Jah, puhkusele läinud MNC Brozi teeneline kaaskirjutaja, Manfred Kalmsten, väisas Estcon'i.
Reede
Põhimõtteliselt võib alustada selllest, et Eskimo korjas mu Tartust oma Virgode ja Triinudega täidetud autosse (Aitähh!)
Kohale jõudes otsustasin ma mitte kulutada aega telgijaburduse kokkupanemisel ning kolisin Elvabilly'de suurkotta. Sealsed asjad paika saanud kooberdasin peoplatsile ning esimese asjana löödi mind nurka, suruti vastu seina ning pikema jututa nõuti minult allkirja... põhimõtteliselt, eksole?
Vähemalt nii mulle esmapilgul tundus.
Kogu enda kangekaelset kangelaslikkust appi võttes ning "Mida kuradit ma nüüd teinud olen" paanikat maha surudes, suutsin siiski välja uurida, et päris tühjale lehele need pookstaavid ei maandu ja... elu on ikkagi lill, eksole.
Lubasin allkirja nõudnud Evale veel kolm kulbitäit oma surematust hingest ning lisaks sain endale täitsa isikliku "Hääbuva Linna" (Eva, selle lausega ma tuletan seda nüüd Sulle meelde! Hilinenult või mitte, aga siiski.)
Teretused Onu Kalverite, Eva-Pellede, Costellode, Veikode (1, 2, 3) ja lömastuskoerte aadressil ja sukeldugem....Eskimo Kaalukategooriate tagamaid paljastava ettekande," Nu vaadake mu kõhtu, eksole," kuulamisse.
Või parem mitte ja jätkame sellega, et...
Herr Kalmsteni koodeks ütleb, et reedene päev käsib igal vabahingel mitte mingil tingimustel siseruumidest toimuvatest ettekannetest, loengutes ja muust sarnasest osa võtta ning seega tegelesin ma ka selleaastase Estconni esimesel päeval peamiselt kohal olemisega.
Laias laastus siis käisin ringi, esitlesin hullunud rahvahulgale oma soenguteadlikust ning inimesena, kellele kõrgkultuur, etikett ja lihtsalt head kombed võõrad pole, loputasin ma oma suud plasttopsi peidetud peedilägaga ( Välismaine sõna + Blanc, hind: 3.40)
Vestluses Trashi ja....(Onu Kalveriga?)sain süüdistuse Tarantino olemises ning karistuseks väänasin Trashi alkokotist välja ühe Originaali.
Eelnevaga piirduski minu osa reedeses seltsielus ja prassingus.
Kohutavalt nõrk, eksole?
Igastahes, sauna ees laiutavat Harglat nähes ehmatasin ma täiesti ära ning põgenesin telki.
Magama.
Lauba.
Öö
Suurim rõõm oli keset ööd avastada, et Elvast kohaleveetud telgipüstitusmeeskond oli üles näidanud professionaalsust ning asetanud oma põrandata telgi justkui päikesevarjuks pisikestele nunnudele ja ühemõtteliselt punastele sipelgatele.
Vaatasin kuidas Onu Kalver oma asemel vähkreb ning otsustasin, et ka minusugune vägilane ei tohi end pisimutukatest segada lasta ning....hirmuäratava kiirusega minu jalgade ühendpunktile lähenevaid ning teatud kipitusrelvast antud lööke eirates, õnnestus mul uuesti magama jääda.
Hommik
Ärkasin, larpisin kohvi ning ehitasin endale tagist ja tugitalast koosneva lavatsi, millel vedeleda ja ettekandeid kuulata.
Alustuseks oli rõõm kuulata kuidas elukutseline Peeterh, Baaskutseline Andrir, vabakutseline Ulmeguru, muukutseline Triinum ja lihtsalt teeneline Kriku, rääkisid kuidas neile ulmekirjanduse arvustamine meeldib.
Lisaks rääkis JüriK kuidas talle ei meeldi mitte-ulme kommenteerimine, ulmeliste asjade arvustamiseks mõeldud kohtades ning mis seal salata - jutt oli asjalik.
Isegi nii asjalik, et vaid halastamatusega tuntust kogunud Veiko I noogutas selle peale heakskiitvalt pead, saateks kuulajaskonna huultelt lahvandunud heldimusümin ja...
Küsimus saalist: Kas ka väga austatud härra Kalmsten ümises?
