"Metro 2033" ("Метро 2033")
Tänapäev, 2014
- Aususe mõttes mainin, et läbi närida ma seda ei suutnud. Ca kolm ja poolsada lehekülge neelasin alla ning sedagi vaid seetõttu, et lähim raamatupood asus kusagil teisel pool haiglaseinu.
Metroo näol on tegemist pigem raamatuversiooniga olematust arvutimängust*, kui iseeseisva romaaniga.
Arvutimängulikkus tuleneb stoilisest peategelasest (Player1), kes liigub edasi ning kohtub episoodiliste tegelastega (NPC'd), kes talle omakorda hetkeolukorrapõhist informatsiooni edastavad ja/või teda erinevatesse konfliktsituatsioonidesse lükkavad/tõmbavad/saadavad.
Tegelasi iseloomustabki ainult nende poliitiline või asukohapõhine kuuluvus. Midagi isiklikku neis reeglina pole. Ja pole ka peategelases.
"Videvik" poistele...
Loona ongi kogu romaan ühtlane joru juhtumistest, mis on kirja pandud igihaljas "ära mõtle ette, vaid lihtsalt-kirjuta-mis-parasjagu-pähe-tuleb-stiilis."
Mainitud taktika tulemuseks on nüri, igav, emotsioonitu, ebausutav, üheülbane ja peaaegu-et üllatustevaene romaan inimkaalika seiklustest postapokalüptilises Moskvas(ja selle all).
PS. Säärasest "moodsast kirjandusest" välja kumav tõsiasi, et arvutimängud ei ürita enam olla interaktiivsed raamatud, vaid hoopis raamatud üritavad olla mitte-interaktiivsed mängud, ei meeldi mulle ka kohe mitte üldse.
Aga, jah... Ajastu vaim ja haigus, mis teha ja ma ei välista et kunagi võib sellest uusžanrist ka suurteoseid kooruda, aga.... "Metro(o) 2033" nende hulka ei kuulu.
*Jah, ma tean, et selle põhjal tehti ka mäng.
** Miks Metro, aga mitte Metroo? Kirjaoskamatus massidest raamatukaantele?
Mujal:
Digital Nerdland
Raamatumoori blogi
Loterii
Reaktor
Algernon
Ulmekirjanduse Baas
Goodreads
No comments:
Post a Comment