Rokk'n'Ropp: "Hääbuv linn" Arkadi ja Boriss Strugatski

Olen üritanud juba kuid Hääbuvast Linnast kirjutada ning siiani on iga alustatud postitus muutunud üsna kiirelt ümberjutustuseks või lihtsalt mingiks kahtlaseks soigumiseks.

Probleem nagu muiste, ehk kui raamat meeldib, siis on selle lahtilahkamine või enda kirjaridadeks vormimine raskendatud. Kümne küünega üritad olulisest rääkida, aga tasapisi takerdud ikkagi „muusse,“ kuni lõpuks avastad, et oledki mingis järjekordses kirjaridade segapudrus ning üritad meelde tuletada, et kummal pool see algus oli.

Seega teen nii, et alguses katsun mitte väga palju ette lobiseda ja lõpus räägin, mida mina kõnealusest raamatust arvan või kuidas sellest aru sain.
Igal juhul, ma ei pea kõnealust teost küll Sajandi Suurteoseks, aga tuleb tunnistada, et „Hääbuv Linn“...

...On raamat Strugatskite nn. „metsiku koera perioodist“ ja selles sisalduva sovjetikriitika tõttu oodati selle avaldamisega kuni Nõukogude Liidu teenelise lõpuni.
Ehk siis järjekordne Arkadi ja Borissi käte alt tulnud teos, mis käsitleb „Inimene ja Ühiskond“ ning „Inimene versus Ühiskond ( ja vice versa)“ temaatikat.

Tegevuskeskkonnaks on nö paberi pealt tegelikusesse kanditud versioon "Sotsiaalse Võrdsuse Ühiskonnast".
Üks sellistest utoopiatest, mille sarnaseid on üritatud luua läbi ajastute. Erinevatesse kohtadesse ja mitmete huvitavate isikute poolt ja võib mainida, et ükski neist pole toiminud.
Vähemalt mitte nii, nagu see algselt mõeldud oli.

Näitena, et kõik (demokraatliku) Ateena suured filosoofid (peale Aristotelese) igatsesid taga hirmsaid türanne, kes valitsesid Ateenat ajal, mil...asju veel normaalselt aeti.
Ja ka Aristoteles ei kummardanud kompromissitult "demos kratist," pigem oli tema lähenemine W. Churchilli omale sarnane..

Ja ka Linn ei toimi.
Sealne süsteem, mis peaks võrdsuse tagama näeb ette, et keegi ei tööta ühel ametikohal kauem, kui mingi kindla aja (Vist 5 aastat) ja peale seda loositakse ametikohad uuesti välja, kõlab ju teoorias hästi, kuna...
Tundub nagu oleks igal ühel võimalus tõusta kojamehest linnapeaks ja nii edasi, aga nii nagu Feissbuuki kampaaniate või mõne naaberriigi presidendivalmimistega, kipub ka igasugune loosimine pikemas perspektiivis muutuma... millekski muuks.
Lõpptulemusega, et viimased 5 linnapead on kõik omavahel tuttavad...kogemata ja näitena.
Positiivse noodina võib tegevuskeskkonnast välja tuua hoopis selle, et kellele Linna elukorraldus ei meeldi, võib Eksperimentaallinnast lahkuda ning asuda elama maale.
Seega, mingi valikuvabadus on siiski olemas, kuna nö. Maakoht linnapiiride taga ei kuulu Linna taktikepi alla.

Raamatu peategelaseks on Andrei, kes on oma iseloomult nii öelda "iseloomutu kommnoor".

Toorik, kelle areng jäi seisma - või võttis kindla suuna - peale kokkupuutumist Staliniaegse progagandamüriaadiga.
Igal juhul on ta nõustunud osalema Eksperimendis, ehk elama eelpoolmainitud eksperimentaallinnas, ning tõelise oma aja lapsena ei sea ta ka Eksperimenti korraldavate mentorite vääramatut õigsust mingi kahtluse alla.
Vastasel juhul poleks sm. Stalin ju sellist asja võimaldanud...lubanud...ja nii ta leiabki, et Mentorite valitud tee on õige ning üksikindiviidi pühaks kohuseks on seda järgida.

Kõrvalepõikena mainin, et "Hääbuva Linna" alguses paiknev ja inimeste suhtumise ning kogu projekti tutvustamiseks kasutatud joomastseen on tehniliselt ideaalne lähenemine.
Minu jaoks üks väheseid vastuvõetavaid variante või õigustusi selliste joomastseenide kirjutamiseks...
Olgem ausad - kes on vähegi selliste "Võtame viinuskit ja arutleme maailma asjade üle“ läbudega kokku puutunud, teab, et nendest ei ole midagi rääkida ning kui keegigi nendest ülejutustamist kuulab, siis ainult selleks, et peale esimese jutustaja lõpetamist, ise samasugune jutuke otsa rääkida jne...igav.

