Manfred Kalmsten "Götterdämmerung" - Lahkamisaruanne ja taustajutt

Kui "Kaarnalaulu" ja "Täheraua saaga" puhult tegin ma ka nn. lahkamisaruanded, kus tsiteerisin arvustajaid, siis Göteka puhul ma seda enam ei teinud. Miks? 

Alustame algusest. Götekast pidi saama minu The Esinduskogu. Raudnael Eesti ulmelukku. Käega katsutav tõestus, et Eestis kirjutatakse väga heal tasemel ja mitmekülgset fantasy-t, mida oleks võimalik ka välismaailmale häbita esitada. Oh, seda autoripimedust.

Klappisin seda pikalt paika ja valisin välja lood, mille kohta minu hinnangul kellelgi midagi kobisemist ei oleks tohtinud olla ja... Okei, piisab vaid kui öelda, et minu silmis kolmest kogumiku tipploost - "Vari Albatrosssosel", "Tugevaim on armastus" ja "Götterdämmerung" - on viimased kaks siin-seal ikka päris maatasa tambitud. 

Tagantjärel tarkusena ebaõnnestusin ma selle kogumiku puhul ka koondpealkirjaga. Poleks osanud arvatagi, et suurele osale potentsiaalsetest lugejatest on see sõna tundmatu ja ei seostu millegagi. 

Suured plaanid, aga ootamatult nõrk tulemus. Juhtub.

Et jah, kui "Raske vihm," "Kaarnalaul" ja eriti "Täheraua saaga" on ikka üldiselt positiivselt vastu võetud, siis Göteka puhul kaldub seier pigem sinna negatiivse-alasse.


Aga, et lõpetada positiivse noodiga, siis tänan KÕIKI arvustajaid ja kinnitan, et väga hästi on ka öeldud:





Elar Haljas: "Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi."

Tilda Word: "Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks."

Karl Martin Sinijärv: "Nii mõnigi lugu võiks rõõmsasti konkureerida ka muudel novellivõistlustel, ja edukalt."




- Kalmsten, side lõpp

Timo Talvik: "Sulid ja sulased"

 

Timo Talvik "Sulid ja sulased"
216 lk-d
Eesti Raamat, 2025

Timo “Tim Hornet” Talviku nimi pole mulle võõras. Kadedaks tegevalt hea huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper. 

Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.

Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida.  Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud, siis mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…

Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.

Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest  osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala. Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse.  Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.

igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge lootkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.

Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.

 

Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.

Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.

Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.

Tehkem seda!

- Kalmsten, side lõpp 

"Kaarnakirjas 2: Lumetüdruk" - läbi ühe koostaja silmade

 

Servus!



On ilmunud esimesed muljetused ja on kerkinud ka esimesed küsimused, et miks üks või teine lugu sisse läks ja seetõttu otsutasin veidi vett sogastada või selgistada või kuidas iganes.

Alustuseks räägin üldsüsteemist, ehk siis lugesime kahes ringis. Esimeses ringis jäi välja kolm lugu, mida me koos kaaskoostaja Lüüli Suukiga ei suutnud siduda teemaga romantiline sünkfantastika või siis milles ei olnud selget ja põnevat narratiivi.

Ülejäänud lood saatsime julgustavate kommentaaride ja/või muudatusettepanekutega tagasi, sest need olid tõesti kõik sellised, et oleks tahtnud väga avaldada, aga… Pole olemas kogumikku kuhu kõik lood mahuks ja nii oli ka “Lumetüdrukuga.”
Seega pidime raske südamega nii mõnegi väga meeldinud loo välja jätma. Mõni neist on juba siin või seal avaldatud ja paar trükki esinesid tugevalt Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia ulmejutvõistlusel. Et siis selle nüansi näol ka selge kinnitus, et saadetud lugude tase oli kõrge.