Vastan ise:
Milline huvitav küsimus. Tuleb tunnistada, et siiski mitte, kuna ma võtsin sel hetkel oma esimese lonksu kõrgekvaliteedilist lauba-peeti ( Toimetaja märkus: "Mingi välismaine nimi + NOIR", H: 3.20) ning katsusin selle oivalist järelmaitset mõnust judisedes minema suitsetada.
(Suursponsori märkus: Mentoolfiltrid ON kasulikud!)
Siis rääkis veel Peeterh enda raamatust ja endast ning ehkki tagurlikum osa kuulajaskonnast eelistas kuulata Eskimo mitmeosalist ettekannet "Kaalul on rohkem kui kilo" ja selle järjeosa "Järgmine suvi - 80!" oli minu jaoks tegemist laubase päeva viimase ettekandega.
Kokku oli neid ametlikke ettekandeid siis... ee...kaks?
Kui Peeterh lõpetas, ilmus minu lähedusse Trash, kes esitas oma iga-aastase ja justkui Shakespeare sulest pärineva monoloogi: "Osta Eesti Mussi!".
Temale lisandusid muud tegelased ja lõppeks ka Eskimo, kes sai maha oma "Kaalutust" käsitleva loengu, kolmanda peatükiga.
Või kurat teab mitmendaga, aga...
Igal juhul kandis see hirmuäratavat nime: "Pange tähele - järgmine suvi olen nagu Mannu ( = Kalmsten - toim.)."
Ehmatasin, tegin peedipärale lõpu ning kimasin telki uue järgi, kuna MINA, oma kangelasliku pikkuse ja olematu kaaluga, näitan üles solidaarsust kõigi maailma poolnälginud
Naasesin pudelitäie "Le solci'ga" ("Välismaine nimi" + blanc, hind: 3.80), et kuulata ära eelpoomainitud seeria neljas peatükk, pealkirjaga "Trash, võta ka kaalust alla!" ja ka selleks, et vaadata Stalkerite jagamist.
Lisaks sain jäädvustada oma näo tumedama poole grupipildile ning korraks põikasin ka kööki, et pisikest ja ilmsüütut Leilat leivavarga kuritegelikule teele ahvatleda - õnnestus!
Ahjaa...
Stalkerid
...mis hääletatud, see ka valitud ning tagatipuks ka kinnitatud.
Kui vaatan, et parima kodumaise romaani kategooria esimene ja ka teine koht läksid Tiit Tarlapile, siis tunnen vajadust vanameistri teostele uuesti pilk peale heita. Igastahes, topeltvõit (PM) romaanikategoorias.
JJ ja ManT vedasid ära oma isikliku rekordarvu ja ülejäänutel läks enam või pigem vähem. Muuseas võis veel hilisöölgi näha, kuidas ainult ühe Stalkeriga pärjatud ning hingepõhjani solvunud Mahkra inimesi ükshaaval kõrvale kutsus ning neile pahaendelisel toonil tetatas, et "... minu Stalkeritunnistus kirjutati seitsmele leheküljele..."
Inimesed võtsid selle teadmiseks ning asusid jälle huvitavatest asjadest huvituma.
Larp
Toimus õnneks kusagil minust eemal.
Larpamise asemel võtsin päikest ja rääkisin Ühega Veikodest(Kes tegelikult polnud keegi neist)...Harry Potterist ...Ja täitsa omal algatusel. Õudne.
Õnneks tuli kohe ülirafineeritud kirjandusmeelega Adi, kes olukorra tõsidust õigesti hindas ning jutu Terry Pratchetty peale viis.
Mitte Keegi Veikodest põgenes.
Peagi lahkus ka Pratchetamisest väsinud Adi ning mul ei jäänud muud üle kui näidata järveäärde kogunenud inimhulgale, et kui suur osa ujumistrennis veedetud kuudest mööda mu külgi alla on nirisenud.
Lohutuseks sain kutse kõhutantsu trenni.
Vahepeal magasin tunnikese ning kui uuesti jalgadele tõusin, siis oli juba pealelõuna, või ehk isegi õdag.
Oli inimesed siin, vestlus seal, sõna sinna ja naeratus tänna ning tagatipuks veel võsalaudkond, mis koosnes nii Jürikutest, kui Trashidest, nii Rohelistest Külastajatest kui vanadest olijatest. Mõned neist kandsid nimesi Svens ja Peeterh, teised ei kandnud...
Kolmandatel vist nimesi polnud...
