Kirjandusosakond: Veri mäletab

Lyyli Suuk
"Veri mäletab"
Esikaas: Sirje Papstel
Fotoait, 2022
192 lk-d



Alustuseks


Kui autorile ütlesin, et ma selle raamatu vastu huvi tunnen, siis ta hoiatas mind, et tegemist on naistekaga. Kena. Paraku, ei saa ma eriti täpselt aru, et mis asi on naistekas. "50 halli varjundit" pidavat olema naistekas. Kena. Enamuse, mu tuttavatest naistest, arvates on see varjundiraamat naeruväärselt halb või miski, mis tekitab õigustatult okserefleksi. 

Seega - naistekas on raamat, mis on naiste arust naeruväärselt halb või tekitab õigustatult okserefleksi?

Ok, tundub lihtne, aga ... aga ... aga ... Robin Hobb, ka tema raamatuid nimetatakse ju naistekateks? Kas need ka kedagi oksele ajavad?
Ok, mind, hästi natuke, sest need on enam-jaolt minu jaoks üliigavad lapsukesest maailmapäästjaks kujunemise lood ja ma vihkan selliseid, aga see on juba mu isiklik kala ja ei tohiks kedagi huvitada.

Aga, probleem, et ka minu enda "Kaarnalaulu" on nimetatud naistekaks ... Ohtlik jää, millel kõnnin ühesõnaga.

Igal juhul, selle pika sissejuhatuse mõte on rahuliku südamega kinnitada, et ehkki romaani "Veri mäletab" on nimetatud naistekaks, ei aja see oksele, ega ole ka naeruväärselt halb.
Kas just täpselt vastupidi, sellest kohe järgnevalt, aga enne veel natuke möla. Andestust, palun.

Nimelt vastasin ma autorile, et kui tegemist on raamatu/jutuga, mis on vähemalt keeleliselt hästi kirjutatud ja loo endaga on ka kõik korras, siis suudan ma lugeda enam-vähem ükskõik mida peale moodsa skandinaavia noir-porno ning Agatha Christie'like krimide.

Ja nii ongi ning seega,..


Asjast ....


... ehk siis raamat on kirjutatud nii minu, kui ka paljude teiste jaoks üsna vastuvõetamatus mina vormi olevikuvormis ja vaata sellega on tõesti nii, et kui autor suudab mind kohe alguses teksti külge kinnitada, siis OK. Ma kulgen kaasa, aga see on selline harvaesinev võimalus.

Kuna lugu algas sellega, et keegi daame põgenes kuhugi varjatud pühamusse ja see oli keeleliselt heal tasemel kirjutatud, siis konksu otsa ma just ei jäänud, aga kaasa libisemiseks sellest piisas.

Tegelikult piisas isegi selleks, et taluda lehekülgi (mälu järgi) 30-100, mille jooksul asetleidnud tegevuse kohta võiks öelda isegi, et "palju kära ei millestki," ainult et seda va kära ka polnud. Oli heal tasemel kirjutatud, kuid paraku mitte just kuigi huvitav tants mõlema peategelase abiellumise ümber. Koosnes see peamiselt mõtteuitudest ja tegelaste tegevusetusest.

Ok, vahepeal küll jahmerdati väljavalituste, võitlusõpetajate ning valitsusasjadega, aga tee mis tahad, see ei pääsenud mõjule ning see armastusliin kulges alguses suti liiga kiretult, Polnud nagu sädet, mille lõõmama löömist oodata ja ehkki mulle meeldib VÄGA kui tegelased mõtlevad, teeb küll küllale liiga küll.

Soovitan seega Suukil karmimat toimetajat või kriitilisema meelega testlugejaid kasutada, sest minimaalselt neljandiku sellest mõtteuitude pudrust ja kapsast oleks saanud ja olekski tulnud välja rookida. Et kuni tajutava piirina aitab tegelaste mõtete edasiandmine tegelaskujudele liha luudele kasvatada ja neid täieõiguslike homo sapiensidena esitada, aga ... jah, nagu öeldud  - küll teeb .... 

Veel ühe miinusena toon välja, et ehkki meile kirjeldati pühendunud põhjalikkusega neidsamu tundeid ja tundmusi, siis maailmakirjeldusi, miljöökirjeldusi jms jäi väheks.
Et ma tõesti ei mäleta, kas neid oli esimesel 30-l lehel rohkem, aga siis see mind veel ei häirinud.
Umbes leheküljed 30-100 ongi selle raamatut Achilleuse kand, sest ma mõtlesin sügavalt, et kuidas lootustandvale autorile võimalikult vähepatroniseerivalt selgitada lausete tempostamise põhi- ja algtõdesid, kuni ... 


Läks järsku huvitavaks


Kuskil leheküljel 100-115 ma juba avastasin, et lugu pole enam lihtsalt hea lauseseade ja rikkaliku sõnavara baasil kirja pandud miskisugusus, vaid on juba huvitav.
Peategelaste suhtesse oli siginenud kirge. Lausete tempo on olukorrale vastavalt kiirem või aeglasem. Dialoogid veenvad ja kuna tegelaste vaheldumine ka loomulikum, siis tundus, et autor on jõudnud lõpuks sinna, millest ta tegelikult tahtis jutustada.
Lugu edenes, maailm ja kogu elementalismi teema, mida kahjuks oli liiga vähe, sai endale mõtte ja üldse ... Viimased 50 lehekülge oli juba põnev.
Nii põnev, et lugesin tapvalt eredas laelambivalguses kuni lõpuni ja olekssee vaid ilma selle kuradi epiloogita lõppenud, siis mu käsi ei väärataks hinde andmisel, aga .... 


Kokkuvõtteks ....


.... Oli tegemist laheda, ehkki natuke liiga taustale jäänud omamaailma ja keeleliselt heal tasemel raamatuga, millel oli kahjuks liiga pikk käivitusperiood ja - sorry - aga minu jaoks ka äärmiselt halb epiloog, mis mõjus hästi kaasavedava proloogi vastandina.

Aga ok, pole(!) tegelikult minu või meie asi otsustada, kuidas autor on tahtnud oma lugu jutustada, vaid hinnata ja muljetada, kuidas see tal õnnestunud on. Ja ma ütleks, et kuna ma just lõpetasin, siis üldmulje oli rohkem kui postiivne.

Et hindaks seda viie punkti skaalal neljaga, aga ... Tänu sellele pikale veninud abiellumise ümber tiirlemisele ei taha nagu niisama nelja panna ning seega lisan, et see on tegelikult avansi korrras neljaks ümardatud 3,75.

Nagu ausalt, usun siiralt, et sellelt alasilt on veel kõvemat rauda tulemas, aga esialgu ... jäägu miinusega neli. Pika miinusega neli.


- Kalmsten, side lõpp