga kuidagi liiga sauh-väuh lõpuga. Tähtaeg? Selline mulje vähemalt jäi. Muidu hea+, aga oleks saanud parem olla. Lugu ise oleks nagu ka seda nõudnud.
Mairi Laurik "Valesti ajastatud"
Tegemist oli esimese Mairi Lauriku kirjutatud lühilooga, mida ma lugesin. Tema romaan "Süsteem" murdis kunagi mul küll hambad, aga selle loo põhjal võin julgelt väita, et julgen ka edaspidi tema lugusid lugeda. Lühike ja kas just lööv, aga .... lihtsalt kõike oli parajalt. Ja eks ole seegi profesionaalsuse ja hea loo tunnus.
Indrek Hargla "Einsteini viimased sõnad"
Olen ka veendunud, et kogumiku parim lugu tuleb jätta viimaseks. Ja seda see oli. Parim. Ei saa öelda küll, et sussid oleks jalast põrutanud, aga tuntud ulmekirjanike ja muude tegelaste jahmerdamine alternatiivajaloos või paralleeluniverusmis oli põnev, huvitav ja igati meelepärane lugemine.
Sai nüüd selline säästukavormis kirjutatud arvustus, aga mis teha, kui muud kirjutus- ja muidutegevused lihtsalt kogu energia enda alla võtavad ning ülestähenduste jaoks jaksu ei jää.
Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti, et kahte lugu ma ei maininud poole sõnagagi ning selgituseks sõnan, et esimene (Tea Roosvald "Jänesehautis") jäi mul pooleli ja Belialsi "Asum ja psühhoajaloost" ei mäletanud ma seda postitust lõpetama hakates isegi seda, et kas see mulle meeldis või mitte. Juhtub.
Igal juhul jäin ma loetuga rahule. Hunnik täiesti rahuldavat (Meres, Sander) ja väheke paremat kraami (Weinberg, Jans & Tänav) ning siis pika vahemaaga kolm absoluutset pärli (Andreson, Belials, Hargla)
Ja läbi see saigi.
Naljakas nüanss on see, et kogumiku parima loo kanditaat vaheldus minu jaoks kogu aeg kogumiku edenedes. Kui alguses arvasin, et "Heateost!" paremat vaevalt tuleb, siis kummutas Belialsi "Raske piisk pilvest" selle arvamuse ning lõppeks tuli Hargla "Einsteini viimased sõnad" ja lõi nii-öelda platsi suurejooneliselt puhtaks.
Aga ok, side lõpp ja järgmine kord katsun tublim olla.
Mujal:
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Goodreads
HHFIAEYI (Krüptiline sõnum)
No comments:
Post a Comment