Kõige loetletu saatel larpisin sisse hullumeelse koguse kohvi ning kuulasin selle aastase inimüllataja Siimuv-i juttu autoalarmide seadistamisest.
Lisaks šokeerisin inimesi oma graatsial ja tervel mõistusel põhinevatel suitsutule hangetel ja oma eksliku teadmatusega filmi "XX sajandi piraadid" kohapealt.
Igastahes on film nüüd kurat teab mitmendat korda nähtud ning huuled on ka endiselt näo küljes.
Mingi hetk läksin telki oma "Turisti einet" sööma ning...tea kas üsna ühemõtteliseks muutunud taustalärmi või lihtsalt ülilaiskuse tõttu keerasin tagasi minemise asemel külili ning vajusin sipelgatega rikastatud unne.
Pühaba:
Varahommikul äratas mind sipelgate asemel hoopis meeldiv joodikulärm. Otsustasin, et rahurikkujad võlgnevad mulle vähemalt ühe sigareti ning ajasin end üles.
Justkui selleks, et näha elukardetavas joobes Ovet, Veel-viimaseid-hetki-püsti-püsivat-Metsavana ja täiesti tüüpilist Jaan Cochrane'i või pigem nendest koosnevat lärmi.
Lisaks silmasin ka ummisjalu minema taaruvat Hallastet, kes mind vist ekslikult vahetusmeheks pidas.
Ove, Metsavana ja Cocra- Jaan esitasid veel ettekande, et " Kui palju alkoholi nad veel ära jooma peavad" Kahvatusin ning otsustasin, et maksku mis maksab ja kasvõi oma elu hinnaga pean ma nende ettenähtud joogust vähendama.
Sulgesin silmad, käsi värises, rabasin huupi ühe purgi Originaali ning terve mõistuse vingumisest hoolimata keevitasin selle endale sisse.
Sellel järgnes teine ja leevenduseks loputasin suud Metsavana pakutud Spiriti ja Cola segul põhineva lürpega.
Päästetavad võtsid vahepeal üles ühislaulu "Drunken sailor".
Kiirkorras kugistasin veel ühe õlle ning kolme mehe seljataga seisvale vikatimehele trääsa näidates, avasin järgmise.
Peas kumises vaid üks mõte - "Ehk ei ole veel hilja, ehk ei ole veel..."
Et hoogu maha võtta ning Ovevanajaani tähelepanu hetkekski joomiselt kõrvale tõmmata, alustasin improviseeritud sooloetteastet ning kandsin ette loo: "Laul kangelaslikele autojuhtidele".
Selle sõnad olid umbes sellised - "Läll-läll, drankn draivõr".
Muuseas, hiljem mainisid Enek mulle pühendustega kirjatud luulekogu üle andes(Aitähh!), et "hommikul räuskas keegi veel eriti jõledalt laulda...sellise tõsiselt ebameeldiva häälega".
Irivitasin ning nõustusin, et Hallastel on tõesti kahtlane ja imeliku kõlaga hääl.
Hirmus teadmine, et milllist ööbikut paljukannatanud Enek tegelikult silmas pidas, jõudis minuni alles päev hiljem.
H a l l a s t e l a h k u s j u k õ v a s t i e n n e l a u l m i s t .
Aga, peagi orienteerus Metsavana kainenema ning õuel valitsevasse üksmeelsusesse tungis Riid.
Kuna mainitud härra oli nõuetekohaselt sigarettidega varustatud, siis võeti ta vastu heakskiidu ja ka võimalike hurraaa-tüüpi häälitsustega.
Andrir'i eeskujule järgnesid riburadapidi ka igasugused muud traditsiooniliselt varase ärkamisega ulmikud.
Hakati koristama.
Suunasin pilgu maha, avasin veel ühe õlle ning kiirete lonksude abiga muutsin ennast Kaltsteniks.
Õnnestus.
Aga jah, aeg oli juba igastahes juba sealmaal, et see lihtsalt tiksus ja möödus...kuidagi ja kuhugi.
Laias laastus möödus see külma grillahju ümber ning räägiti pungist, Svensi lehekirjutaja karjäärist, Landeswehri sakslastest ja teistest imelikest, kuni saabus moment, mil tuli Veiko II ja hakkas rääkima kõrbesaabastest.
Võtsin tuld ja rääkisin Doc Martensi saabastest, mis mu kauneid jalgu lõpetasid.