Aga asjast ja edasi… Nagu Kaarnakirjas antoloogiate süsteem ette näeb valis kumbki koostaja kolm lugu enda raudkolmikusse, ehk siis kummagi kolm lugu kuulusid kogumikku, ilma igasuguse vastu kobinata ja ülejäänute osas siis vaidlesime ja sobitasime, kuni tulemusega rahule jäime.

Et siis mis ja umbes miks...


Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi”


Reisel on üldse üks andekamaid autoreid, keda viimaste aastate tuuled Eesti ulmesse on toonud. Kui tema meeletult hästi vastu võetud “Vein Naanil”, mis ilmus kogumikus “Kaarnakirjas #1: Lootusekeskne ulmekogumik – Kübeke elutervet vihkamist”, oli stiilne ning humoorikas kelmilugu, siis kõnealuses kogumikus näitab Kristi, et suudab ka teistmoodi.
“Ma valin 6 grammi” on tehniliselt lugu otse minu teetassi. Korraliku faabulaga, pikk ja ladusalt ülesehitatud süžee ja vähene arv tegelasi, ehk siis ka teadusulme võib minu silmis rokkida. Lugu minu raudkolmikust.


Timo Talvik “Zen-tri-fuuga”

Lugu mis eelenvalt eelmisest pole päris minu kraam. Ma lihtsalt ei huvitu sellest lit-rpg või kuidas iganes kirjandusest, aga sisse läks kuna isiklikku maitset kõrvale jättes tuleb tunnistada, et lugu on tempokas, tegelaste omaheline dünaamika paigas ja ka lool endal pole tegelikult ju viga mitte kui midagi. Et keda selline hea huumoriga vürtsitatud arvutimängulik kirjandus veidigi rohkem huvitab, on kindlasti rahul.


Veiko Belials “Koonemani õnn”


Jaburalt hea pealkirjaga lemmiklugu ja loomulikult minu lemmik Eesti ulmeautorilt. On korralik lugu, on tõsiselvõetavad tegelased, on maailm ja kõik jookseb ilusas ja kenas sünksuses vältimatu lõpu poole. Kole maailm, koledad inimesed ja killuke armastust sünkmustas. Ehk siis - polnud küsimustki, minu raudkolmik.


Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda”

…ei kuulunud ka minu lemmikute hulka. Käin üldse etnovärgist tihtipeale kaarega mööda, aga kuna jälle - faabula mitte ainult ei olnud olemas, vaid oli ka omapärane ja kenas kirjas, siis polnud suuremat kahtlust, et kummale poole kogumiku piiri ta jääb.


Krafinna “Ei laps, ei lind”

Ma olen täiesti kindel, et umbes 30% lugejatest läheb see lugu kahjuks suti mööda, sest Krafinna loomingut tuleb üldiselt lugeda selle õiges rütmis, õige kiirusega, õige tunnetusega. Üks komistus ja lumm kaob. Vähemalt osaliselt. Aga, iga koostaja koostab natuke ka endale ja kuna meie kuulusime nende hulka, kelle puhul ka loo idee töötas, siis läks see loomulikult sisse.


Siim Veskimees “Lumetüdruk”

Antoloogiale nime andnud lugu on hea teadusulme selle kõige paremas mõttes. Põhjalik taustamaailm ja toimivad tegelased. Eks mul endalegi ole Veskimehe loominguga selline love või hate suhe, aga “Lumetüdruku” puhul ütles mu peas töötava algoritm, et see lugu peaks igate pidi toimima ja mitte ainult mulle.


Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda”

Kuna ma ise täpselt ei mäleta ja kaaskoostaja magab veel, siis ütlen, et see vist oli kolmas lugu minu raudkolmikus. Võib-olla ei olnud ka, aga igal juhul võlus mind selle loo puhul mitte ainult käekiri ja faabula ise, vaid ka mitmed muud nüansid, nagu näiteks huvitav omamaagia, tempokas loo algus, mis hiljem sujuvaks kulgemiseks muutus jne.