Eksperimendis osalejad on erinevatest rahvustest, erinevatest aastakümnetest ja minu mälu järgi tiksus see kuskil 1920-1950 piirides.
Andrei tutvusringkondki on kirju ja sinna kuuluvad näiteks hiinlane Wong ja keskine kuradine Donald, äsjasaabunud Rootsi seltsidaam Selma, Linnast väljas elav Onu Vanja ja lisaks on Andrei teed ristatud ka oma tutvusringkonna ühe oluliseima isiku, endise Wechrmachti allohvitseri, Fritz Geigeriga.

Pean siinkohal mainima, et ehkki raamat sisaldab tänuväärselt suurt hulka sõnaseletusi ja muid tausta tutvustavaid märkusi, on tõlkija jätnud mainimata, et saksa allohvitser oli Nõukogude Liidu kirjanduses brutaalse elajalikkuse kuvand. Midagi kohutavalt ilget ja barbaarset.
Samas, SS-ohvitser kehastas juba rafineeritud elajalikkust ning enne raamatu lõppu saab Fritz Geiger nö. ametikõrgendust.
Muuseas, ma ei tea kas need sümbolid oli nö otseselt ametlikud, aga laialdaselt kasutatusel nad siiski olid ja ilma nendeta ei ilmunud vist ühtegi Suurest Isamaasõjast pajatavat raamatut.

Geiger on üks sellistest - rangelt juhitud-korraldatud ühiskonnamudeli pooldajatest.

Teiseks nö. mõjutajaks, kes Andrei tutvusringkonda tekib on Izja.
Ta on juudist boheem ning ma ei mäleta, kas ta oli enne Eksperimendiga liitumist olnud veel mingi õppejõud või õpetlane(Kammon, pea pool aastat tagasi lugesin), aga igal juhul on ta Geigeri täielik vastand.
Selline individualismi ja humanismi etalon.
Intelligent ning ...oma suhtumise ja olemuse tõttu mõisetatamatu, ent sümpaatne. Ohutu tüüp või "ebasotsiaalne hädapätakas", kellega kaasa mängides kaotad sa viimasegi võimaluse karjääriredelil kuhugi tõusta.
Olulisi tegelasi on muidugi veel, näitena Kenzi, või varemmainitud Onu Vanja ja Wong, kuid .... ma katsuks selle postituse raamatust oluliselt lühemana kirja saada.

Tegevuse kulg järgibki Andrei muutumist, ehk tema arengut nende kahe isiku mõjusfääride vahel pendeldades.
Ühelt poolt siis individualistlist intellektuaal, kelle eesmärk on tegeleda iseenda asjadega, sülitades igasugustele sotsiaalsetele kohustustele ning muudele ja-nii-edasitele ning teiselt poolt Suure Juhi näidiseksemplar, kelle peamine eesmärk on lõpuks ometi kord majja lüüa, eksperimenti „juhendavad“ Mentorid roika otsa ajada ning kõigi Linnainimeste elu paremuse poole pöörata.
Seda viimast loomulikult iseenda eksimatu käe all ning eksimatul juhtimisel ning... Otseloomulikult käib jutt ainul headest linnaelanikest.

Andrei arenguloo taustal saab ka jälgida, kuidas Linn, ehk järjekordne "Kõigile üks ja sama tähendabki absoluutset Võrdsust", mudel tasapisi tuhka variseb, aga see pole raamatu olulisim osa.
Olgem ausad, see et ametikohti vahetatakse, ei muuda veel inimesi.
Eri rahvuste vahelised suhted jäävad ju alles (N: Sakslase pood) ja ka tutvused ei kao kuhugi (N: Wongi kojameheamet).
Viimasest tulenev onupojapoliitika ja muude korruptsioonivormide oskaal Utoopias suureneb hirmuäratava kiirusega ning...noh...tulemus on nagu ta kipub olema.

Nii, need, kes lugenud ei ole, võivad nüüd pooleli jätta ning ettenihutatud lõppsõnana ütlengi, et depressivne või vähemdepressiivne, aga vaieldamatult parim eelmise aasta jooksul ilmunud ulmekas...Ning mitte ainult ulmekas, sest nii nagu enamus Strugatskite raamatuid, on ka see nauditav isegi neile, kes raamaturiiulil ulmekat nähes majast koos raamidega lahkuma kipuvad.

Lisan veel, et ehkki sama teemat on nö. "tavakirjanduses" käsitletud...palju...ei ole tegemist sugugi mitte konkurentsivõimetu teosega. Just täpselt vastupidi.

