Kirjandusosakond: Musträstas

"Musträstas," Maarit Leijon
Tõlkinud: Arvi Nikkarev
Esikaas ja illustratsioonid: Meelis Krošetskin
Kirjastus: Skarabeus, 2022
284 lk-d





Alustuseks


" OOOOOO...." tahaks ma öelda ja venitada selle oo-tamise nii pikaks, et terve ekraan seda täis oleks, aga ... annaks see edasi tegelikku emotsiooni? Mu vaimustust? Üldse midagi peale ilmselge vihje järjekordsele meeltesegadushoole?
Vaevalt, eks ole. Või kui siis aint seda va viimast - meeltesegadust.
Seega, jätame, piirdume juba ülal kirjapandud kuue o-ga ja katsume asja natuke mõistlikumas vormis edasi anda.


Üldiselt


Esiteks, mu senine kogemus Soome ulmega piirdus ühe kogumiku ja ühe romaaniga. Romaan mulle enam-vähem meeldis, aga jutukogu kergitas küll enesehinnagut, mõttes, et kui see on parim, mis Soomel pakkuda on, siis on sealse ulme näolt tegemist küll kohaliku ulme suurema venna, ent sellise ... äbarikumat tüüpi suurema vennaga. Sellise, kelle peale heatahtliku põlgusega ülalt alla vaadata. Vat nii... 

Ja nüüd tuli siis keegi Maarit Leijon, kes elab ja kirjutab Soomes ja virutas asjad hoobilt pahupidi, sest teist nii head kogumikku pole ma aastaid lugenud. Nagu ausalt. Lood on kõik erinevad, ent klapivad üksteisega ja sulanduvad kokku üheks pikaks verest, hirmust, valust ja/või spermahõngulisusest täidetud lugemiselamuseks ja kui viimane lugu otsa saab, siis...
Siis on siiralt kahju, et läbi sai.

Juba esimese loo peategelanna juhatab sisse ka järgmiste lugude peategelas-tšikid, kes on sellised ... katkised, omade traumade ja agendadega.
Aga samas, vähemalt minu jaoks nii mõistetavad kui ka kaasaelatavad. Sellele lisaks on neil üks ühine nimetaja - nad on, raisk, huvitavad. Ühegi puhul ei teki hetkekski mõtet, et tema eesmärk ei morjenda mind vähimalgi määral, ei, autor oskab lugejat tegelase külge naelutada ja mingit lahtirappumist lugude pööretes ei toimu. Esmaklassiline.


Lugudest, aga lühidalt


Südametu - Vampiirižanris midagi vähegi uut ja huvitavat kirjutada on raske. Tean, sest olen seda ise korra üritanud (ja vist isegi õnnestunud) ja Leijon saab sellega samuti hakkama. Ei mingeid etteheiteid ja tegemist ei ole üldse kogumiku tugevaima tekstiga! 

Öö - hämar ja põnev, valus ja hirmus ning see lugu oli see hetk, mil tajusin täie kindlusega, et olen selle raamatu näol sattunud kullasoonele.

Must vürst - Geniaalne. Lahe tegevuskeskkond, omalaadsed tegelaskollid ja näpuotsaga ajalugu ning kulbiga seksi, vägivalda ja draamat. Minu lugu number üks.

Viimane sangar -  Ei saa öelda, et võmmitööromantika päris minu pärusmaa oleks ja seda eksootilist idanaabrireaalsust ja ühiskondlikku hoolimatust mäletan ma veel 90-e aastate Tallinnastki. Soomlasele vbla erutav, minu jaoks.... midagi muud. Ütleme nii, et lugu kiskus mind pidevalt tagasi oma noorpõlve hämarate radade poole. Mitte, et ma telepaat, politseinik või organitöötaja oleks olnud, ei, lihtsalt ... atmosfäär ja üleüldise minnalaskmise hõng olid niivõrd tugevad. 
Tegemist ongi minu hinnangul paremuselt teise looga selles kogumikus.

Musträstas - Ajaloolise ainesega ja kogumiku nimilugu, mis oli minu hinnangul kogumiku nõrgim. Mitte, et kaasa poleks tõmmanud või külmaks oleks jätnud, ei, kordan, selliseid lugusid siin raamatus polegi. Lihtsalt, oli väga hea, aga mitte nii hea kui eelnevad. 


Lõpetuseks

Lõpetuseks tõden, et alguses sai nii palju jahvatatud, et mul polegi lõpetuseks midagi öelda. Seega...

 
- Kalmsten, side lõpp