Ehk siis...sain Täheaja üheteistkümnenda numbriga põhimõtteliselt ühele poole ja kuna ma jutukogusid tervikuna hinnata ei oska ja ei taha, siis pole mul sel korral ka Goodreadsi asja.
Võimalik, et ainsaks jääva kirjutustuhina pärast ei hakka ma ka Baasi kasutajat tegema ning seega - elagu blogid ja Rokk'n'Roppa mitte eriti rokase kirjandusosakonna vundament on lõpuks ometi netisügavusse kaevatud.
Ulmeantoloogia "Täheaeg 11. Viirastuslik Rügement"
- Koostanud Raul Sulbi.
Stalker 2013 "Parim ulmeantoloogia või kogumik" 4. koht (25 häält).
Triinu Meres
Kuningate Tagasitulek
Natuke pikale või pigem kohati liiga pikalt veniv, kuid siiski mõnuga loetav ning huviga jälgitav postapo-madin. Õnneks aitab autori libisev sulg süzeejooksule kaasa seal, kus tegevusliin või mõttelõng hätta jääb ning tee mis tahad, konarused on siiski minimaalsed ja sissejuhatuse kokkuvõtteks võib öelda, et suuremaks kobisemiseks põhjust ei ole.
Lugu ise jookseb kergelt sikk-sakki ning umbmäärases suunas ja kui algselt on lihtsalt rühm tegelasi, kellest enamuse suurimaks ebaõnnestumiseks on just sel hetkel patrullis olla, siis peagi...No peagi on neid vähem, aga igast muud tegelaskonda on see-eest rohkem.
Suurim pluss on üksikasjalikkus, ehk stseenid ja tegevus, mida ei ole lahendatud populaarsel "kirjuta kogu kiirem tegevus 4-5 sõnaliste lausetega ja pea meeles, et kõik mis ei lõhke on ebahuvitav" tehnikas, vaid palju parema variandi, ehk tegevuskäigu detailse ja kord tegelase õlatagant jälgitava, siis jälle läbi silmade ja aeg-ajalt ka läbi naha tuntava kirjeldusega...
Nu mul igastahes tekkis mulje, et autor on jutu valmimise nimel öisesse kaubasadamasse hiilinud, seal mõõdulindi ja tanksaabastega ringi roomanud. Puuautomaat küljel hüpeldes ja täiest kõrist röökides kaubakaste ületanud ning kogetu higitilkade ja söe abil ilusti ning samm-sammult kirja pannud. Või kuidas iganes ta ka sellise - ülimalt söödava - tulemuseni jõudis.
Loo nõrgemaks küljeks oli minu isiklikust vaatevinklist see, et - SEAL OLI RONG!
Teadupärast tähendab rong rongikõrvaseid tüüpe, kes tulistavad. Ja rongil vedelev-varjuvaid tüüpe, kes ka tulistavad.
Ja siis neid tüüpe kes vedurisse üritavad ronida. Muidugi, ise samal ajal tulistades. Ning siis neid, kes ei lase eelmistel tulistajatel vedurisse ronida. Peamiselt neid eelmisi tulistades ja ise eelmiste kuulide eest varjudes ja ...rattad käivad ringi, tulistatute laibad libisevad kaugusse,
Eksole?
Kuningate Tagasitulekus seda polnud. Oli rong, mis pandi käima ning siis jäeti seisma. Tulistati enam-vähem täpselt enne ja peale rataste pöörlemist. Miks? Kas tõesti selleks, et.... et haiget teha?
Olgu, olgu...niisama plõksin.
Loo pealkiri olevat olnud algselt "See kuradima viimane Eksp"(vms) ning ...minu arust kõlab see paremini, sest....
Vähemalt minus tekitas "Kuningate Tagasitulek" esmapilgul õõva, sest tundus nagu võiks tegemist olla järjekordse J. R. R. Tolkieni fan-fictioniga...
Rõhutan - Ma pole endiselt suurem asi Tolkieni austaja.
Ps. Suitsu hoitakse peopesas ja kui hoolega väljapuhumist harjutada, siis ei näe ka päevasel ajal mitte keegi ja mitte kui midagi. Hais on muidugi reetur number 1. . ;)
Lugu sai Stalker 2013 "Parim eesti autori lühijutustus või lühiromaan" kategoorias 2. koha(58), mis on...minu tagasihoidliku hinnangu järgi kas sobiv või astmejagu liiga all.
Mujal:
Loterii
Kõiki jutte on arvustatud ka Ulmekirjanduse Baasis.
Katkend: Eesti Päevaleht.
Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana
Kaelani vaakumis
Kohalikud lömastuskangelased JJ ja ManT ning nende pliiatsiteravike vastas terve vaenulike tulnukate tsivilisatsioon koos oma lögarakettide, lögaküberneetika ja lögaanatoomiaga. Nu mida seal oodata. Ootasin midagi igavat, ent üllatusin. Väga viisakas oli hoopis.
Küsite miks?
Sellised - lasersaag ettesirutatud kätes, poolkoolnud näitsik õlal ja otse läbi zombiede või tulnukate hordi jooksmisest pajatavad jutud pole mulle kunagi erilist huvi pakkunud ning kuna lugu reklaamit välja ka cyber-punkina, siis....andis see tulemuseks valemi: Ebahuvitav + Ebahuvitav = Ebahuvitav(ruudus)
Aga...
Tegelikult andis kahe minu jaoks kaugele jääva žanri segamine mõnusa vaheldusrikkuse, kuna kumbki ei tõusnud täies mahus või kogu oma ebahuvitavuses esile.
Üldjoontes jooksis lugu rütmis, et näpuotsaga Customize desktopi keerukusega küberit, siis jälle näpuotsatäis soolikate ja lögapritsmete vastu seina lajatamist, korraks ka tegelasi endid ja kokku nii, et kõik püsis ilusti tasakaalus.
Ja nagu öeldud - minu jaoks, kes lögastamise vastu kaua huvi tunda ei suuda ja kelle tase "selles arvutivärgis" tipneb Windows Vista peale röökimisega, oli tegemist igate söödava looga.
Nõrkade külgedena võiks mainida:
Punkt 1
Aeg-ajalt sissehüppavaid lõike, mis olid kas viimistlemata/kokkusulandamata jäänud (Loome puhul on ajapuudus igati mõistetav vabandus) ja mõningaid dialoogijuppe, mida lugedes jäi mulje, et tegelased hauguvad üksteise suunas. Esimene dialoogijupp, näitena.
Punkt 2
Lõpplahendus ise lõpplahenduseks, sest maitse maitseks, aga jutu lõpuosa tundus kuidagi kiirkorras ja "saaks nüüd kaelast ära vormis" täideviiduna.
Kuidagi - trahh-trahh-trahh - ja läbi!
Stalker 2013 "Parim eesti autori lühijutustus või lühiromaan", 1. Koht(61) ja....jälle kas igate sobiv koht, või kohajagu liiga kõrgel.
Mujal:
Loterii
Siim Veskimees
Kerge on olla jumal
Eelmise aasta üllatusmoment number 1. Minu jaoks ka üks eelmise aasta viiest parimast lühijutustusest. Muidugi, kuskil poole pealt sain selgeks, et tervet raamatutäit sellises ...no kohati ikka väga pinnapealses stiilis teksti lugeda ei viitsiks, aga lühijututustusena jooksis igate lobedalt ning pakkus korraliku tegevuskäiku ning viisakat lõppu.
Lisada võiks veel, et kuna minu teada ei kuulu Veskimees ka ühessegi Tolkieni ordusse, siis oskab ta lugejaid säästa tuhande aastaste jõekäärude, kümne tuhande aastase ajalooga tutvumisest, mis tihtipeale fantasy-jutte risustama kipub.
Olgem ausad - kui lendav mägi just kellelegi ülioluliselt vastu pead ei lenda, siis pole ka mingit suuremat põhjust kirjeldada, et millest ta koosneb, mida ta mõtleb või kuidas ta eelajaloolisest lendmäest ajalooliseks lendmäeks muutus.... ja kes selles kunagi süüdi olid.
Üleolev jutustamistiil hakkas korra või paar häirima, aga - nu see on see käekiri ja sel teemal on mõtekam lugemata jätta, kui vinguma hakata.
Lugu sai Stalker 2013 "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus" kuuenda koha ja kogus 16 punkti.
Rein Raud
Võimsalt voogab olemise jõgi.
Seda on Baasis juba mitu korda rapitud ja ega mul väga midagi lisada polegi.
Selline kerge seiklusfantaasia...võimalik, et minust palju-palju noorematele ja absoluutselt teistsuguse maitsega inimestele lahe...minu jaoks, aga ...lihtsalt ükskõik.
Ei kala, ega ka mitte lammas ;)
Stalker 2013 "Parim eesti autori lühijutt", koht 15-17. (4)
James Grant (Tõlkinud Kati Karu)
Viirastuslik rügement
Tegemist sellise (väidetavalt) vana-kooli õuduslooga...või siis ajalooainelise õuduslooga.
Juba algus meenutas võib-olla, et ühte parimate karakteritega seiklusromaani "Aarete Saar" ning täpsemalt, ühe minu sealse lemmiktegelase, Billy Bonesi tulekut ja olemist.