Kuna Veiko ei viitsinud kuulata minu juttu Doc-idest ja mina tema juttu kõrbesaabastest, siis saime vestelda sundimatult ja üksteist segamata. Tegelikult kavatsen ühte valgustkartvat tehingut ette võtta, niipea kui mõningates finantsküsimustes teadlikumaks muutun, aga see selleks.
REKLAAM: Võtan vastu piiramatus koguses küttepuid. Raha ei maksa ja Keskerakonna poolt ma pole ka nõus valima. Isegi valimistel mitte.
Jõin veel ühe õlle ja kui algas ettekanne, taipasin püstitõustes, et...
M a o l e n s i l m i n i s o d i .
Eneseohverdus, kolmanda päeva traditsioon või mis iganes mitte, aga....see ei pidanud niimoodi minema.
Rabasin telgist kohvipaki (Kaasavõetud kilosest kohvipakist oli mul pühaba ennelõunaks alles veerand!) ja keetsin endale päeva esimese topsitäie
Alanud ettekanne ise koosnes Hallastest ja sellest mida ta oma silmnähtavalt kehvast enesetundest välja peksis - absoluutselt.
Ma rääkisin kellelegi Arthur Rimbaud'st.
(MIKS?)
Jõin veel kohvi.
Kuna Hallastel ei paistnud ettekandmine eriti hästi edenevat , siis aitasin teda kuidas oskasin.
Veel kohvi!
Küsimus rõdult: Kas saaksite täpsusteada enda ja Tõnishe vahel asetledinud dialoogi üksikasju?
Sekkub MNC Broz: Vabandame, aga aja kokkuhoiu ja vähese huvi tõttu ei vasta Herr Kalmsten ükskõik millise festivali, ükskõik millist viimast päeva, puudutavatele küsimustele. Üldjoontes käis jutt hiirtest ja inimestest, laborantide võimalikust võimalikkusest, Maailmasõdade kronoloogisest järjestusest ja muust päevapoliitilisest. Korraks mainiti vist ka Tšernobõli...või midagi sinnakanti.
Jätkab Kalmsten:
"Eh...jah, igastahes tänas Ta mind hiljem, mis oli nii meeliliigutav, et ...jõin veel kohvi, aga..."
Kalmsten vaatab abiotsival pilgul MNC poole.
Broz noogutab ning lisab: "Jätkake, jätkake. Seltismees kangelasteadlast võime me kuulata lõputult ja seda ebameeldivatest, teemast kõrvalekalduvatest või muidu härivatest vahelehõigetest hoolimata...
Kolmekesi suutsimegi Hallaste ja kohviga midagi kokku rääkida. Vähemalt seni, kuni Hallaste muutus minu silme all Liisav-ks ning hakkas rääkima rottidest.
Rotid mulle meeldivad.
Mul oli endalgi üks, Che-Gue nimeline, aga mingit moodi taipasin ma, et Liisav räägib mingitest teistsugustest rottidest...olin pettunud nng läigatasin sisse veel ühe kohvi ning ei läinudki kaua aega kuni ma avastasin, et...kui ma kohe pikali ei saa, siis ma kärvan...annan o t s a d....k o o l e n....piinarikkalt.
Kadusin vette, kehastusin surevaks begemotiks ning peletasin eemale mind lohutama tulnud Mahkra.
Sealt roomasin telki ja ärkasin siis kui kõik juba kadunud olid.
Ok, mitte kõik - Zurgutt oli alles ning lisaks temale ka ennast imetabaselt kaineks maganud Ove, kes edendas ka kainet autojuhti. Hea, et ta nii kiire taastuja on. Mõne kehvema mehe puhul oleksime sinna teisiba hommikuni jäänud.
Koju jõudsin Põlva(what?)-Elva(Ummistasime kõik ettejäänud taaraautomaadid)-Tartu( Oli vaja!)-Tallinn marssruudil ja (Kell: 22.13 astusin koduuksest sisse.)
Lõpp hea kõik hea jms.
Korraldajatele - aitähh!
Pildid, aitähh, Leila Tael-Mikešin.
Lehed:
Maha äng: Estcon 2013
Leila Tael-Mikešin: Estcon 2013
Baas
Ulme.ee
Sellaastase kunstfoto auhind läheb Veiko II'le šedöövri "Revolutsiooni Pistrikud ja Tapluskuradid: Ristsigaretitules" "
Minu nn. "Estconni lugu", mis sai külgekorjatud ärasõidul:
Valonkantajat "Tuomittu Elamään"
No comments:
Post a Comment