Kirjandusosakond: Muinaskuningas

                                   

Maniakkide Tänav "Muinaskuningas"
Kirjastus: Lummur, 2022
Toimetaja: Külliki Kask
Illustratsioonid: Meelis Krošetskin
192 lk



Alustuseks


Mul on siiras huvi kodumaise kangelasfantaasia vastu ja seetõttu jõudis ka „Muinaskuningas“ mu lugemislauale eelisjärjekorras. Tunnistan kohe ausalt ära, et ma pole suurem asi ManT-i loomingu fänn, aga nii umbes kord nelja-viie aasta tagant annan ma ta loomele jälle ühe võimaluse, et ehk on hea.
No ei olnud ka seekord või õigemini – seal oli lugu, mis oleks ideaalselt töötanud lühijutu-lühijutustusena. Et lugu jätta üldjoontes samaks, aga kaks kolmandiku kogu võitlusmöllust, ja sellest see raamat 90% ulatuses koosnebki,  oleks tulnud käeseljaga üle lauaääre pühkida ja allesjäänust pool enne avaldamist välja rookida. Et kõik need kõnglased ja käojaanid ning kurakäe toonekured – neid oli tüütult ja mõttetult liiga palju ning enamgi veel.
Aga katsume, oki, lõhestagemgi juuksekarvu...


Miinustest


*Raamat on taotluslikult kirja pandud sellises,  eelmise vabariigi muinasajavõitluskirjandusele sarnanevas stiilis, ja antagu mulle andeks aga ma ei saa selle vajalikkusest aru. See ei anna ju edasi 1000 aasta tagust pseudo-muinasaega?
Mitte vähimalgi määral. Pigem tekitas küsimuse, et kas kirjakeele arenemine on siis tõesti nii halb nähtus, et seda igal võimalusel ignoreerima peab. Et must valesti aru ei saadaks – mõni arhailine väljend siin ja teine seal oleks igate vinge ja sobiv olnud, aga igasugu unarsõnadega ülekülvatud tekst oli parimal juhul kohutavalt tüütu lugemine. Eriti dialoogid, mis manasid silme ette eidekesed kuskil Võromaa laadapäeval.

*Võimetest ka. Peategelane Hüüp on haldjavahetis ja seetõttu omab ta ka erivõimeid ja maailm kus tegevus toimub vajab ka erikohtlemist – olgu siis tegemist soo (Soost hiljem eraldi!) või hiiega. Lihtsalt, kogu seda mälli oli liiga palju ja selle suure kulbiga lugejale serveerimine oli sooritatud hindele halb. Lihtsalt, mul oli sest vanaaja supermehest kõrini juba enne kui raamatu esimene neljandik kätte jõudis ning paar korda oli mul tõsine(!) tahtmine raamat vastu seina visata ning lugemine katki jätta.  Sama teema oli igasugu odade hingede, umbluuluu kontide, surnuvarjude ja muude ohrviandidega, mida igal sammul kuskile külvama pidi. Küll teeb küllale liiga küll, ausõna.

*Lugu ise oli laias laastus üks otsatu möll, kus autor üritas punnitada et iga järgnev madin oleks veel võllim kui eelmine, aga läks nagu kohe alguses põhja vajutatud gaasipedaaliga ikka reeglina(!) läheb, ehk siis kui alguses veel kuidagi oli, siis mida edasi, seda tüütum kogu see aina enam ja enam arvutimängu ümberjutustusele sarnanev kemplemine oli. Seda hetkeni, mil ma enam ei üritanudki seda sarnasust eirata või siis sellest mööda vaadata.

*Parravana või mis-tand-oligi. Et sellel kollil oleks võinud natuke rohkem lugu olla, kuna kahtlused tema motiivides tekkisid mul juba alguses ning samuti moodustas ta koos sooga selle tandemi, mis mind raamatust vaat et väevõimuga läbi viis.


*Niigi pinnapelasete tegelaste vaat et aseksuaalsus. Ausalt, nagu kui korraks murueide embamine  välja arvata, siis oli kogu tegelaste seksuaalsus asendatud tahtmisega kellelegi molli kütta, ohvreid tuua või varandust kokku ajada. No ei ole usutav. Mkm.
Ma ei ütle, et kogu aeg peab mingi tahaajamine olema, aga viide siin või seal, või vihje sinna või tänna... Kuluks ära.
Saati kui arvestada, et ManT on kirjutanud Erektorisse väga-väga laheda fantasy-porri „Kuidas vabaneda kassinahast?“ Loetagu parem seda, see on hea.


Pluss

*SOO! Põmst oleks kogu suurem fantasy-möll võinudki piirduda laias laastus sooga, sest selle ja Soovanaga seonduv oli tõesti lahe ja nagu ma juba ütlesin – oleks tegemist olnud lühivormiga, oleks see ilusti kogu loo ära täitnud.


Lõpetuseks

On juba varemgi öeldud, et ManT-i tegelastele meeldib ettejuhtuvaid olukordi mustkunstniku kombel ja  vajalikul hetkel torukübarast jäneseid välja tõmmates lahendada ning see ei ole tegelikult hea lähenemine.  Loo alguskolmandik võiks(!) seada siiski maailmale mingid piirid, et mis asjad on võimalikud ja oodatavalt ootamatud ja mis asjad mitte. ManT sellest mõttes lugu ei pea ja seega saan nüüd jälle neli-viis aastat
rahulikult oodata, enne kui veel mõne tema üllitise kätte võtan.


Kas ma soovitaks seda lugeda:

Lihtsalt paljulugeval inimesel – Mitte nii väga. Liiga arvutimäng.
Fantasy-fännil - Vabalt, kas või juba selle mainitud soo pärast. Aga, suhtuda juba ette reservatsioonidega.
ManT’i loomingu fännil – Kindlasti! Tüüpiline Maniakkide Tänav oma heas  ja halvas