Spoilerdades ja edasi...

Loo edenedes on Andrei sunnitud tegema aina rohkem valikuid, et kas järgida eeskuju pakkuvat Geigeri või absoluutset Stirneri ideoloogia musternäidist Izjad ning nagu arvata võib valib ta lihtsama ning sotsiaalses plaanis arusaadavama tee.
Kelle siis ei meeldiks kui kõik ilusasti ja küsimatagi ära seletatakse, pealegi...selleks ju sõbrad ongi.
Pole ka imestada.
Tuletagem meelde, et raamatu alguses on ta lihtsalt üks stereotüüpsetest järgijatest, keda ei huvita miks või milleks, vaid see, et ülevalt poolt on öeldud, et see on õige...nö Homo Soveticus.
Ka kummitavas majas, "malemängu" ajal Staliniga suvaliste tegelaste ohverdamise või nii-öelda "süü surnute peale veeretamise teel", oma tuttavaid masinavärgi roomikute eest päästes ei jõua talle kohale, et tema tulevane ülemus, ega süsteem mille julgeolekuinstantsis ta ise sel hetkel töötab, ei erine Suurest Vedurijuhist (enam) just kuigi palju...

Ja läheb edasi lõppmänguks.

Geigeri järgimine viib ta Linnas lahvatava ülestõusu keerisesse, sealt uue reziimi ladvikusse ning nagu kord ja kohus takerdub ka see Hea Uus Ilm vaenlasekuvandisse...Anti-Linn...ahve ja maju ju enam pole, aga midagi peab ju olema.
Igal juhul paisatakse veel kord mängu Izja pildiga kaart.
Selle tulemusena toimub Ekspeditsioon Põhjakaarde ning Andrei lahkub Geigeri lähedusest.
Tulemuseks on see, et poiss hakab mõtlema...teistmoodi.
Iseenda üle ja üldse....ning eksib ära..
Geiger rääkis ju ilusti lahendustest, aga Izja räägib nende puudumisest...miks ta peakski millestki muust rääkima.
Teine äärmus ju siiski.
Muidugi, võib eeldada, et hetkel, mil Andrei ja Izja oma viimase linttraktori remonditöid vaatavad, on Linnas kehtestatud juba "Anti-Linnast saadetud" suitsiiditerroristide tõttu komandanditund, püstitatud paar kaitsvat betoonmüüri, või midagi sarnast...
Suur Vend peab ju jälgima, et midagi halba ei juhtuks.
Või kõrguvad seal juba enam-vähem samasugused, ehkki veidi uuemad varemed, kui eelmistegi eksperimentaalinnade asukohtades, mida Põhjakaare ekspeditsioon läbib. Sein, eks ole ...

Tunnistan, et Eksperimendist väljumine jäi mulle paraku arusaamatuks...Andrei tulistab enda peegelpilti? Miks?
Vaevalt, et Strugatskid ideedepuududes sellise "silmad liiva täis" lambilahenduse sinna lõppu kirjutasid...tegemist ei ole siiski Pratchettyga....
Kuna Izjaga ringi rändamist, ehk viimast ringi, saab võtta kui vabanemist Linnas valitsenud sotsiaalsetest köidikutest, nendest millest Izja vaba oli, siis enese pihta tulistamine...
Iseenda lahtirebimine mineviku Iseendast...Joosta vastu Seina..Näha iseennast viivitamatult tulistamas?
Lõpetuseks, et Andrei üsnagi süngevarjulisele Eksperimendikäigule järgneb positiivne lõpp ja katkendina raamatust:

Rohelise klaaskupliga lamp oli sisse lülitatud ja laual lebas valgussõõris värske Leningradi Pravda, mille esilehel ilutses suurelt pealkiri: "Leningradi elanike armastus sm Stalini vastu on piiritu."

... armastatakse seal ajalehepelakirjas ju seda, kelle org-ide eest äsjanaasnud Andrei malelaual Wongi kaitses...ja mitte ühegi Fritz Germanovitš Gaigerovi häält pole ka kuulda.

PS.

Kuskilt jäi kõrva küsimus, et miks polnud sinna tekkinud ühtegi tunnustatud kunstniku või kirjanikku? Minu pähe kerkinud versioon on see, et....kõik Eksperimendis olnud kunstnikud-kirjanikud kujutasid (Vastupidiselt meie, ehk pärismaailmas elavatele ) seda sama pärismaalima.Reaalsust, kuna ümberingi oligi kõik juba "võlts" või "koopia"...või "nihkega pärismaailm."
Sellepärast olid ka tulemused....igavad ja keskpärased....

Arkadi ja Boriss Strugatski
"Hääbuv Linn" ( "Град обреченный")
(1975, avaldatud 1987-88)