Hirmu nahka loomulikult ei ajanud, aga...kaasa kiskus ja kuna tehniliselt meenutas lugu rabedamat versiooni R. L. Stevensoni sulealustest, siis pole siin ka midagi väga imestada.
Muidugi, lähemad ja mitte väga kaugemad peaks ka teadma, et šotimaa ajalugu pole mind kunagi väga külmaks jätnud...ja samas ka mitte väga enda külge kleepinud.
Stalker 2013 " Parim tõlkelühiromaan või -jutustus" 9. koht (8).
_______________________
Nii, kuna tegemist on teise pikema raamatututvustusega mida ma avalikku ruumi kirjutan, siis mainin ära, et:
Kui lugu/raamat/film/mäng/koomiks/sari mind esimese neljandiku-kolmandiku puhul huvitama ei hakka, siis ma seda lõpuni ei loe/ei vaata....
Jätan pooleli ja selleks, et ma seda jätkaks peab keegi ualdusväärse ja enam-vähemgi klappivate maitseelistustega isik selle kohta midagigi asjalikku ütlema.
Muidugi, aeg-ajalt juhtub, et ma ise otsin kümmekond aastat tagasi poolelijäetud raamatu üles ning loen lõpuni/jätan uuesti pooleli, aga seda juhtub harva.
Lisaks, kuna ma suudan niigi läbi lugeda vaevalt 1/10 raamatutest mida ma lugeda tahaks, siis ei näe ma mingit põhjust seda häbeneda. Minu seisukohast on kordades targem lugeda midagi, mis vähemalt teoreetiliseltki võiks meeldida, kui suruda ennast läbi millegi, mille pealkirjagi enam paari nädala pärast ei mäleta.
Ülle Lätte
Puskarimees
....on väikestviisi erand
Nimelt olen ma kindel, et ma loen selle kunagi läbi.
Lihtsalt, kuna sisututvustus ja esilehed maalisid pildi kui küla siseulmest ja minu huviorbiidis on olnud viimase poole aasta jooksul hoopis muud teemad, (N: Nõukogude Liidu ühiskonnaelu peegeldamine läbi haiglaseinte vahel toimuva, Nõukogude Venemaa julgeoleku org'ide valgustkartev tegevus ja säärikud, alatiköitev II MS ja tankid, raudkindlalt huviorbiidis püsivad pre-postapokalüptilised ühiskonnad ja nende postiks madistamised, ulmeliste vahenditega läbiviidud sotsiaalsed eksperimendid ja nii edasid, ja edasid, ja edasid) siis pole külasisene puskaritulnuka tagajamine lihtsalt mind kuidagi enda külge kinnitada suutnud. Ausalt.
Stalker 2013 "Parim Eesti autori lühiromaan või jutustus", 8. Koht (8)
Mujal:
Loterii
Tea Roosvald
Pime aken
Jälle - kas vale sugu, vale iga või vale kann ja valesse tassi. Ei tea ja las olla.
Stalker 2013 "Parim eesti autori lühijutt," Koht 6-7 (10).
Mujal:
Loterii
Marcus Kaas
Mitte millegi prints
NB: Tegemist on ühe looga pikemast ja pooleliolevast sarjast ja varasemaid osi ma lugenud pole.
Autori kohta saab öelda üht positiivset - vähemalt on tal huvi tekitada, ehk kirjutada vähe keerukamaid olukordi, kui seda algajate ridades tihtipeale viitsitakse/üritatakse/julgetakse. Pluss selle eest.
Samas, ei saa mööda minna tõsiasjast, et nende lahendamise ja väljakirjutamise kohapealt on veel...pikk tee käia, ehk siis tulemus on toores, mis toores.
Aga jeh, tore et viitsib...Edu!
Süvenemispüüdega sai loetud umbes pool, diagonaalis veel veerand ja viimaseid lehekülgi ma peamiselt vaatasin.
Ehk siis - tee või tina, aga mind jättis külmaks, lihtsalt külmaks.
Stalker 2013 "Parim eesti autori lühijutustus või lühiromaan", 13. koht (4).
Mujal:
Loterii
Veiko Belials
Seal, kus voolab valgus.
Nu ei ole Belials minu teetassike. Kohe üldse ei ole. Kõnealune lugu polnud seda kohe üldse mitte.
Stalker 2013, "Parim Eesti autori lühijutt" võitja (25).
Seonduv:
Digital Nerdland: Täheaeg 11 "Viirastuslik Rügement"
Täheaeg
Ulmekirjanduse Baas
No comments:
Post a Comment