Teelahkmel

Üldjoontes jõudsin ma eile järeldusele, et see, mis on toonud mind kirjanikuna siia ei vii mind enam edasi. Et ma ei hakka siin ütlema, mida ma arvan hetkel oma senisest loomingust, sest nagu mulle kinnitati on arvamused, ka minu arvamus, subjektiivsed. Aga mul on sellest kõrini. Kõrini sellest hillitsetud sitast mida ma tootnud olen ja ma olen täis tahtmist kirjutada midagi muud. Midagi uut. Midagi teistsugust. Midagi paremat. Ma ei taha enam sellist "jutustame hea loo" jama toota. Persse!

Ei, ma tahan kirjutada midagi mis põhjustaks verejookse. Midagi, mis ärgitaks mõtlema. Midagi mis jääks, mitte ei ununeks järgmiseks Estconiks.
Et sisuliselt leidsin ma end teelahkmel - kas kirjutada midagi muud või olla edasi sitt kirjanik. Ja kui mul on valida, kas olla sitt kirjanik või lihtsalt sitt, siis kardan, et ma pigem oleks lihtsalt sitt. Vist.
Seega, võtan mõningase pausi. Koondan mõtteid. Ehk tuleb, ehk saan hakkama ja kui mu järgmistel aastatel ilmuvad sulejooksud on samasugused, kui senised, siis teadke, et andsin alla ja jätkasin samas pasas püherdamist. Alistusin.
Kui aga ei siis - fakk hell! - ma sain hakkama. Edu mulle. -Side lõpp