Häli Kivilsild “Siidisärki-kuldakörti”

Kaaskoostaja absoluutne lemmik. Korralik etno-fantaasia, mis on ladusalt ülesehitatud ja ka igatepidi stiilipuhas. On töötavad tegelased, on hea lugu, on äge maailm. No mida veel vaja?


Toomas Krips “Joakim”

Tunnistan, et võtsime selle loo sisse võtmisega riski. Tegemist siis kohandatud katkendiga romaanist ja seega jäävad mõned loos esinevad tükid õhku rippuma, aga … kuna lugu ise oli stiiliselt tipp-topp ja ka tumeda armastuse osa oli veenev, siis pikka kobinat polnud kummalgi.


Meelis Kraft “Teiselpool maski”

On kättemaksu-õudus ja ehkki minu isiklikest žanrieelistustest läheb see suure kaarega mööda, oli lugu nii põnevalt-sujuvalt üles ehitatud ja väga kenasti kirja pandud, et unustasin koheselt selle, et ma õudusest väga lugu ei pea. Pealegi, tuleb tunnistada, et Kraft on pannud kirja stiilipuhta õudusloo, mis ei tohiks eriti kedagi külmaks jätta.  


Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad”

Kuigi Koidu alguses ütles, et tema lühivorme kirjutada ei oska, otsutas ta siiski end proovile panna ja tulemus on veenev. “Ahelmurdjad” on põhjaliku faabulaga ja ladusalt kulgeva stooriga ulme-lühiromaan, mis võiks iga ulmesõbra maitsenäärmeid kõditada. Tipp-topp töö!



- Kalmsten, side lõpp




Kaantepildid ja sarja kujundus: Liis Roden

Tonny Gullov - "1000-e aastane kuningriik"

 Tonny Gullov

"1000-aastane kuningriik" 

Helios kirjastus, 2019

478 lk-d

Et siis üle pika aja suutisn ühe romaani lõpuni lugeda. Paksu romaani...

See on selline Tuhkatriinu olemusega meeste-seebikas või isegi Tõeliste Meeste seebikas. Et on kõvasti verd, on kõvasti higi ja suti spermat purskub ka lehekülgedelt otse ajju. 

Läbiv mõte on, et raske vaev ja sitt iseloom viivad ikkagi lõpuks sihile. Tuleb ainult piisavalt kaua nõme tropp olla ja - voila!- ahelad kaovad, vaenlased langevad ja naised viskavad silda. Cool! Kiire minekuga lugemine. Mulle meeldis, väga!

P.S. Tõlkija pole suutnud teha vahet teha sõnadel ronk ja kaaren, toimetaja leiab, et Miklagardi all mõeldakse tänapäeva Istanbuli ja samas vaimus edasi ja tagasi.

Kirjanduspromo: Kübeke elutervet vihkamist - lootusekeskne ulmekogumik (Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees)

Apolloga tundub veel paar päeva aega minevat, aga Rahva Raamatus, Raamatukois ja loomulikult ka Kirjastus Fantaasia kodulehel (www.kirjastusfantaasia.ee) on raamat juba olemas.

Loetagu!

Lisaks on valmimisjärgus ka sarja Kaarnakirjas koduleht, www.kaarnakirjas.ee,www.kaarnakirjas.ee, kus siis info olevate ja edasiste plaanide kohta.

"Kübeke elutervet vihkamist" on Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud fantastikakogu, milles rõhutakse jonnakale ja igipüsivale lootusele ühiskondades või olukordades, kus aeg on end huvitavaks ja tulevik inimvaenulikuks kirjutanud.

Apaatiale, künismile ja üleüldisele minnalaskmisele heidavad seekord kinda: Meelis Friedenthal, Häli Kivisild, Veiko Belials, Artur Räpp, Kristi Reisel, Kristjan Sander, Maarja Kruusmets, Miikael Jekimov, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk ja Triinu Meres.

Sarja on kujundanud ja raamatu illustreerinud Liis Roden.

Projekti rahastati läbi Hooandja. Tänud toetajaile ja Hooandjale!